Seltsimees laps hakkab sügisest kooliõpilastele ajalugu õpetama ({{commentsTotal}})

Tartu Ülikooli teadlased loovad veebikeskkonda
Tartu Ülikooli teadlased loovad veebikeskkonda "Haridus ekraanil". Selle üks osa "Ajalugu ekraanil" käsitleb kultuurimälu ning seostab selle Leelo Tungla raamatutega ja nende põhjal valminud filmiga "Seltsimees laps". Autor/allikas: Kaader filmist

Filmide kasutamine õppematerjalina on praegusel ajal koolisüsteemis tavapärane ning ühised kinokülastused klassi- või kooliga levinud õppetöö vorm. Sealjuures ei ole aga välja kujunenud selget arusaama, kuidas filme erinevatesse õppeainetesse integreerida, kirjutab Tartu Ülikooli doktorant ja kultuurimälu uurija Merit Rickberg.

Kui ekraniseering kirjandustunni õppematerjalina tundub igati kohane, siis mängufilmi käsitlemine ajalooõppes tõstatab endiselt palju küsimusi. Selle muutmiseks on Tartu Ülikooli transmeedia uurimisrühma teadlased loonud uudse e-õppeportaali. Portaali üks eestvedaja Merit Rickberg selgitab mängufilmi rollist hariduses ning "Seltsimees lapse" filmil põhinevast uuest e-õppest.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud Moonika Siimetsa "Seltsimees laps" on üks neid filme, mis õpetajaid koos oma õpilastega kinno kutsub. Mil moel õpilased kinos nähtusse suhtuvad sõltub suuresti sellest, kuidas õpetaja mõtestab filmi rolli ajalootunnis.

Kas "Seltsimees laps" on eelkõige illustratsiooniks nõukogude aega käsitlevale peatükile kooliõpikus või on film kui kunstiteos ise õpetaja huviobjektiks?

Vastus sellele küsimusele määrab ära, millele õpilaste tähelepanu suunatakse. Esimesel puhul on oluline eelkõige see, kas teos on ajalooliselt korrektne või mitte. Teise variandi korral on aga peamiseks küsimuseks, kuidas ja milliste vahenditega on minevik filmis vaatajale vahendatud. Lähtudes ajalootunni eesmärkidest, tundub küsimus filmi tõetruuduse kohta õppetöö kontekstis asjakohasem. Arvestades aga kui tähtsat rolli mängib film noore inimese ajalooteadvuse kujundamises, peaks õpilane suutma ka hoomata tervikpilti sellest, kuidas kultuuris mineviku kohta lugusid luuakse, ümber jutustatakse ja ühest kultuuri keelest teise tõlgitakse.

Sellest ideest lähtudes on Tartu Ülikooli kultuurisemiootika rahvusprofessuuri raames tegutsev transmeedia uurimisrühm loomas e-õppematerjali "Ajalugu ekraanil".

Varasemalt on uurimisrühm kokku pannud õppematerjali "Kirjandus ekraanil", mille keskmes oli Andrus Kivirähki romaani "Rehepapp" ekraniseering "November" ning mis keskendus kirjanduse ja filmi vahelisele suhtele kultuuris. 

Uus e-õppematerjal on aga pühendatud ekraniseeringule "Seltsimees laps" ning keskendub kunstiteksti rollile mineviku vahendajana.

"Ajalugu ekraanil" eesmärk on suunata õpilased mõtisklema selle üle, mis rolli mängib kunst meie ajalooteadvuses akadeemilise ajaloo kõrval ning kuidas erinevad mälutekstid omavahel kultuuris seotud on.

Loodud õppematerjali üheks lähtepunktiks on Saksa ajaloolase ja kultuuriteoreetiku Jörn Rüseni [1] 'ajalookultuuri' käsitlus. Selle kohaselt kujuneb iga inimese ajalooteadvus ajalookultuuri mõjul, mida Rüsen mõistab kõikvõimalike meenutuspraktikate koguvaldkonnana ühiskonna elus.

Nii näiteks võivad noore inimese minevikupildis kõrvuti asetseda katked ajalooõpikust, vanaemade pajatused, telesari "ENSV", mälestused Teletornis külastatud näitusest "Banaane ei ole" ning ka väikse Leelo lugu Stalini perioodist Eestis. Sealjuures ei pruugi need erinevad allikad õpilase minevikukujutluses oma informatiivsuse või tõetruuduse poolest eristuda, vaid sulavad kokku hägusaks tervikuks koondimetusega 'nõukogude aeg'.

Selleks, et õpilasest kujuneks teadlik ajalookultuuri tarbija, tuleks koolihariduses lisaks akadeemilisele ajaloole pöörata tähelepanu ka teistele kultuuris eksisteerivatele mäluvormidele. Sealjuures ei tohiks aga kõiki erinevaid mälutekste analüüsida vaid akadeemilise ajaloo kriteeriumite alusel. Ajalooline mängufilm on ennekõike kunstitekst. See väide võib kõlada iseenesestmõistetavalt, kuid filmi kui meediumi üks eripärasid on võime panna publik unustama, et tegu on väljamõeldisega.

Kanada pedagoogika professori Peter Seixase [2] sõnul tõmbab ajaloofilm oma auditooriumi endasse tekitades reaalsuse illusiooni. Kinoekraan mõjub Seixase arvates justkui aken minevikku, kuhu piiludes saame me näha sündmusi "just nii nagu nad toona olid". 

"Ajalugu ekraanil" oluliseks sihiks ongi õpetada, kuidas seda illusiooni läbi näha. Õppematerjal on jaotatud kolme ossa: "Aeg loos", "Lugu ajas" ja "Aeg ja lugu kultuuris". Lisapeatükina on platvormil ka "Seltsimees lapse maailm", mis tutvustab nõukogude aja eluolu.

Lühikeste videoloengute vahendusel selgitavad ajaloolased, kirjanikud ja kultuuriteadlased näiteks seda, mis on 'vene värk', kas Nõukogude Venemaalt saabunud ohvitseriprouad kandsid tõesti kleitide asemel öösärke, mis funktsioon oli Nõukogude Liidu repressioonidel jm.

Esimese õppetüki "Aeg loos" eesmärk on selgitada, kuidas meie arusaamine minevikust moodustub erinevate lugude vahendusel ning kuidas iga uus lugu, millega me kokku puutume, saab tõlgendatud juba eelneva kultuurikogemuse baasil. Nii sõltub ka see, kuidas me filmi "Seltsimees laps" vastu võtame sellest, milliste lugudega me varem oleme kokku puutunud ja kas nende põhjal moodustunud ettekujutus nõukogude ajast ühtib Moonika Siimetsa loodud filmimaailmaga või mitte.

Teises osas tuleb vaatluse alla, kuidas väikese Leelo lugu aja jooksul muutunud on. Õppetükis "Lugu ajas" vaatleme, kuidas minevikusündmused jutustatakse ümber romaanis ning kuidas romaani põhjal luuakse film. Oluliseks küsimuseks siinkohal on see, kuidas üks ja seesama lugu ajas muutub sõltuvalt jutustajast, vaatepunktist, auditooriumist ning kultuurikontekstist. 

"Aeg ja lugu kultuuris" lähtub Juri Lotmani kultuurimälu käsitlusest ja uurib küsimust, miks mõningatest sündmustest jutustatakse rohkem kui teistest, mõned lood aga unustatakse sootuks?

Nõukogude perioodi algusaastad ja toonased repressioonid mängivad eestlaste eneseteadvuses olulist rolli ja ka Eesti filmimaastikul on seda ajaperioodi korduvalt kujutatud. Kuidas paigutub sellesse pilti Moonika Siimetsa Eesti 100. sünnipäevaks valminud ekraniseering ning mille poolest see juba väljakujunenud traditsioonist eristub, on üks küsimustest, mida antud õppetükis analüüsime.

Transmeedia uurimisrühma õppematerjal "Ajalugu ekraanil" valmib Tartu Ülikooli Õpiveski programmi toel ning on kõigile huvilistele kättesaadav alates selle aasta septembrist.

Kindlasti ei eelda platvormil väljapakutud lähenemine seda, et ajalootund peaks loobuma väljakujunenud tavadest ning keskenduma vaid ajalookultuuri uurimisele. Pigem võib "Ajalugu ekraanil" näha üleskutsena luua sild õpilase argikogemuse ja koolis omandatava akadeemilise ajaloo vahele.

Allikad:
[1] Rüsen, J. 2001. Ajalookultuur uurimisprobleemina, Tuna 3, 83-90.
[2] Seixas, P., & Peck, C. (2004). Teaching historical thinking.  – A. Sears & I. Wright (Eds.), Challenges and Prospects for Canadian Social Studies, 109-117. Vancouver: Pacific Educational Press.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: