Californias asuva San Diego ülikooli teadlased uurisid hospiitisis surmavalt haigeid patsiente ehk neid inimesi, kelle elupäevade lõpp on lähedal. Nad intervjueerisid 21 patsienti vanuses 58–97, kel oli elada jäänud vähem kui pool aastat.

Haigetel paluti hinnata, mis on nende jaoks tarkuse põhitunnused. Samuti küsiti patsientidelt, kuidas on surmavalt haige olemine mõjutanud nende arusaama tarkusest.

Selgus see, mis mõnestki varasemast uuringust: surmale määratus paneb inimest tarkust ümber hindama. Surmaga lõppeva haiguse diagnoosi saamise järel muutsid patsiendid oma vaadet alles jäänud elule.

Näiteks tähendab inimese seismine silmitsi iseenda surelikkusega pidevat tasakaalu otsimist olukorraga leppimise ja samal ajal oma elutahte kokkuvõtmise vahel. Just see õhkõrn tasakaal nende kahe vastandliku mõtteviisi vahel on see, mis annab patsientidele motivatsiooni elada iga allesjäänud päeva täiel määral.

Selle juurde käib samas pidev juurdlemine selle üle, mida inimene endast maha jätab.

Tuleme aga tagasi selle juurde, mis on tarkus ja kuidas eakad inimesed, kel aeg on lasknud seda koguda, tarkust mõtestavad.

Teadlased palusid vastata küsimustele, kuidas te defineerite tarkust. Jagatuna üheksasse kategooriasse, võib tarkust iseloomustada kategooriate tähtsuse järjekorras nii:

1) teiste inimeste suhtes seltskondlik suhtumine ja käitumine

2) sotsiaalne otsustusvõime ja üldised teadmised elust

3) tunnetega toimetulek

4) avatus uutele kogemustele

5) määramatuse teadvustamine

6) vaimsus ja religioossus

7) enesepeegeldus ja iseenda mõistmine

8) huumorimeel

9) suhtelisuse ja sallivuse väärtustamine

“Ma arvan, et ma tean praeguseks, mis on tarkus, kuid ma ei saanud seda teadmist kodust. Ma olen enamuse sellest õppinud oma praeguses olukorras olles.”

Tasakaal oma olukorraga leppimise ja edasi elamise vahel, mida eelpool mainitud sai, kätkeb endas õige mitut eelnevatest kategooriatest. Ehk ilmestab seda kõige paremini ühe küsitletud patsiendi tsitaat:

“Olen oma elu jooksul osalenud paljudel iludusvõistlustel ning harjunud hommikuti ärgates end jumestama ja soengut tegema. Praegu ma sellega enam ise hakkama ei saa. Ja see on mulle olnud väga raske. Aga olen sellega leppinud ja lasknud minna. Ma pean paluma inimeste abi ning laskma neil end aidata. Püüan seda kõike võtta suurima tänulikkusega. Olulisim on, et olen sellest õppinud: mu sõpradel on ükskõik, kas ma olen värvitud ja öösärgis. Nad on lihtsalt õnnelikud, kui näevad mind voodist väljas ja toolil istumas.”

Tarkus on tegelikult lihtsates tõdedes

Selles uuringus välja toodud tsitaate lugedes saab selgeks, et tegelikult on vaja osata märgata enda ümber lihtsaid tõdesid, tundeid, teadmisi.

Need, oma surelikkusega lähedalt silmitsi seisvad inimesed, toovad välja tänulikkuse – oskuse olla tänulik iga päeva eest, mi oled elus. Oskus rõõmustada tähendab osata tunda rõõmu näiteks taevasse vaatamisest ja selle värvi nautimisest. Hinnata iseenesest mõistetavat, näiteks seda, kui arsti hinnangul lõppeb patsiendi võime iseseisvalt neelata, kuid see pole siiski teatatud aja jooksul juhtunud – ka seda peab oskama hinnata ja sellest rõõmu tunda. Või näiteks aja sisukas kasutamine: milline aja raiskamine oleks käia ringi oma vähesed alles jäänud päevad ennast haletsedes. Leppimine – olgu see iseenda haiguse lõpu paratamatusega või sellega, et maha jäävad leinavad lähedased. Mõlemad on paratamatud ja haigest sõltumatud, seega on lihtsam leppida asjadega, mida muuta ei anna.

Ehk on neist tarkuseteradest abi ka elujõulistel inimestel oma käesoleva hektega hakkama samisel?

Selle mõtlemapaneva uuringu kajastust sobib lõpetama Søren Kierkegaardi mõte, et elu saab mõista vaid tagasi vaadates, kuid elada tuleb vaadates tulevikku.

Mis on tarkus?

Tarkust võib käsitleda kontseptsioonina iidsest religioonist ja filosoofiast. 1950. aastatel hakkas psühhosotsiaalse arenguteooria looja Erik Erikson tarkust käsitlema kui psühholoogilist konstruktsiooni, millel on kaheksa taset. Kaheksandat taset käsitlebki ta kui konflikti inimese väärikuse ja meeleheite vahel. Empiiriliselt hakati tarkust uurima alles 1970ndatel. Praegu käsitletakse tarkust kui lahutamatuid kognitiivseid, afektiivseid ja reflektiivseid tunnuseid.