Tartu Ülikooli filosoofiamagister mõtestab valu hävitusliku jõu tähendust ({{commentsTotal}})

Merily Salura magistritöö keskmes on kirjanduse filosoofiline analüüs. Keskne küsimus puudutab raskete valikute ees seismist totalitarismi kontekstis.
Merily Salura magistritöö keskmes on kirjanduse filosoofiline analüüs. Keskne küsimus puudutab raskete valikute ees seismist totalitarismi kontekstis. Autor/allikas: Pixabay

Proovi kirjeldada seda kogemust, kui lööd küünarnuki hoo pealt vastu lauaserva. Kuidas paneksid selle kogemuse eripära sõnadesse?

Tehes asja veelgi keerulisemaks: kas suudad ette kujutada kinnipeetu valikuvõimalusi sunnitöölaagris? Mida tähendab totalitaarses laagris teatud moraalivaliku langetamine – nii füüsilise kui moraalse – ellujäämise ning vastupanu osutamise perspektiivist?

Just selliste küsimuste analüüsimisele keskendub Tartu Ülikoolis filosoofiaerialal magistrikraadi kaitsnud Merily Salura. Ta kirjutab valust, keelest ja maailmade koostvõtmisest ning avab valu hävitusliku jõu tähendust.

Mis on valu ja keele vahelises suhtes erilist?

Valu on üks inimese elementaarsemaid aistinguid. See on kaitsemehhanism, mis sunnib meid ohule reageerima. Valukogemus on eitamatu, domineeriv ja üpris universaalne – me kõik oleme ühel või teisel viisil valu kogenud.

Sellest hoolimata puuduvad keeles sõnad valu kogemise otseseks kirjeldamiseks, ilma, et kasutaksime sõnu, mis "kuuluvad" tegelikult teiste kogemuste ja nähtuste kirjeldamisele: valu on "terav", "tuikav", "kõrvetav" jne.

Valu on privaatne, intiimne kogemus, mis leiab aset inimese enda kehas. Kogeja jaoks käib valuga kaasas tõsikindel teadmine valu olemasolust – valu kogemine ei anna ruumi kahtlemiseks, kas kogen valu või mitte. Kõrvalseisjani see kindlus aga ei ulatu.

Teise inimese valu osas pole võimalik päris kindel olla ning kaaslase valu kohta on raske midagi teada saada. Selle üheks põhjuseks võib pidada asjaolu, et valu ei pääse keele vahendusel kehapiiridest väljapoole: nagu juba öeldud, puudub meil sõnavara valu kogemuse otseseks kirjeldamiseks.

Teisalt viib valu inimese tagasi keele-eelsesse seisundisse, kus peamiseks suhtlusviisiks on kehakeel, häälitsused ja karjed.

Hoolimata valu privaatsest loomust paigutub valu ühtaegu nii intiimsesse kui avalikku sfääri, sest omab võimet vallandada pealtvaatajais keerukaid protsesse.

Teame, et vägivalla tunnistamine avaldab pealtnägija psüühikale tugevat mõju. See väljendub näiteks posttraumaatilise stressihäire tekkes. Ajaloost on teada, et teiste valu jätkuv tunnistamine ning selle põhjustamine võib saada võimalikuks läbi enese ohvrina näitamise, kaastunde "ümberpööramise".

Ka Kolmanda Riigi Schutzstaffeli juht Heinrich Himmler viitas oma kõnedes tihti sellele, kuivõrd hirmutav ülesanne oli "juudiküsimuse" lahendamine ning kui raske oli koorem nende õlgadel, kes sellest osa võtsid. 

USA psühholoog Stanley Milgram on uurinud inimeste alluvust autoriteedile olukordades, kus autoriteedi käsk läheb isiku enda südametunnistusega vastuollu. Eksperimendiseeria käigus paluti osalistel anda "mälueksperimendi" tarbeks teisele inimesele (nn õppijale) kasvava intensiivsusega elektrišokke.

Milgram viis läbi ka hulgaliselt variatsioone, katsetades näiteks "õpetaja" ning "õppija" vahelise füüsilise kaugusega ning leidis, et kui kannataja viibis šoki andjaga samas ruumis, suurenes osaliste vastumeelsus šoki andmise suhtes ning vähenes alluvus autoriteedile. Alluvus kahanes veelgi, kui õpetaja rollis olev isik pidi ise õppija käe füüsilist jõudu kasutades elektrilaenguga plaadile asetama.

Seega, meie võime põhjustada teisele valu teeb valust inimestevahelises ruumis esineva avaliku tähtsusega nähtuse.

Fakt, et valu tunnistamine ning põhjustamine inimesi tugevalt mõjutada suudab, tundub kõnelevat sellest, et valu pääseb keha piiridest välja ning see kogemus jõuab mingil moel meid ümbritsevate inimesteni.

Kas empaatia suudab ületada valule omase ligipääsmatuse ning kommunikatsioonitõkked, mida keel ületada ei suuda?

Ameerika esseist ning professor Elaine Scarry on valu ja keele suhet avades toonud välja mõtte, et kujutlus(võime) ning valu on äärmused, mille vahele jäävad kõik meie psüühika somaatilised, emotsionaalsed ja tajuga seotud sündmused. Empaatiavõimet saab aga samuti pidada teatud laadi kujutluseks: kujutleme end kellegi teise kingadesse, kujutleme, mis tunne on olla tema nahas.

Valu eripärast tulenevalt on sel aga omadusi, mis ka kujutluse teatud tingimustel vaigistada suudavad. Valu kalduvusel võtta inimeselt keelekasutuse võimalus ja otstarbekus on tugev seos inimese "mina" – sealhulgas iseolemise jõu – koost lahti võtmisega, sest minapilt avaldub ja kinnistub läbi keele, nagu väidab Scarry valuteooria.

Säärast valu hävitusjõudu näitavad 20. sajandi totalitaarriikide koondus- ja vangilaagrites ellujäänute kogemused.

Nii 11 kuud Auschwitzis veetnud Primo Levi kui kokku 17 aastat GULAGi vangilaagrites veetnud Varlam Šalamovi töödest kerkib esile inimhinge hävitamise temaatika: hoomamatu arv inimesi kaotas ränkade tingimuste, raske töö ning julmuse tulemusena oma võime küsida küsimusi, spontaanselt mingit tegevust algatada (vastandatuna pelgale reageerimisele) ning maailma ning ennast läbi keelekasutuse mõtestada ja uuesti ümber mõtestada.

Miks on oluline neid lugusid rääkida?

Põhjus seisneb selles, et inimmaailma kultuuriline komponent avaldub keeles ning tähenduse loomises, "olulise" määramises ning selle eristamises ebaolulisest.

Ka ajalugu pole vaid aastaarvude ning faktide jada, vaid neile arvudele ja faktidele tähenduse andmine, mille kaudu muutuvad üksikud sündmused sidusaks looks ning võimaldavad meil seega eri nähtusi mingil teatud viisil mõista.

Seega on lugude rääkimise lakkamisel suur tähtsus.

Scarry nägemuse kohaselt võiks seda protsessi filosoofiliselt kellegi "maailma koost lahti võtmiseks" nimetada, kus inimeselt võetakse võimalus luua tähendusrikkaid lugusid iseenda ja maailma kohta. Valul on selles oluline koht.

20. sajandi poliitteoreetik Hannah Arendt on kõnetanud moraalse väljapääsu puudumise probleemi. Nimelt toimus koondus- ja vangilaagrites säärane "koostvõtmine" läbi moraalse väljapääsu äravõtmise – mida teha, kui iga valik reedab kellegi ning isegi enesetapp tooks kaasa mõne lähedase edasise kannatuse? – ning tähendusetuse vohamise.

Laagrisse sattusid süütud inimesed, kelle valu ja kannatusi polnud võimalik põhjendada ega mõista. Küsimusel "miks?" polnud enam mõtet ega vastust. Füüsiline piin, moraalse väljapääsu puudumine, tähendusele ligipääsu puudumine (alandus, väärikuse kadu) põimusid omavahel ning moodustasid võimsa hingelise kannatuse, millest tagasiteed ei olnud.

Nõnda näeme, et valu ja keele vaheline suhe on keerukas: valu on privaatne kogemus; see hävitab ja trotsib keelt ning siseneb ka avalikku sfääri. Läbi tõsiasja, et valu keelega neil viisidel suhestub, saab võimalikuks inimmaailma koostvõtmise protsess.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: