Nende arvates peaksid tervisetöötajad uurima oma patsientide psühhosotsiaalseid stressitekitajaid sest, et nende teguritega inimesed oma valu põhjuste hindamisel uuringus ei arvestanud. Füsioteraapia peaks sisaldama ka valu füsioloogia õpetust vastavalt patsientide individuaalsetele vajadustele, kogemustele ja eesmärkidele.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla ortopeedia osakonna füsioterapeut Taavi Metsma kommenteeris ERR Novaatorile enda kogemust Eestis töötades. "Kui patsient tuleb otse vastuvõtule, siis tal pigem arvamus puudub sellest, miks tal valutab. Kui patsient aga on varem käinud kellegi juures või ise internetist uurinud, siis tal on juba tugev eelarvamus tekkinud, et valu põhjus on anatoomiline."

Varasemad uuringud on näidanud, et valu on mitmeteguriline. Seda mõjutavad nii bioloogilised kui ka psühhosotsiaalsed tegurid. Patsientide hoiakud ja uskumused võivad mõjutada nende valukogemust ning nende reageerimist ja raviga rahulolu.

Uurimuse koostanud teadlased ütlesid, et poolte osalejate arvates oli nende valu tingitud vananemisest. See viitas, et neil puudusid teadmised sellest, et vanusega seotud muutused jäävad sageli asümptomaatiliseks.

Selleks, et valu füsioloogiat õpetada, soovitasid teadlased näiteks 2011. aastal ajakirjas Manual Therapy avaldatud juhendit. Selliseid õppematerjale tuleks kasutada nii, et inimestel suureneks enesetõhusus. Terviseteadlased peaksid selgitama valu mõjutavaid tegureid biopsühhosotsiaalse lähenemise kaudu.

Uuringus küsitleti kümmet valge nahavärviga uus-meremaalast, kelle vanus oli 47–68 aastat. Õlavalu all olid nad kannatanud 4–240 kuud. Nende valu tase oli leebe kuni mõõdukas ning üldine tervislik seisund hea.

Osalejad arvasid, et nende valu esineb "ära tõmmatud", "pinges", "rebenenud", "valusate" lihaste või "põletikuliste" ja "ära tõmmatud" kõõluste tõttu. Mõni osaleja kirjeldas ka, et õlg on vales asendis. Kolm osalejat ütlesid, et nad ei ole valu põhjustes kindlad.

Osalejad otsisid oma valu põhjuste kohta internetist või kirjandusest informatsiooni, aga pidasid seda tegevust väga keeruliseks, sest infot on palju ja see on vastuoluline. Arvatavasti mõjutas nende uskumusi valust ka tervisetöötajatelt saadud informatsioon.

Osalejad ütlesid, et valu mõjutab kõike nende elus. Mõne jaoks polnud valu väga kurnav, vaid lihtsalt tüütu. Teiste jaoks põhjustas see aga palju muresid. Valu tase oli kõikuv, halvad ja head päevad vaheldusid. See mõjutas trenni tegemist, töötamist, riietumist ja isegi magamist.

Pooled osalejatest olid abi otsinud füsioterapeutidelt, osteopaatidelt, massööridelt ja teistelt tervisetöötajatelt. Mõned kasutasid valuvaigisteid ja põletikuvastaseid ravimeid, paar inimest aga ei pidanud oma valu nii hulluks. Enamik püüdsid oma elu elada valust hoolimata nii nagu tavaliselt.

Enamik osalejatest muretsesid oma tuleviku pärast: kas tegevused põhjustavad püsivat kahjustust, kas õla liikuvus väheneb vanusega või kas valu üldse kunagi ära läheb. Kolmel osalejal olid eesmärgiks saada korralikult magada, suuta toidukotti kanda ja kasvatada lihasmassi.

Teadlased tunnistasid, et kvalitatiivsetele uuringutele kohaselt ei saa väikese valimi tõttu eriti üldistusi teha. Samuti ei pruugi selliseid tulemusi leida teistest kultuurirühmadest. Nad märkisid ka, et meditsiinilise kuvamise puudumist võidakse pidada nõrkuseks, kuid õlavalu ei viita alati anatoomilise patoloogiale.

Uurimus ilmus ajakirjas Musculoskeletal Science and Practice.