Sotsiaalsed tegurid toetavad, mitte ei takista teadust

Teadusfilosoofid Maarten Boudry ja Massimo Pigliucci jõudsid järeldusele, et sotsiaalsed tegurid ei takista teaduse ambitsioone, vaid aitavad selle arengule kaasa. Klassikalise vaate kohaselt töötavad sotsiaalsed, poliitilised ja ideoloogilised tegurid teaduse tõeotsingutele vastu, kuid Boudry ja Pigliucci pigem nii ei arva.
Tavapäraselt on filosoofide sõnul teaduse kriitikud lootnud ja selle austajad kartnud, et teaduse sotsiaalsed mõjud hävitavad teaduse tunnustuse. Boudry ja Pigliucci arvavad, et mõlemad pooled eksivad.
Nad ütlevad, et eriti loodusteaduste tudengitele õpetatakse teadusteooriaid, nagu need oleksid langenud taevast alla. Ootamatud käänakud ajaloos, valed suunad ja tupikud ning vaidlused võistlevate vaadete üle jäävad nähtamatuks. Psühholoogilistele ja sotsiaalsetele seletustele pööratakse tähelepanu ainult siis, kui midagi läheb viltu.
Kuigi teaduse ideaal ja ülim eesmärk võib olla igasuguste sotsiaalsete tegurite eemaldamine teadusest, ei tähenda see Boudry ja Pigliucci arvates, et sotsiaalsetel teguritel ei ole teadusprotsessis üldse olulist rolli. Teadus on ju ikkagi sotsiaalne ettevõtmine.
Teaduslikud teadmised ei teki tühjast õhust, vaid need väljenduvad tõelistes inimestes. Boudry ja Pigliucci ütlevad, et kui parimad teadusteooriad peegeldavad mingil viisil seda, kuidas maailm päriselt on, siis kuidas neid teisiti koostatakse, kui mitte inimeste taju ja tunnetuse kaudu, kasutades selleks tehnoloogiat ja sotsiaalset võrgustikku.
Nende meelest on sotsioloogidel õigus, et teadus on sügavalt sotsiaalne ettevõtmine. Selles mõttes on sotsiaalselt koostatud kõik teaduslikud teadmised. Ükski teadlane ei suudaks leida mahajäetud saarel üksi neid tõdesid, mis meil praegu universumi kohta on.
Paljud teadlased usuvad, et objektiivsus ja erapooletus on teaduse peamised voorused ning kalduvused ja eelarvamused muudavad teadlase teadustööks sobimatuks. Boudry ja Pigliucci leiavad, et kuigi teaduskultuur teeb väga õigesti, et neid voorusi edendab, pole need teaduse eduks tarvilikud.
Nende meelest ei ole probleem, et üksik teadlane on kallutatud või emotsionaalselt seotud konkreetse hüpoteesiga. Teaduse sotsiaalne korraldus tagab, et need kalduvused tasakaalustatakse teiste teadlaste poolt.
Autorid viitavad filosoof David Hullile, kes on öelnud järgmist: "Objektiivsus, mis on teaduses väga oluline, ei ole põhiliselt üksikute teadlaste, vaid teadlaskondade tunnus. Teadlased lükkavad harva oma lemmikuid hüpoteese ümber. Eriti pärast seda, kui need on trükis ilmunud, aga sellest pole midagi. Teised teadlased testivad neid hüpoteese hea meelega tõsiselt."
Boudry ja Pigliucci jätkavad näidetega sotsiaalsetest teguritest, mis teadusele kasuks tulevad. Mõned teadlased on väga isepäised ja soovivad kindlakstehtud vaateid vaidlustada. Teised teadlased on aga traditsioonilised ning soovivad vanasid tavasid kaitsta nii kaua kuni võimalik. Teaduse sotsiaalne korraldus peakski tagama paremate tulemuste saavutamiseks erinevate strateegiate kasutamist.
Isegi iha kuulsuse ja edu järele ei tähenda autorite arvates seda, et kollektiivne tõe ja objektiivsuse püüdlus ebaõnnestub. Sotsiaalne konkurents võib olla teaduses isegi efektiivsem kui puhas ja üllas avastuse eesmärk. Rivaali ületrumpamine võib olla võimsam kogemus, kui teadmiste müüri lihtsalt järgmise tellise ladumine. See aga aitab kaasa ka teadmiste müüri ehitamisele.
Pettust karistatakse teaduse maailmas halastamatult mitte ainult sellepärast, et see langetab usaldusväärsust, millele teadus tugineb, vaid ka sellepärast, et seda peetakse ebaõiglaseks teeks professionaalse edu suunas.
Üks näide taolisest teaduse sotsiaalsest edust on teadlase Dipak Dasi pettuste avastamine. Dasi kogus tuntust punases veinis leiduva resveratrooli kasuliku mõju puudutavate uuringutega. Nimelt järeldati 2012. aastal, et teadlane oli võltsinud oma teadustöödes palju andmeid. Pettused tulid välja sellepärast, et anonüümse isiku süüdistus Dasi uuringute korrapäratusest algatas põhjaliku juurdluse.
Autorid kinnitavad oma artikli lõpus, et teaduse lõplik eesmärk on sotsiaalsed tegurid teadusest kustutada. Kui leitaks, et meie parimate teadusteooriate sisu peegeldab nende algatajate ideoloogiat, mitte ligilähedaselt seda, kuidas maailm tegelikult on, siis oleks midagi tõsiselt valesti.
Boudry ja Pigliucci arutlevad teemal 2018. aasta alguses ilmuva raamatu "Perspectives on Science and Culture" peatükis "Vindicating Science -- By Bringing it Down".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa