Füsioterapeut: valu tuleks mõista laiemalt kui vigastusena ({{commentsTotal}})

Püsiva valu käes kannatajaid on maailmas rohkem kui südamehaigeid, diabeetikuid ja vähihaigeid kokku.
Püsiva valu käes kannatajaid on maailmas rohkem kui südamehaigeid, diabeetikuid ja vähihaigeid kokku. Autor/allikas: Toa Heftiba / Unsplash

Valu võib esineda koos vigastusega, aga vigastus võib esineda ka ilma valuta ja valu ilma vigastuseta. See annab märku, et valu teke on keerulisem, kui esialgu arvatakse. Põhja-Eesti Regionaalhaigla füsioterapeut Taavi Metsma rääkis ERR Novaatorile antud intervjuus sellest, miks valu tekib ja kuidas seda ravida.

Kas selliseid inimesi on palju, kellel ei tundu olevat kehaliselt midagi viga, aga kes on kõikvõimalikes valudes? Kui jah, siis miks see nii on? Tavapärane on ju arvata, et kui kusagilt valutab, siis on keha katki.

Püsiva valu esinemissagedus on erinevate allikate kohaselt kolmandikul kuni pooltel inimestel rahvastikust ning selle täpsetest põhjustest on veel palju, mida ei teata. Püsiva valu käes kannatajaid on maailmas rohkem kui südamehaigeid, diabeetikuid ja vähihaigeid kokku, ning seetõttu on see meditsiinisüsteemis suur ja kulukas probleem.

On isegi leitud, et osaliselt aitab meditsiinisüsteem valu mitte mõistmisega probleemile kaasa. Näiteks kui püsiva seljavaluga inimene laseb enda seljast MRT-pilti teha, siis tema prognoos valu osas ei parane, vaid hoopis halveneb. Siiski on viimaste aastakümnetega valualane teadus kõvasti arenenud ja olukord paranemas.

Peamine muutus seisneb arusaamas, et kehalised vigastused ei ole piisavad, et selgitada täielikult valu põhjuseid. Terve ajaloo vältel on otsitud valu põhjustele selgitust piltdiagnostikast, rühihäiretest ja teistest struktuursetest patoloogiatest, aga see ei ole kogu tõde valu põhjustest selgitanud.

Meil võib olla valu koos vigastusega, aga samamoodi võib meil olla vigastus ilma valuta ja valu ilma vigastuseta. See annab märku, et valu teke on keerulisem, kui esialgu arvatakse. Kui paneme täiesti valuvabad ja terved inimesed MRT-uuringusse, siis leiame, et peaaegu kõigil on struktuurseid probleeme, alates diskide degeneratiivsetest muutustest kuni spondülolisteesideni, aga valu puudub. See annab meile märku, et struktuursed muutused võivad osaliselt olla täiesti normaalne nähtus, mitte valu põhjus.

On Teil mõnda näidet olukorrast, kus inimese keha reageerib üllatuslikult? Kindlasti on Teil klientidega sääraseid juhtumeid esinenud.

Näiteks üks minu klient, kellel esines krooniline valu, rääkis huvitava loo sellest, kuidas ta esmakordselt märkas valu ja vigastuse erinevusi. Nimelt oli ta ühel päeval kooki küpsetanud ja selle ahjust välja võtmise ajal tundis järsku tugevat kärsahaisu. Tabamata selle põhjust võttis ta koogi ahjust kiirelt välja, arvates, et on selle ära kõrvetanud.

Kook ei olnud kusagilt kõrbenud. Seejärel märkas ta oma kätt, mis oli ahju pannes läinud vastu ahju tulikuumale laele ja põletanud tema nahka. Sealt tuligi see imelik hais, koed olid põletusest kärssama läinud. Kummaline oli, et ta ei tundnud sellel hetkel absoluutselt valu. Ta käsi sai küll põletada, aga valu puudus.

Kuna koogi valmistamine oli kliendi jaoks tavapärane tegevus, mille käigus ta on aastate jooksul ikka kokku puutunud kuumemate esemetega, oli tema aju õppinud kehast tulevaid aistinguid ignoreerima. Info ärritusest liikus küll mööda närve tema ajju, aga kuna keskkond oli ohutu ja ärritused tavapärased, ei vastanud aju valuaistinguga. See on hea näide sellest, kuidas ümbritsev keskkond ja mõtted võivad valukogemust mõjutada.

Kuidas siis ikkagi valust aru saada, kui keha nii kummaliselt reageerib?

Selleks, et mõista, kuidas me valu tunneme, tuleb teha vahet ägedal ja kroonilisel valul. Kui end vigastame, siis sellega kaasnev valu tuleb eelkõige kehast endast ja ärritust tundvatest retseptoritest. Seda nimetatakse ägedaks valuks. Aju otsustab kehast tulenevate ärrituste tõttu alarmkella lüüa.

Kui vigastus on paranenud ja valu jääb kestma, siis seda valu nimetatakse krooniliseks ehk püsivaks valuks. Püsiv valu ei tähenda, et vigastus pole paranenud. Keha taastumisvõime säilib senikaua, kuni inimene elab. Püsiv valu tähendab, et perifeersed närvid või närvisüsteem koos ajuga on muutunud ülitundlikuks. Erinevad koormused ja ärritused tõlgendatakse aju poolt suurema tõenäosusega ohtlikuks, mistõttu tekib ka valu.

Varasem vigastus on üks suurimaid tegureid, miks närvisüsteemi tundlikkus võib püsima jääda, kuid tegelikult ei pea inimene end selle jaoks üldse vigastamagi. Ainuüksi informatsioon võib samuti tekitada inimesele tunde, nagu keha oleks vaja kaitsta ning ta aju tekitab valuaistingu.

Arvamus, et inimese rüht on halb, tema röntgenpilt korrast ära, midagi "paigast ära", lihases sõlmed või lihased nõrgad, on negatiivne informatsioon, mis tõstab närvisüsteemi tundlikkust. See on midagi, mida meditsiinisüsteemis tuleks teadlikult vältida, et mitte suurendada valu põhjustavaid psühho-sotsiaalseid tegureid.

Siinkohal tasuks täpsemalt tuua välja erinevad mudelid, mille alusel valule lähenetakse. Millised mudelid on praegu teaduses ja füsioteraapias kõige enam kasutusel?

Laias laastus võib valu mudelid jaotada kaheks. Need on biomeditsiiniline ja bio-psühho-sotsiaalne. Esimese hinnangul on valu seotud ainuüksi struktuursete patoloogiatega. Bio-psühho-sotsiaalne valumudel on biomeditsiinilise valumudeli edasiarendus, mis võtab arvesse, et valu on kompleksne ehk mõjutatud mitmest tegurist.

Nii "bio"-st ehk probleemidest kudedes kui ka "psühho"-st ehk liigsest stressist ja meie enese perspektiivist kahjustuse ees ja "sotsiaalsetest" teguritest, nagu lähedaste inimeste toetus ja keskkond. See mudel näeb inimesi terviklikult ja annab seega neist põhjalikuma arusaamise.

Biomeditsiiniline valumudel on aastaid kasutuses olnud ja tõenäoliselt kasutatakse seda veel paljudes kohtades siianigi. Küll on näha juba muutuseid teiste komplekssemate mudelite suunas. Välismaa näitel võib praeguseks valualaseid teadmisi pidada heaks umbes 54 protsendil meditsiiniteaduste lõpetanutest ja 69 protsendil füsioterapeutidest, mis ei ole kahjuks piisav, et täielikult aidata püsiva valuga inimesi.

Eesti statistikat on raske oletada, aga vähemalt minu lähimad kolleegid ja tuttavad on oma silmaringi juba avardanud. Arenguruumi on aga kindlasti. Valu käes kannatava inimese elu on keeruline, kuna erinevad spetsialistid annavad tema valu põhjuseks erinevaid selgitusi. Füsioterapeudid on kallutatud nägema valu põhjuseks rühti, treenerid lihasnõrkust, massöörid lihaspingeid ja arstid röntgenpildil nähtut. See tekitab inimeses tihtipeale veel rohkem stressi ja segadust.

Millised on praegu parimad tõenduspõhised valu ravimise võimalused?

Konkreetsetest sekkumistest, mis kõigile ühtmoodi sobiksid, on raske rääkida, kuna iga inimese valukogemus on täiesti individuaalne. Saame ainult rõhutada põhiprintsiipide tundmise olulisust nii tervishoiutöötajatel kui valuga kimpus olevatel inimestel.

Hea ravi algab valukogemust mõjutavate tegurite komplekssest hindamisest. Teadmine ja õpetus, miks valu tekib, on suur osa kaasaegsest valuravist, mis aitab inimesel enda raviprotsessi ja hiljem ka elulaadi juhtida.

Laias laastus on tähtis teadmine, et valu tuleks mõista laiemalt kui ainult vigastusena. Pigem on see meie (aju) hinnang ohust. Kõigel, mis suurendab ohutunnet, on ka potentsiaali suurendada valukogemust. Need ohud võivad olla erinevad. Näiteks meie teadmised ja mõtted võivad ohutunnet tõsta.

Kõik, mis suurendab turvatunnet, võib valu vähendada. Sellel arusaamal on suur rakenduslik väljund raviks. Kuni püsiva valuga inimene saab oma arstilt, terapeudilt, treenerilt või ka meediast infot selle kohta, kui habras ja nõrk tema keha on, kui valesti ta istub ja astub või nutitelefoni kasutab, kui kohutav on tema röntgenpilt või rüht, kui nõrgad ja sõlmi täis on tema lihased ning kui lootusetu on tulevik, ei saa suurt muutust loota.

Kui hakata valu käes inimesi rohkem ära kuulama, võib palju muutuda. Neile tuleks pakkuda sotsiaalset tuge ning anda mõista, et inimkeha on kohanemisvõimeline ja tugev vaatamata valule.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: