Kui Euroopa Komisjon on valitsus, võiks Joint Research Centre'it (JRC) pidada ministeeriumiks. Ametnike asemel töötavad JRC seitsmes instituudis ja viies Euroopa Liidu liikmesriigis teadlased.

JRC uurib teemasid ja probleeme, mida Euroopa Komisjonil parasjagu poliitika kujundamisel enim teada on vaja. Näiteks vaadatakse läbi satelliitide, kuidas liiguvad migrantide laevad Vahemerel või modelleeritakse võimalikke energiaturu muutuseid.

18. ja 19. septembril kutsus JRC Eestist Itaaliasse, vanimasse ja suurimasse teaduskeskusesse Isprasse külla kümme Eesti noort teadlast ja ka viis ajakirjanikku. Enamasti Brüsselis viibiv Maive Rute sõitis selleks puhuks Isprasse kaasmaalasi tervitama ja JRC tegevusi tutvustama ning leidis pisut aega ka ERR Novaatori ja Vikerraadio saate "Labor" ühisintervjuuks.

Kuidas on välja valitud valdkonnad, millega JRC tegeleb? Kust uurimisteemad tulevad?

Valdkonnad on välja kujunenud ajapikku. Oleme üks Euroopa vanimaid institutsioone. Joint Research Centre rajati juba 60 aastat tagasi, kui Roomas sõlmiti esimesed lepingud Euroopa söe- ja teraseühingu rajamiseks. Siis loodi ka teadusuuringute keskus, mis algselt oli hoopis pühendunud tuumauuringute ehk ühise energiatuleviku teemadele.

Ajapikku Euroopa Komisjoni valdkond ja ühine projekt arenes, tekkis ka uusi teemasid. Küll konkurentsivõime toetamiseks või keskkonnakaitse ja sotsiaalteemade toetuseks. Mida enam on Euroopa ühine projekt arenenud, seda enam on ka JRC kasvanud.

Juurde on tulnud valdkondi, mis on Euroopa liikmesriikidele olulised, mis on meie inimestele olulised, alates toidupuhtusest ja rahva tervisest kuni energiani varustatuseni. Täna ka üha enam küberkaitse ja turvalisuse teemadel.

Tegemist on siis vägagi praktiliste teemadega, aga kas teie teadlaste töö jõuab ka artiklitena tunnustatud teadusajakirjadesse?

Jaa, kindlasti. Meil on ka selgelt teaduslik suund. Meie teadlased avaldava igal aastal arvukalt artikleid – umbes 1400-1500 artiklit aastas.

Meie teadlased ei ole n-ö üksiknokitsejad, umbes 85 protsenti teaduspublikatsioonidest on tulnud koostööna. 15 protsenti on ka mõjukad ehk hästitsiteeritud. Meie teadustöö on hinnatud.

Ispra keskuses töötab üle 2000 inimese, aga ainult neli eestlast. Miks nii vähe? Kas eestlased ei paista silma, või ei tea teist? Või on see kuidagi ajalooliselt nii kujunenud?

Meid, eestlasi, on isegi vist ainult kolm ja pool, sest üks inimene, kes siin eesti asju ajab, on väliseestlane ja passi järgi suisa Rootsi kodanik.

Võiks nii öelda, et JRC-l on suur huvi leida Eestist ja laiemalt ka Põhjamaadest töötajaid. On ajalooliselt kujunenud nii, et inforing, kus meid paremini tuntakse, on vanades Euroopa Liidu liikmesriikides või lõunamaades. Ka näiteks Soome ja Rootsi töötajaid on vähem kui tahaksime. Seega on selle intervjuu lootus ka see, et info JRC-st leviks ja et teadlased meid üles leiaks.

7 instituuti, 5 liikmesriiki: JRC Euroopa Liidus:

Ispras ringi käies (õigemini instituutide vahel sõites) jääb mulje, et tegemist on päris suure linnakuga ja võib öelda, et riigiga riigis. On isegi piirikontroll. Miks nii karmid meetmed?

Kui JRC alguse sai, andis Itaalia valitsus meile üle 200 hektarit, niisiis oleme justkui Euroopa Liidu territooriumil, mitte Itaalia alal. Meid ümbritseb turvasüsteem ja ka aed. Seda seetõttu, et tegu on ühtlasi ka tuumauuringute keskusega. Meil on paar tuumareaktorit, mis 1985. aastal kinni pandi. Aga nagu teada, võtab nii tuumajäätmete kui ka reaktorite ohutuks tegemine aega. See on üks põhjus, miks oleme siin nii suletud.

Teiselt poolt on linnak aja jooksul lihtsalt välja kujunenud ja kõik alad ei vaja enam nii tugevat kontrolli. Oleme teaduslinnakus, kus on olemas kõik, alates oma tuletõrjest postkontorini.

Sel nädalal on Ispras külas Eesti noored teadlased ja viis Eesti ajakirjanikku. Teema, mis tutvustamisel silma hakkas, on meediamonitooring ehk automatiseeritud mitmekeelne internetimaailmast meedia ülevaate automaatne saamine. Selle juurde käib ka libauudiste äratundmine infovoo seest. See viitab, et Euroopa Komisjonil on vist plaan asuda libauudistega võitlema?

Jah, tõepoolest. Üks meie uurimisfookus on Europe Media Monitore (EMM), mis on väga võimas otsingumootor ja kaevab 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas kogu inforuumis olevat infot nii sotsiaalmeediast kui ka muudest väljaannetest ning toob ta [ühte süsteemi] kokku.

Selle otsingumootori eelis on, et saame luubi suunata parasjagu teemale, mida on vaja uurida. Näiteks võime saada ülevaate uusimatest tehnoloogiaarengutest nt energeetika valdkonnas. Teiselt poolt kasutame luupi selleks, et vaadata, kuidas tekivad ja levivad nakkushaigused. Samuti kasutame seda meelsus- või avaliku arvamuse uuringuteks.

Viimasel ajal on kerkinud esile libauudiste ja avaliku arvamuse kallutamise teema just sotsiaalmeedias liikuvate mõjutusvahendite kaudu. Siin kasutame EMMi mootorit ja andmetöötlust selleks, et leida [libauudiste] allikaid ja aidata liikmesriikidel luua oma süsteemid, kuidas tegeleda libauudiste pealetungiga.

Meie ise libauudistega otseselt ei võitle. Meie roll on aidata tekitada võimekust ja süsteemi, kuidas ära tunda, kust libauudised alguse saavad.

Foto: JRC Facebook

Üks teema on tõusnud üles ka seoses sellega, et uutes ja vanades ELi liikmesriikides on tooted eri koostise ja maitsega. See on tekitanud paksu pahandust ka üsna ametlikul tasandil. Ka JRC tegeleb toiduuuringutega – kas tegelete ka nn toidurassismi teemaga?

Oleme seni tugevalt olnud kaasatud toidukvaliteedi ja toiduohutuse uuringutes, kaasa arvatud ka toidu päritolumaade uuringutesse. Näiteks oleme uurinud, kust tuleb Euroopa Liidu turule mesi, oliiviõli või vein. Aga nüüd on tõusetunud küsimus, et kui samal siseturul on sama kalapulkade nime all kaks erinevat toodet, kas see on õiglane?

Muidugi peame siin arvestama, et antud juhul ei ole küsimus rahvatervises või selles, kas toit on kuidagi viisi halb. Turgdel võib ka maitse-eelistus olla erinev: on võimalik, et mõnel pool eelistavadki ostjad magusamat Coca-Colat.

Aga peab olema selge arusaam, et tarbijat ei tohi petta. Sama nimega tootel ei tohi olla erinev sisu.

Oleme otsimas Komisjoni peadirektoraadiga, kuidas JRC saaks olla kasulik ja milliseid uuringuid me võiks teha. See on teema, millele alles otsime lähenemisnurka. 

Minu arvates on JRC hea näide sellest, et teadlased töötavad koos Euroopa Komisjoniga, st poliitikutega koos. Teadlased töötavad koos inimestega, kes hakkavad määrama, kuidas meie elu kulgema hakkab ja milliseid otsuseid vastu võtta. Eestis olete kritiseerinud seda, et meie poliitikud ei kuula alati piisavalt teadlasi. Kas see süsteem siin Komisjoni ja JRC keskuste vahel võiks olla eeskuju Eestile?

Minu arvates on ka Eestis juba häid näiteid sellest, kuidas valitsus tellib teadusuuringuid. Ei saa öelda, et ei oleks mingit koostööd. Süsteemid toimivad. Ka hiljutine käik, et kaheksa ministeeriumi juurde loodi teadusnõuniku koht, on üsna tänuväärne.

Mida aga saaks parandada, on süsteemne lähenemine, kus teadusel põhinevat sisendit võetaks arvesse juba poliitika kujundamise algfaasis ja hiljem ka poliitika rakendamist analüüsides. Teadusuuringud ei peaks olema nagu vürts, mida pannakse toidule peale, vaid miski, mis on poliitika loomulik osa. Siin annaks küll üht-teist JRC tegemistest õppida.

Euroopa Komisjon teeb eelanalüüse ja mõjude analüüse. On palju modelleerimist, palju andmete kogumist ja töötlemist. Seda saaks muidugi paremini teha ja siin ootaksime ka Eesti abi.

Teisalt aga [on JRC ülesanne] info ja teadusliku lähenemise kättesaadavamaks tegemine poliitikutele. Me ei tooda pakse raporteid, mis kuskile riiulile lähevad, vaid proovime üha enam teha koostööd nii, et poliitikat tegevad kolleegid ja teadlased on ühes ruumis. Et tekiks ühiseid ajurünnakuid ja ühiseid lähenemisi, mis aitaksid teadmiste siiret ja ühist arvamust kujundada. Sageli on ka vastupidist infot vaja: mitte ainult meie teadlased ei räägi poliitika kujundajatele, vaid poliitikud räägivad ka meie teadlastele, mismoodi peaks tulemusi esitama, mis on hetkel oluline.

Otsene kommunikatsioon ja struktureeritud lähenemine on väga olulised.

Kriitikutel tekib kindlasti küsimus: kui teadlasterühm töötab otse poliitikute heaks, siis kuidas on nende sõltumatus tagatus?

Eelkõige sellega, et teadlased rakendavad teadulikke meetodeid. See tähendab, et ei otsita vildakaid arvamusi, vaid püütakse parima analüüsimeetodiga jõuda tulemusteni, mis on adekvaatsed, mida on võimalik korrata ja teaduslikul meetodil ümber lükata või õigeks kiita. Oluline on lähenemine, et teadlane, kes seda tööd teeb, ei oleks kallutatud.

Antud juhul ei ole see küll probleem, et rahastamine tuleb riigi käest.

Olete poolteist aastat olnud ametis. See on ilmselt selline aeg, kus olete jõudnud sisse elada. Mis on suured väljakutsed, mis JRC ees seisavad?

Seesama, millest eelpool ka juttu oli: kuidas meie teaduslik info, meie võimekus ja analüüsivõimekus parimal moel toetaks Komisjoni poliitika tegemist. See on protsess, mille tulemustega me veel ise ei ole rahul. Oleme ka uuendanud lähenemist. JRC kui organisatsioon on samuti uuendusprotsessis. See, et meil on 60aastane ajalugu, on tore, aga see on ka hea väljakutse, kuidas teha sisemisi protsesse efektiivsemaks, võimekamaks.

Oleme ümberkujunemise järgus, mis võtab paar aastat aega enne kui oleksime oma tööga rahul. 

Vaata ka virtuaaltuuri: mida Eesti noored teadlased ja ajakirjanikud Ispras nägid?

Ajakirjanike reisi Isprasse rahastas Euroopa Komisjon.