11.-13. mail toimus Käärikul XIII filosoofia aastakonverents, kus neid ja teisi küsimusi lahati. ERR Novaatori toimetaja Risto Uuk tegi lühikokkuvõtted mõnest esitlustest. Tervet programmi saab näha Tartu ülikooli kodulehelt.

„„Tõejärgsuse“ paratamatus“, Aive Pevkur, praktilise eetika õppejõud

Aive Pevkuri meelest on teadus ja poliitika erinevate eesmärkidega, teaduse eesmärk on tõde leida, poliitika eesmärk võimule saada. Ideaalis on aga teadus ja poliitika seotud. Kodanikud teevad informeeritud otsuseid selle üle, kes ja kuidas valitseb.

Selleks, et nad saaksid selliseid otsuseid teha, peab poliitiline debatt esitama teaduslikke meetodeid kasutades kehtivaid ning usaldusväärseid argumente ja fakte.

Tõejärgsus, kus faktid on vähem olulised kui emotsioonid ja isiklikud uskumused, on tema arvates kogu aeg olnud. Lihtsalt pikka aega ei olnud teatud vaadete uskujatel oma poliitilist esindajat. Nüüd on Brexit ja Trump nende vaadete uskujatele hääle andnud. Senised võimutaotlejad suutsid jätta mulje endast kui tõeotsijatest.

Ta lõpetas oma esitluse öeldes, et teadlased peavad tõejärgsuse debatti teadlaste vahenditega. Neil puudub reeglina kogemus poliitikas, kuid nad püüavad oma meetoditega teistsugust süsteemi põhjendada.

Tõejärgsuse vältimiseks tuleks igast valijast kujundada teaduslikku meetodit kasutav mõtleja. See aga eeldab sellist laiapõhjalist informeeritust, mida ei ole võimalik saavutada. Seega on kaks võimalust: kas suurem kaasatus ja väiksem faktipõhisus või väiksem kaasatus ja suurem informeeritus.

„Tõe ja vale vahel“, Mario Rosentau, võrdleva õigusteaduse lektor Tartu ülikoolis

Mario Rosentau ütles kohe ettekande alguses, et tõde on väga keeruline mõiste.

Teadlased ei taha sõna võtta, sest lihtsaid lahendusi pole ja ennast lolliks teha ei taha keegi.

Selgitamaks kui keeruline tõde on alustas ta lihtsa näitega.

Kujuta ette, et üks inimene vaatab müüri üht poolt ja ütleb, et see on roosa. Teine vaatab teist poolt ja ütleb, et see on valge. Mõlemad eksivad ja täpsem oleks öelda, et müür on ühelt poolt roosa ja teiselt poole valge.

Aga ka see pole õige, sest müür on pikem, kõike pole uuritud ja kusagil võib olla veel grafiti.

Mario Rosentau demonstreeris kuulajatele põhjalike skeemidega, kui keeruline on tõe otsimine. Selleks on vaja arvesse võtta tõendamise loogikat ja pragmaatikat, tõeteooriaid, tähendusteooriaid, teadmise teooriaid, teadmiste saamise viise, argumenditeooriaid ja palju muud.

““there are no facts …” Nietzsche as predecessor of Post-Truth?”, Helmut Heit, saksa ja euroopa filosoofia dotsent Tongji ülikoolis

Helmut Heit filosoofia aastakonverentsil. Autor: Mario Rosentau

Helmut Heit tõi mitu näidet meediast ja filosoofiast, mille järgi peetakse 19. sajandi saksa filosoofi Friedrich Nietzschet tõe eitajaks ning traditsiooniliste tõemõistete kriitikuks.

Nietzschele omistatakse ütlust, et pole olemas fakte, ainult tõlgendused ning arvatakse, et Nietzsche ennustas tõejärgset ajastut. Helmut Heit aga ei nõustunud selliste Nietzsche tõlgendustega.

Tema meelest oli Nietzsche seisukoht pigem, et faktid on olemas, aga nende kriitiline analüüsimine ei peaks sellega lõppema. Pole olemas fakte ilma tõlgenduse, valiku, hindamise, omaksvõtu ja kontekstita.

Tõlgendused võivad olla paremad ja halvemad, aga andmetest üksi ei piisa. Erinevad standardid ja erinevad edukad tõlgendused on võimalikud. Väärtushinnanguid ei tohiks ignoreerida.

Helmut Heit jätkas Nietzsche tõlgendamist omistades talle seisukoha, et piiranguteta faktide uskumine paljastab ebaküpse, nõrga ja mitteteadusliku hoiaku.

Väga palju tegureid mõjutab faktide hindamist, sealhulgas füsioloogia, taju, keel, mõistete skeemid, paradigmad, kultuur, ajalugu, väärtused, tõlgendused jms. See aga jällegi ei tähenda, et kõik tõlgendused on võrdväärsed. Helmut Heit tunnistas aga, et Nietzschet on võimalik ka teistmoodi tõlgendada.

Oma ettekande lõpetas ta teesiga, et poliitika ei ole lihtsalt üksikute faktide süsteem, vaid selles on olulisel kohal väärtushinnangud, sotsiaalne korraldus ja tulevikule suunitlus. Lihtsalt faktide kokku lugemine ei ole poliitikas sobiv.

Keskendumine tõele ja faktidele pole kunagi olnud poliitika ja avalikkuse ainus ega keskne huvi. Tõejärgsuse diskussiooni asemel peaks diskussioon olema sellest, millises ühiskonnas me elada soovime ja milliseid väärtusi me hindame.

„Tõde teaduses – legend ja tegelikkus“, Endla Lõhkivi, teadusfilosoofia õppetooli hoidja ja teadusfilosoofia dotsent Tartu ülikoolis

Endla Lõhkivi tsiteeris oma ettekande alguses 20. ja 21. sajandi füüsiku John Zimani 2000. aastal levinud seisukohta:

„Teadust rünnatakse. Inimesed on kaotamas usku tema võimetesse. Pseudoteaduslikud uskumused õilmitsevad. Teaduse vastased valitsevad avalikes vaidlustes. Tööstusettevõtted kuritarvitavad tehnoloogiat. Seadusandjad piiravad eksperimendivõimalusi. Valitsused kärbivad rahastust. Isegi kaasteadlased muutuvad teaduse väidete suhtes skeptiliseks.“

Endla Lõhkivi esitas selle raames järgmised küsimused. Kas me saame rääkida tõejärgsusest, kui traditsioonilise teadusfilosoofia vastavusteooria järgi teaduses tõde ei ole? Milleks see kõik, kui teadus ei anna meile tõde?

Zimani töö põhjal väljendas ta teaduse ideaalset kuuest osast koosnevat kuvandit, mis on legend:

• avalikkus,
• kättesaadavus,
• igaühe panus on tähtis,
• erapooletus,
• alandlikkus,
• organiseeritud skeptitsism.

Tegelikult on teaduspraktikas samavõrra kasutusel autori- ja intellektuaalomandi kaitse, üksikute teadlaste tähtsus, materiaalsed huvid, tunnustusvajadus ja liigse kriitilisuse vältimine.

Tema meelest on tõejärgsus teaduse vääriti mõistmise tagajärg.

Esineb legend, millest tulenevalt on teaduse suhtes liialdatud ootused ja nende luhtumine põhjustab pettumise teaduslikus teadmises üldiselt. Liialdatud ootustest vabanemine võimaldab jätta kõrvale ebaõiglase kriitika teaduse aadressil.

„Science denial – kas uue ajastu algus?“ Piret Kuusk, teoreetilise füüsika labori juhataja Tartu ülikoolis

Piret Kuusk filosoofia aastakonverentsil. Autor: Mario Rosentau

Piret Kuusk alustas oma ettekannet 2016. aastal Physics World ajakirjas ilmunud artiklis „Fighting science denial“ välja toodud probleemiga.

Selle alusel ei viita teaduse eitamine kogu teaduse eitamisele, vaid ainult nende teemade eitamisele, kus on poliitilised, majanduslikud ja religioossed huvid kõige tugevamad.

Näiteks kas kliima tegelikult ka muutub ja kas taastuvenergiaga on üldse vaja tegeleda?

Tuginedes eelmainitud artikli autorile, Robert Crease'ile, tõi Kuusk välja mõne põhjuse, miks teaduse eitamine on tekkinud.

Esiteks, laiem avalikkus ei tegele ise teaduse endaga, vaid saab ümberjutustatud informatsiooni. Teiseks, teadus on üsna abstraktne, mille tõttu kõrvalseisjal on sellest raske aru saada. Kolmandaks, tänapäeva loodusteaduse ja tehnoloogia edukas tekitab teatud maagilist mõtlemist.

Edsai viitas ta 20. sajandi teadusfilosoofi Karl Popperi vaadetele, et igasugune inimlik teadmine on ekslik ja ebakindel, mistõttu peab teadus sisaldama diskussiooni ja tervistavat kahtlust.

Sellisel filosoofial on aga teatud ohud: teadlaste seas toimuvad vaidlused jätavad avalikkusele mulje, et nad ei tea, millest nad räägivad. Ta tõdes, et kahjuks ei tea ta, kuidas seda probleemi lahendada.

Crease'i tsiteerides ütles Piret Kuusk, et väikeses koguses on teaduse eitamine talutav, aga praegu on asjad muutunud.

Jutt ei ole enam tervist parandavatest kivikestest või astroloogiast, vaid Ameerika Ühendriikides on jõudnud teaduse eitamine lausa riiklikku poliitikasse. See ähvardab avalikku heaolu.