Kulunud meniski lõikus ehk menisektoomia on üks maailma sagedamini tehtavaid ortopeedilisi operatsioone. Helsingi Ülikooli teadlaste kogutud andmed näitavad, et aastakümneid soovitatud ravipraktika ei pruugi olla sageli nii tõhus, kui loodetakse. Kümne aasta möödudes polnud opereeritutel meniski talitlus paranenud ega kulumisnähud taandunud, vahendab Medical Express.

Pigem kahju, kui kasu

Igas põlves on meniskeid kaks tükki. C-kujulised vetruvad kõhrepadjakesed toimivad elastsete amortisaatorina, mis hajutavad koormust ja pehmendavad põrutusi. Meniskirebendi korral hakkavad koe servad narmendama, vigastus tekib sageli sportides, kui põlve äkiliselt väänata. Samas halveneb koe seisund reeglina ka vananedes ja võib siis rebeneda ühegi raskema traumata.

Kaua aega pidasid arstid põlvevalu peapõhjuseks just niisugust kulumist. Seetõttu kujunes tavapäraseks praktikaks katkisi servi kirurgiliselt siluda. Ortopeedid eeldasid, et lahtised osad eemaldades jääb patsientidel vähemaks valusid ja paraneb nende elukvaliteet.

Nüüd kontrollisid Soome teadlased arstide eelduse paikapidavust ainulaadse uuringu toel. Nad kasutasid FIDELITY-nimelise pikaajalise  uuringu andmeid, kus jälgiti 146 patsienti vanuses 35 kuni 65 eluaastat terve aastakümne vältel. Töörühm jagas katseisikud juhuslikkuse alusel kahte rühma: ühtedele tehti tegelik lõikus, teistele aga libaoperatsioon. 

Uurijad hoolitsesid selle eest, et ükski patisent ei teaks, millise lõikuse ta tegelikult läbis. Libaoperatsiooni rühmas tegid arstid põlvele küll sisselõiked, kuid jätsid meniski enda puutumata. Kirurgid jäljendasid operatsioonihelisid ja instrumentide liigutamist, et säilitada katse usaldusväärsus algusest lõpuni. 

Andmetest nähtus, et näilise ja ehtsa lõikuse läbinud inimeste põlvevalus polnud kümne aasta möödudes mingeid erinevusi. Mõlema rühma elukvaliteet püsis täpselt samal tasemel.

Ehkki patsientide algne seisund oli sarnane, läks opereeritute tervis kohati isegi halvemaks. Ilmnes, et operatsioon kiirendas osteoartriidi ehk liigesekulumuse teket. Kroonilise vaevuse korral hävib liigesekõhr ja luupinnad hakkavad teineteise vastu hõõrduma. Haiguse süvenedes muutuvad liigesed jäigaks ja valulikuks, mis piirab tugevalt inimese igapäevast liikumist. 

Kui luud juba omavahel hõõrduvad, on patsientide edasist käekäiku raske ennustada. Uuring kinnitas, et inimestel, kellel oli varem menisk eemaldatud, suurenes märkimisväärselt korduvate põlvelõikuste tõenäosus. Niisiis seab töörühma hinnangul kogutud andmestik selle laialt levinud operatsiooni meditsiinilise mõttekuse kahtluse alla.

Üheksa korda oota, üks kord lõika?

Eriarstidel võib olla uutele kahtlustele vaatamata keeruline vanadest harjumustest loobuda. Kuigi sõltumatud ravijuhised soovitavad meniskilõikust vältida, toetab mitu erialaorganisatsiooni seda endiselt. Näiteks peab Suurbritannia ortopeedide ühendus lõikust põhjendatuks juhul, kui põlv kiilub kinni või patsiendil esineb muid mehaanilisi sümptomeid. 

Uuringu autorid nimetavad üksnes mehaaniliste sümptomite esiletõstmist eksitavaks. Töörühma juhi Teppo Järvineni sõnul ei ravi meniski osaline eemaldamine tegelikku murekohta ehk kogu liigese ulatuslikku vanusest tingitud kulumist. Tema hinnangul puudub tõsiseltvõetav alus ravida algavat osteoartriiti operatsiooniga, mis võitleb ainult ühe sümptomiga. Soomes on meniskioperatsioonide arv hakanud juba vähenema.

Kuigi töö valguses soovitavad uurijad lõikusi vältida, rõhutavad nad, et soovitus ei kehti absoluutselt kõigi põlvevigastuste kohta. Uus uuring keskendus keskealistele inimestele, kelle menisk oli rebenenud pikaajalise kulumise tagajärjel. Noorte sportlaste ägedate traumade ja värskete rebendite ravi nõuab aga endiselt teistsugust meditsiinilist lähenemist. 

Kulumisest tingitud vaevuste korral liigub meditsiin tasapisi uute meetodite suunas. Kirurgilise sekkumise asemel suunavad haiglad patsiente üha enam esmajärjekorras füsioteraapiasse. Lisaks annavad spetsialistid kehale aega tekkinud olukorraga kohanemiseks.

Uuring avaldati ajakirjas New England Journal of Medicine.