Tihti mõeldakse kahjurõõmust kui millestki üdini ebamoraalsest. Kahjurõõmsa muige taga paistab olevat pahatahtlik soov näha teisi kannatamas. Hoopis kohasem vaste teiste inimeste õnnetusele paistab olevat kaastunne. Samas peetakse aga üsna normaalseks näiteks seda, et loeme lastele muinasjutte, kus kuri nõid lükatakse ahju või hunt kukub, kivid kõhus, kaevu, ning rõõmustame, et lugu just sellise lahenduse leidis. Ometi on ka siin tegu rõõmuga, mis võrsub teise kannatatud kahjust. Tekib küsimus, kas kahjurõõm ongi ikka nii halb kui esialgu paistab või võib see teatud juhtudel olla ka moraalselt õigustatud.

Filosoofid on kahjurõõmu moraalsuse hindamisel lähtunud sellest, mis see ikkagi täpsemalt on, mis meile teiste õnnetuste juures rõõmu pakub. Siinkohal võiks esile tuua vähemalt kolm rõõmu allikat, mis võivad esineda nii puhtal kujul kui ka üksteisega põimunult. Nendeks on puhas pahatahtlikkus, üleolek ning õiglustunne.

Pahatahtlikkus

Üks võimalus on öelda, et kahjurõõm taandub pahatahtlikkusele ning kogu nauding tulenebki vaid teiste kannatustest kui sellistest. Just sellise lähenemise võttis Arthur Schopenhauer – üks tuntumaid kaastunde eestkõnelejaid. Schopenhauer vastandab kahjurõõmsat (ning ka üldisemalt pahatahtlikku) inimest pelga egoistiga. Egoisti jaoks on teiste õnnetused vaid vahendiks mõne edasise hüve saavutamisel. Näiteks võib ta rõõmustada, et tema ees kõndival inimesel libiseb kogemata taskust raha välja, sest nüüd saab egoist selle raha endale. Kahjurõõmus inimene seevastu rõõmustab Schopenhaueri väitel teiste õnnetuste üle ka siis, kui nendega ei kaasne mingit kasu talle endale. Niisiis on teise kannatused talle väärtuseks iseeneses. Sellisena läheneb kahjurõõm julmusele ning tegu paistab tõesti olevat n-ö „saatanliku“ emotsiooniga.

Kohati jääb Schopenhaueri käsitluse taustal arusaamatuks, miks teiste kannatused meid ikkagi rõõmustavad. Küsimus on seda tungivam, et meie endi olukorras ju midagi otseselt ei muutu. Oletame näiteks, et naaber sõidab hoovist välja tagurdades oma uhke autoga tänavapostile otsa. Teise uhke auto võib küll rikutud olla, kuid meile ei kaasne sellest mingit otsest kasu. Mille üle on meil siis rõõmustada? Järgmine lähenemine pakub meile psühholoogilises plaanis peenekoelisema seletuse.

Üleolek

Nimelt on teise peamise põhjusena nähtud kahjurõõmu võrsuvana üleolekutundest. Ka Baudelaire osutab jää peal libastuva inimese näitel, et tegelikult on meie kahjurõõmu taga teadvustamata uhkus: „mina ju ei kuku, mina kõnnin sirgelt, minu jalg on tugev ja kindel“ („Mõtisklusi minu kaasaegsetest“, lk 308). Analoogselt võiks ka tänavaposti otsa tagurdanud naabrit nähes mõelda, et on ikka kobakäpp, et niimoodi tagurdas – minuga ju nii ei oleks juhtunud. Kummalgi juhul ei ole teiste äpardused pelgalt väärtuseks iseeneses. Pigem on neil instrumentaalne roll: pakkudes soodsat võrdlusmomenti, juhivad nad tähelepanu sellele, kui suurepärased ja osavad me ise oleme. Ning rõõmu tekitabki just viimane.

Kusjuures, kuigi rõõm tuleneb üleolekutundest, ei tähenda see, et kõige kahjurõõmsamad oleksid tingimata kõrge enesehinnanguga inimesed. Eriti vastuvõtlikud võivad kahjurõõmule olla hoopis need, kelle enesehinnang on madal, sest nende puhul on soov end paremas valguses näha seda suurem (Dijk & Ouwerkerk 2014). Teiste äpardused annavad oma enesehinnangu upitamiseks hea ettekäände ning nõnda tõstabki pead (vähemalt ajutine) üleolekutunne.

Uhkust ning üleolekut on peetud üheks seitsmest surmapatust. Et keskajal seostati üleolekutundega mitte üksnes kahjurõõmu, vaid ka naeru ning huumorit laiemalt, siis just sel põhjusel langes ka komöödiažanr tervikuna pikaks ajaks põlu alla. Tuues välja vaid mõned põhjused, miks üleolekutunne võib olla moraalselt problemaatiline, võiks rõhutada, et ühelt poolt puudub üleolevusest nina püsti ajanud inimesel tihti objektiivne alus ennast teistest paremaks pidada. Niisiis võivad tema hinnangud teiste suhtes olla ebaõiglased. Teiselt poolt ei kao probleem tingimata ära ka siis, kui tõesti ollakse teisest teatud aspektis paremad.

Immanuel Kanti kohaselt peaksime alati kohtlema teisi inimesi kui eesmärke iseeneses, mitte vaid kui vahendeid omaenda eesmärkide saavutamiseks. Laiendades antud maksiimi mitte üksnes meie tegudele, vaid ka hoiakutele, võiks üleolevale inimesele ette heita seda, et ta kasutab teisi vaid alaväärsuse mõõdupuuna, mille taustal tema üleolek võiks eriti selgelt esile tõusta. Teised inimesed teenivad tema jaoks vaid oma enesehinnangu tõstmise või selle kohta välise kinnituse saamise rolli.

Õiglustunne

Kolmandaks on kahjurõõmu seostatud õigluse ning väärilisusega (vt nt Portmann 2000, Ben-Ze’eev 2014). Näiteks Descartes’i definitsiooni kohaselt tekib kahjurõõm siis, kui häda on tabanud kedagi, kes meie arvates seda just väärib („Hinge tundmused“ 2014, lk 127). Väärilisuse aspekt tuleb hästi välja ka eestikeelses väljendis „ongi paras talle“. Viidatakse ju sellele, et teine sai paraja palga. Parastamine ning teiste nägemine oma kannatuste väärilisena iseloomustab ka üleolevat inimest, kelle hinnang olukorra õiglusele on enamasti kallutatud ning kelle jaoks õiglus võib olla vaid vahendiks, et iseendast mõelda hea ja õiglasena. See aga ei välista, et mõnes olukorras võiksid teise kannatused ka tegelikult olla välja teenitud ning võiksime rõõmustada just sellepärast, et hoolime siiralt õiglusest. Näiteks siis, kui halvad tegelased saavad muinasjutu lõpus karistuse, pühitseme – vähemalt enda meelest – just õigluse võidukäiku. Põhimõtte poolest võiks siinkohal tegu olla moraalselt kiiduväärse emotsiooniga.

Kas ja kui tihti on inimesed ka tegelikkuses motiveeritud üksnes puhtast õiglustundest, see jääb aga lahtiseks. Näib, et tihti peitub õiglustunde taga vaid soov omaenda enesehinnangut upitada. Teiste õnnetusi kipume ju ikka nägema väljateenituna, ennast aga peame vaid olude ohvriks.