Nendele küsimustele otsib vastuseid Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist Tiia Kõnnussaar praktilise filosoofia dotsendilt Kadri Simmilt.

Hiljuti Eesti kinodes jooksnud film “Päevad, mis ajasid segadusse” meenutas üsna ehedal kujul 1990ndate aastate määramatust ja ebakindlust. Ühiskondlik formatsioon muutus, impeerium pudenes tükkideks ja üks riigikord asendus teisega, tuues kaasnähtusena vaesuse ja kuritegevuse kasvu ning väärtuste lagunemise.

Aastal 2016 võib üsna rahulolevalt nentida, et veerandsaja vabaduseaastaga on linnapilt muutunud jõukamaks ja värvilisemaks, tänavatel näeb kalleid autosid ja hästi rõivastatud inimesi ning üha rohkem eestlasi reisib maailmas ringi. Samal ajal kõneldakse paraku ka palgavaesusest ja sotsiaalse kihistumise suurenemisest ning muret teevad maapiirkondade tühjaks jooksmine ja majanduslik väljaränne.

Osa meie vaimuinimesi sõnastas juba 20. sajandi alguses Eestile eesmärgi pürgida Põhjala riikide suunas. Sama on alates taasiseseisvumisest väljendanud erinevate poliitiliste jõudude esindajad. Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm on uurinud Eesti tipp-poliitikute kõnesid ja ajakirjanduses ilmunud tekste aastatel 1993–2008 just Põhjamaade-pürgimusega seoses.

Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm. (Foto: Ave-Lii Idavain /Tartu ülikool)

Kadri Simm, mis õigupoolest on see Põhjamaade mudel, mida eeskuju väärivaks peetakse ja kohati ka kritiseeritakse?


Põhjamaade demokraatia mudel on teadlastele palju huvi pakkunud – mida see endast kujutab, kuivõrd see on levinud ja kas seda on ka mujal maailmas üle võetud. Iga teaduslik distsipliin kirjeldab Põhjamaade mudelit veidi erineva rõhuasetusega. Üksikuna võttes ei ole selle mudeli aspektid midagi sellist, mida mujal maailmas poleks, näiteks Holland on mõneski suhtes väga sarnane. Kuid üldistavalt võib öelda, et jah, Põhjamaade mudel eristub.

Mina olen selle iseloomustamiseks kasutanud Mikko Lagerspetzi kirjeldust, mille kohaselt Põhjamaa identiteedil on kaheksa komponenti: geograafiline asukoht – Põhjamaa; ajaloolised sidemed; keeleline lähedus (Soome on siin erand); luteri usk; sarnane sotsiaalpoliitika; Põhjamaade omavaheline pikaajaline koostöö; sarnased juriidilised ja administratiivsed traditsioonid, näiteks tugevad omavalitsused; ning sooline võrdõiguslikkus.

Mida näitas teie uurimus Eesti poliitikute kõnede ja tekstide kohta?

Uurimuse põhifookus oli politoloogiline; mina ja sotsioloog Küllike Seppel tegime kvalitatiivse uuringu. Panime kokku päris suure andmebaasi Eesti tipp-poliitikute ajakirjanduses ilmunud tekstidest ja kõnedest ajavahemikus 1993–2008: võtsime ette kõik tolleaegsed päevalehed ja Ekspressi. Uurisime, mida Põhjamaadest räägitakse, millised on konnotatsioonid ja kaastähendused. Kas pürgime Põhjala mudeli poole või arvatakse, et peaksime sellest pigem hoiduma.

Kõige enam torkas silma see, et esines vastuolulist lähenemist: mõnede parteide meelest mõned asjad Põhjamaade poliitikast sobivad Eestile ja teised mitte – aga sageli on need Põhjamaade mudeli puhul üksteisega seotud! Meile eeskujuks oleva eduka, teaduspõhise ja konkurentsivõimelise majanduse aluseks võivad olla needsamad sotsiaalpoliitilised otsused, mille suhtes oleme kriitilised.

Põhjamaade demokraatia ja valitsemise traditsioonid on meie poliitikutele pigem eeskujuks olnud. Mida aga kritiseeritakse, on Põhjamaade sotsiaalpoliitika; seda on nimetatud koguni jätkusuutmatuks. Uuritud ajavahemikul on Põhjamaade sotsiaalpoliitika suhtes olnud väga kriitiline just Reformierakond.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et juba 1980. lõpus rääkisid USA parempoolsed poliitikud, et Põhjamaade heaoluühiskonna mudel kukub kohe-kohe kokku. Tegelikkus näitab vastupidist: Põhjamaad on järjest tugevamatel positsioonidel, nende elukvaliteet on tõusnud, nad on konkurentsivõimelised. Mis ei tähenda, et neil poleks probleeme, aga midagi nad teevad õigesti, et nad suudavad nende probleemidega toime tulla.

Kriitikud väidavad, et see mudel variseb kokku, aga seda pole aastakümneid juhtunud. Pigem võiks siis uurida, milles on saladus.

Mis on Eestil Põhjamaadega sarnast, mis erinevat?

Meid ühendab Põhjamaadega palju, alates geograafilisest positsioonist ja religioossest taustast kuni uuendusmeelsuse ja infotehnoloogia-lembuseni. Kui infotehnoloogia teeb suhtlemise lihtsamaks, teeb see ka ühiskonna sidusamaks – poliitikud ei ole kõrgel ja kaugel, ja asju saab inimlikul tasandil ajada. See lähendab kodanikke ja poliitikategijaid.

Kuid erinevused?

Erinevused on pigem poliitilistes valikutes. Mulle tundub, et Põhjamaade tugevus seisneb inimkapitalis: sotsiaalses usalduses ja inimesesse investeerimises. Seda ei peeta mitte raha raiskamiseks, vaid see on miski, millele saab lõpptulemusena oma majanduse üles ehitada.

Majandusliku heaolu poolest erineme objektiivselt, juba ajaloolise tausta tõttu, kuid siin on ka mõtteviisi erinevus. Meil öeldakse, et saame kõigepealt rikkaks ja siis jagame. Kuid Soome näitel toetab inimestevaheline solidaarsus ka majanduse arengut: pärast teist maailmasõda oli Soome riik väga vaene, tohututes võlgades. Ometi tehti põhimõtteline otsus olla solidaarne ja aidata neid, kellel oli kehvem olukord, mitte ei hakatud ootama, millal kaugas täis saab ja üle ajama hakkab.

Ka sooline võrdõiguslikkus on meil justkui väljastpoolt peale surutud formaalne nõue, mitte tunnetatud vajadus. Poliitilise ladviku suhtumine sellesse on olnud väga passiivne. Üks näide on võrdõigusvoliniku büroo rahastamine: selle tegevus toimus praktiliselt ainult tänu Norra rahale. Uuel volinikul Liisa Pakostal on ehk rohkem poliitilist võrgustikku, et oma büroole rahastust saada.

Suhtumine on küll hakanud muutuma, kuid nii-öelda rohujuure tasandil: näiteks tudengeid õpetades olen märganud, et noorel põlvkonnal on teistsugused hoiakud, võrdsed õigused on nende jaoks endastmõistetavad.

Üks asi, mida Eestis peetakse uuringu põhjal eeskuju väärivaks, on poliitikas konsensuse otsimine. Meil on laiapõhjalisi koalitsioone küll olnud, aga kuivõrd on konsensus olnud tegelik? Põhjamaades on rohkem kompromissivalmidust ja kõigi osapoolte kaasamist – see võtab küll rohkem aega, aga tulemus rahuldab ka suuremat hulka inimesi.

Mis meil hästi on, kui selles kontekstis Eesti tegemisi vaadata?

Sõltub, kellega end võrrelda. Me võime olla enesekriitilised ja öelda, et meie sotsiaalpoliitika on neoliberalistlik, aga kui võrrelda näiteks USAga, siis oleme lähedased pigem Põhjamaadega.

Meil ei ole ka suuri hierarhiaid, mis ongi väikeses ühiskonnas tõenäolisem. Lugesin hiljuti intervjuud eduka euroametniku Maive Rutega, kes rääkis eestlase kuvandist Brüsselis. Eestlasi peetakse seal otsekohesteks töötegijateks, kes peavad oma sõna. Kuid Lõuna-Euroopa inimeste arvates jääb meil puudu teatud kultuurikihist, suhtume poliitikusse kui kellessegi endataolisse, ilma erilise lugupidamiseta. Lõuna-Euroopa rahvaste meelest esindab poliitik rahva heaks valitud esindajatest loodud institutsiooni, mis väärib suuremat lugupidamist.

Iseenesest on see tore, et võib piltlikult öeldes peaministrile õlale patsutada. Asja varjukülg on ehk see, et taolise võrdsusega kaasneb ka tohutu negativism ja lihtne on teha lauskriitikat, mis ei vii edasi.

Mis oli uuringu põhijäreldus?

Põhjamaade kuvand on pigem positiivne. Tõepoolest, kui vaadata edetabeleid, siis Põhjamaades elavad kõige õnnelikumad inimesed ning ka majandus on innovaatiline ja konkurentsivõimeline.

Põhijäreldus võiks olla, et kaks olulist väärtust – võrdsus ja vabadus – , mis on liberalismis olulised, ei ole sajaprotsendiliselt ühildatavad.

Maksimaalne vabadus toob endaga kaasa suurema ebavõrdsuse, ja vastupidi. Kui ühiskonnale on oluline võrdsus, tuleb mõnda vabadust piirata. Küsimus on, kus on tasakaalupunkt. Põhjamaades on tasakaalupunkt pigem võrdsuse tagamisel, mis annab kõigile võrdsed võimalused neid vabadusi nautida. Meil aga on vabaduse fetišism – teen mis tahan, igaüks on oma saatuse sepp. Võrdsus kui printsiip kannab endaga kahjuks jätkuvalt kaasas nõuka-aegset tähendusvälja.

Eesti ajakirjanduses räägitakse võrdsusest, justkui tähendaks see identsust või samasust, matemaatilise identsuse mudelit. Poliitikafilosoofias seda nii ei mõisteta: vastupidi, erinevused on olemas, aga me teeme teadliku otsuse, kas need on olulised erinevused. Mitte et me ignoreeriksime olemasolevaid erinevusi – erinevused on olemas, me ei taha neid ära kaotada, aga need ei loe konkreetses kontekstis, näiteks töökohal või ühiskondlikus elus. Ei loe, kui pikad on su juuksed, mis värvi on silmad või mis sugu sa oled.

Haara sulg! Tartu ülikooli eetikakeskus koos partneritega ootab ühiskonnategelasi, kirjanikke ja ajakirjanikke, õpilasi ja õpetajaid ning kõiki, kel on Põhjamaades ja Eestis elamise, töötamise ja õppimise kogemus, osalema arvamuslugude võistlusel „Eesti JA Põhjamaad - Eesti KUI Põhjamaa?“. Ootame 10. juuniks kirjatöid, mis aitavad mõtestada Eesti arenguid viimase 25 aasta jooksul. Toimub ka samateemaline fotovõistlus. Rohkem teavet: eetika.ee.