Osteoartroos, tuntud ka kui artroos, on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust.

Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kiiresti kasvava probleemiga. Juba praegu on see haigus üks suurimaid elukvaliteedi halvendajaid vanematel inimestel.

Põlve osteoartroos mõjutab 250 miljonit inimest. Lisaks on leitud, et sümptomaatiline põlve osteoartroos tekib elu jooksul praktiliselt igal teisel inimesel.

Üheks oluliseks osteoartroos riskifaktoriks on rasvumine. Tegemist on arenenud maailmas üha sageneva probleemiga. Ühest küljest avaldab ülekaal otseselt mehhaanilist survet raskust kandvatele liigestele, mis tõstab liigese traumaatilise kahjustuse riski. Teisest küljest on leitud, et rasvumine on seotud ka raskust mitte kandvate liigeste osteoartroosiga ning tekitab süsteemset põletikku.

Praegune ravitaktika keskendub põhiliselt valu leevendamisele ja liigese funktsiooni säilitamisele ning lõppstaadiumis liigesproteesi paigaldamisele. Viimane on küll väga tõhus patsientide elukvaliteedi parandamisel, aga toob endaga kaasa suuri riske. Seetõttu on paremate ravimeetodite leidmiseks hädavajalik haiguse protsesse täiendavalt uurida.

Paraku puuduvad haiguse varajaseks diagnoosimiseks, haiguse kulu ennustamiseks ja ravi hindamiseks senini head bioloogilised markerid.

Teadlased pole haiguse tekkemehhanismidest tänaseni piisavalt hästi aru saanud ja see takistab haiguse tõhusat pidurdamist.

Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik ja häirunud ainevahetus.

Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata.

Kaspar Tootsi interdistsiplinaarne doktoritöö selgitab osteoartroosi ja südame- ja veresoonkonna haiguste ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Peale selle kirjeldab töö osteoartroosi lipiidide (rasvade) ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili.

Tootsi kaasas uuringusse 70 Tartu ülikooli kliinikumi ortopeedia osakonna lõppstaadiumis osteoartroosiga patsienti, keda ta võrdles 82 kliiniliselt ilma osteoartroosita inimesega.

Endoteeli keskuses hindas värske doktor uuritavate arterite jäikust pulsilaine leviku kiiruse ja pulsilaine analüüsi mitteinvasiivse metoodikaga. Osteoartroosi raskusastet hindas ta radioloogiliselt Kellgren & Lawrence klassifikatsiooni järgi.  Biomarkerite ja madalmolekulaarsete metaboliitide taset veres mõõtis Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakonnas ning Tartu ülikooli kliinikumi ühendlaboris.

Uudse lähenemisega töö tulemusena leidis Tootsi uue seose aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel.

“Osteoartroosiga patsientide arterite jäikus oli võrreldes kontrollgrupiga oluliselt kõrgem,” ütles Tootsi. “Lisaks esines osteoartroosi korral organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis oli seotud ka osteoartroosi raskusastmega.”

Ta leidis, et osteoartroosiga patsientidel esinesid lipiidide (rasvade) ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost.

Tootsi tuvastas uuringuga seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel. Tema töö täiendab oluliselt teadmisi haiguse patogeneetilistest mehhanismidest. Doktoritöös käsitletud biomarkerid võivad tulevikus osutuda olulisteks osteoartroosi diagnoosimisel ja kulu ennustamisel ning aidata leida uusi ründepunkte haiguse ravimisel.

Kas teadsid?

• Osteoartroos on heterogeenne liigeshaiguse grupp, mis omab mitmeid seoseid teiste haigustega.
  
  
• Üheks oluliseks osteoartroosi riskifaktoriks on rasvumine.
  
  
• Doktortöö näitas, et osteoartroosiga patsientide arterite jäikus oli märgatavalt kõrgem kui vanuse ja soo poolest sobitatud kontrollgrupil.

Kaspar Tootsi kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö “Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“ 18. detsembril. Teda juhendasid dotsent Aare Märtson, dotsent Jaak Kals ja professor Mihkel Zilmer. Oponeeris professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen Hollandist Leideni ülikooli meditsiinikeskusest.