Tiina Freimann soovitab õdedel teha regulaarseid võimlemisharjutusi ja tööandjal jälgida ning reguleerida nii õdede töökoormust kui ka tempot. 

Lisaks sellele tuleks tema hinnangul kontrollida ka õdede emotsionaalset koormust, analüüsida töökohustusi ning parandada haiglates inimeste juhtimise kvaliteeti.

Skeleti-lihassüsteemi vaevused on kõige sagedasem tööga seotud terviseprobleem Euroopa töötajaskonna hulgas, hõlmates Euroopa Komisjoni statistikaameti andmetel 60% töötajatest. Toetudes Eesti terviseameti 2015. aasta statistikale, moodustavad luu- ja lihaskonna häired 80% kõikidest kutsehaigustest Eestis. 

Skeleti-lihasvalu on seotud närvide, kõõluste, sidemete, lihaste ja skeletiluude toimimisega ning võib esineda mitmes keha piirkonnas. Freimann käsitleb doktoritöös skeleti-lihasvaluna valu alaseljas, kaelas, õlgades, küünarnukkides, randmetes ja põlvedes, mis on viimasel kuul või viimase 12 kuu jooksul kestnud rohkem kui ühe päeva.

Skeleti-lihasvalude esinemissagedus on eriti kõrge haiglaõdede hulgas ja seda kogu maailmas. Valud põhjustavad füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme, mis võib halvendada õdedele toimetulekut ja elukvaliteeti,  põhjustada olulist töövõime langust. 

Õdede töölt puudumine kroonilise skeleti-lihasvalu tõttu tekitab märkimisväärseid töövõimetuse kompenseerimisega seotud kulusid ning on oluliseks finantskoormuseks vananeva elanikkonnaga Eesti majandusele.

Tiina Freimann tõdeb Tartu ülikooli kliinikumis tehtud empiiriliste uuringute põhjal, et skeleti-lihasvalude esinemissagedus õdede hulgas on kõrge, ulatudes kahe uuringu andmetel 70–85%-ni.   

• Kõige rohkem esines kliinikumi õdedel valusid alaselja- ja kaelapiirkonnas, vastavalt 56–57% ja 52–56%.
• Umbes 60% õdedest koges skeleti-lihasvalusid kahes ja enamas kehapiirkonnas.

Skeleti-lihasvalu seotud vaimse tervisega

Freimann leidis, et õdede alaseljavalud on seotud üle 25 kilogrammiste raskuste tõstmisega ja õlavalud ülestõstetud kätega töötamisega. Rohkem kui kolm füüsiliselt koormavat tegevust tööpäeva jooksul olid seotud juba mitme kehapiirkonna valuga.  

Uuringute põhjal tõdeb Freimann, et õdede skeleti-lihasvalude esinemist ühes või enamas kehapiirkonnas tingivad füüsiliselt koormavate tegevuste kõrval ka indiviidi vanus, halb tervis ning psühholoogilised tegurid. 

Psühholoogiliste tegurite alla liigitab Freimann muuhulgas psüühika või kesknärvisüsteemi tekitatud kehalised häired ehk psühhosomaatlised sümptomid ning läbipõlemisega seotud emotsionaalse kurnatuse ja küünilisuse.

“Psühhosomaatilised sümptomid suurendasid alaselja-, kaela- ja õlavalude esinemissagedust, emotsionaalne kurnatus alaselja, randme ja käelaba ning mitme kehapiirkonna valude esinemist. Depersonalisatsiooni ehk küünilisuse kõrgemad skoorid olid seotud kaelavalude esinemisega,” selgitab värske filosoofiadoktor arstiteaduse alal. 

Uuring näitas, et skeleti-lihasvalude esinemissagedus oli seotud nii töökoormuse, kiire töötempo kui ka emotsionaalsete nõudmiste ja vähese sõnaõiguse, austuse ja õiglusega töökohal. Valude riski tõstsid ka rahulolematus tööga ja töö-pereelu konfliktid.

“Kuna kliinikumi õed hindasid austust ja õiglust oma töökohal madalamaks kui teised Eesti palgatöötajad, tuleb õdedele luua turvaline, austav ja õiglane töökeskkond, kus tööülesandeid jagatakse õdede vahel võrdselt ning töötajate vahelisi konflikte lahendatakse õiglaselt,” kirjutab Freimann doktoritöös. 

“Juhid peavad õdede ettepanekutesse suhtuma tõsiselt, usaldama töötajaid tööülesannete täitmisel ning varustama neid tööks vajaliku usaldusväärse teabega. Tööõhkkond peab olema avatud, soodustama seisukohtade ja tunnete väljendamist ning head tööd peaks alati tunnustama.”

Kuidas valusid vältida? 

Lohutav on doktortöös kinnitust leidnud teadmine, et skeleti-lihasvaluga seotud riske on võimalik ennetavate tegevustega leevendada.

Tiina Freimann leidis doktoritöös, et koduvõimlemisel põhinev treeningteraapia parandas õdede lülisamba kaela- ja nimmeosa liikuvusulatust märkimisväärselt.

Kaheksanädalane kodune teraapia sisaldas lülisamba liikuvust parandavaid ja stabiliseerivaid harjutusi ning jõu- ja venitusharjutusi kaela-, selja- ja kõhulihastele. Sellise programmi läbisid 13 naissoost õde, kellel oli viimase kuue kuu jooksul esinenud skeleti-lihasvalusid kaela ja alaselja piirkonnas. Üksteist naissoost õde, kellel valusid ei esinenud, osalesid kontrollrühmas ja jätkasid uuringu ajal oma tavapärast eluviisi. 

Selgus, et päras kaheksanädalast treeningteraapiat oli eksperimentaalrühma vaatlusaluste lülisamba kaelaosa liikuvus painutamisel oluliselt suurem kui kontrollgrupil. 

Võimlemine suurendas eksperimentaalrühma vaatlusalustel lülisamba kaelaosa liikuvusulatust oluliselt kõikides liikumissuundades. Kõige rohkem suurenes liikuvusulatus kaelaosa painutamisel ette (26%) ja kõige vähem kaela pööramisel vasakule (9%).

Näited venitus- ja jõuharjutustest, mida uuringus osalenud õed kaheksa nädala jooksul kodus tegid.
Autor: Andreas Annama

Kas teadsid?

• Inimesel on enam kui 600 skeletilihast, mille kokkutõmbed sõltuvad meie tahtest. Nii saame teadlikult liigutada nii skeleti eri osi kui ka kindlustada kogu keha liikumine. Samuti tagavad lihased keha stabiilse asendi ruumis. Ent skeletilihased võivad töötada ka meie tahtest sõltumata, põhjustades välisärrituse korral näiteks kõrvetust või valu.
• Kuigi skeleti-lihasvalu on kaua uuritud, on see jätkuvalt lahendamata probleem nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Hoolimata suurest teadustöömahust, esineb tänaseni skeleti-lihasvalu kohta ka vastuolulisi andmeid. 
• Teaduspõhist teavet, kuidas skeleti-lihasvalu õdede hulgas vähendada, on vähe. Veel vähem teatakse tõhusatest programmidest, mis õdede lülisamba kõige liikuvama osa ehk kaela ja nimme-ristluu liikuvusulatust parandaks. 

Tiina Freimann
Autor: Erakogu

Tiina Freimann kaitses Tartu ülikoolis 28. aprillil väitekirjaga “Skeleti-lihasvalud õdedel: levimus, ohutegurid ja sekkumine“ filosoofidoktori kraadi arstiteaduses. Teda juhendasid Tartu ülikooli kinesioloogia ja biomehaanika professor Mati Pääsuke ning Eesti maaülikooli ergonoomika ja töötehnoloogia dotsent Eda Merisalu. Tööd oponeeris professor Maija Eglīte Riia Stradiņši meditsiiniülikoolist.