Viimane valgustusaja oluline tõrvikukandja oli Immanuel Kant. Ta elas aastatel 1724–1804 Preisi Kuningriigis Königsbergis. Teise maailmasõja kaotusega pidi Saksamaa linna loovutama ja sellest sai Nõukogude Liidule, hiljem Venemaale kuuluv Kaliningrad. Kanti mäletatakse muu hulgas olulise mõju tõttu teadvuse ja moraali käsitlustesse.

Esimese puhul rõhutas ta maailma tunnetusel inimese taju rolli, kuis seal sünnivad kujutused tegelikkusest ja seetõttu ei saa me tegelikkust vahetult teada. Sellest tulenevalt ei saaks me midagi maailma kohta ette teada ega teha oletusi. Mõistes, et seda siiski tehakse, pakkus ta lahenduseks intuitsiooni, millega kogume tegelikkuse kohta informatsiooni ja konstrueerime arutelu tulemusel selle kohta tõesemaid või ekslikke kirjeldusi. Nende õigsust saab kontrollida.

Kant järeldas, et moraalselt õige ja vale vahel vahe tegemisel tuleneb vastus samuti mõistuse kasutamisest. Ühtlasi uskus ta, et maailmas on võimalik saavutada rahu läbi demokraatia ja koostöö. Levinud legendi järgi olevat elanud filosoof põhimõttekindlat elu, mille ühe väljendusena käis ta regulaarselt jalutamas. Regulaarsus olnud sedavõrd korrapärane, et naabrid kontrollisid Kanti märgates, kas nende kellad näitasid õiget aega. Mehhaaniliste kellade ajastul uskusid kõik, et põhimõttekindel mees ei juhtu jalutama valel ajal.

Immanuel Kant seostub ka meile avanenud progressiivsuse valgustusajaga, täpsemalt interneti ühendusega. Näite leiab 400 elanikuga Walesi asulas nimega Aberhosan. Poolteist aastat tagasi hakkas külakese elanikke kiusama regulaarne internetikatkestus. Side kadus või muutus äärmiselt ebastabiilseks igal hommikul kell seitse.

Kaasaegsele ajastule omaselt põhjustas igahommikune ühenduse kadumine tõsist meelehärmi. On see ju aeg, kui pärast õhtust ajutist internetist lahkumist tuleb teadvus tagasi. Esimese asjana vaadatakse, kui kaugele ollakse maailmast vahepeal maha jäädud. Sõltub ärkamisajast, kui palju jõudis keegi internetti kasutada, sest alates kella seitsmest lõppes see ära. Side stabiliseerus uuesti päeva lõpuks. Sama teenusepakkuja poolt internetiga varustatud lähedalasuvas linnas oli side veatu.

Pahameele kasv tõi kohale insenerid. Nad käisid läbi kõikvõimalikud nõrkused ja veakohad ega leidnud häirele põhjust, kuid ka nemad tunnistasid probleemi olemasolu. Leevenduse asemel võimatu ülesande järelduse tõttu pahameel vaid kasvas. Lõpuks tõusis tusa raha väärtusest suuremaks ja sideteenuse tarnija vedas külakesse uue ühenduse. Raha läks. Selgust ei tulnud.

Kohale kutsuti järgmine inseneride rühm. Neil oli kaasas raadioeetri peilimise varustus. Kogu küla läbi käies avastasid nad lõpuks süüdlase. Selleks osutus televiisor. Täpsemalt televiisor koos selle omanikuga, kes lülitas kantiliku kellatäpsusega igal hommikul kell seitse teleka käima.

Olgu lisatud, et televiisorid ja arvutimonitorid sarnaselt kõikidele elektrit tarbivatele seadmetele on elektromagnetlainetuse kiirgusallikad, umbes 10 volti meetri kohta. Uue põlvkonna mobiilside tugijaam kiirgab umbes 6 V/m ja inimesele ohutu kiirguse piiriks on umbes 60 V/m. Sestap polnud külakese elanikud kiirgusest ohustatud, aga nende elu oli häiritud.

Lisaks kellalikule regulaarsusele meenub Kant seoses arutelu piiratusega. Viha on motivaator ja tõenäoliselt olid kõik 400 inimest, sealhulgas kurikuulsa televiisori omanik püüdnud ühenduse kadumisele põhjust leida. Seda ei suutnud ka insenerid. Lõpuks kasutati inimese taju asemel füüsikalise maailma tunnetamiseks spetsiaalset mõõteaparaati ja tõde tuli päevavalgele.

Järgmiseks olgu Kanti moraali kategooriline imperatiiv, mille järgi on mõni põhimõte olemuslikult õige. Õigsus on asi iseeneses mida tuleks järgida igas olukorras ja kõikides tingimustes nagu peetakse kinni seadustest. Moraalselt õige ära tundmiseks pakkus ta testi, mis küsib, kas see, mida teed, on lubatud kõigile. Näiteks kui kõik hakkaksid valetama, varastama või kätte maksma, nagu see oleks seaduslik kohustus, muutuks elu võimatuks.

Nõnda otsustati õnnetud televiisor ja selle omanik saladuseks jätta, et vältida vihast sündinud käitumishäireid, kuna need ei oleks muutnud elu paremaks. Teleri omanik ei lülitanud sidevahendit sisse paha pärast. On ju kõigil moraalne õigus oma seadmeid sisse lülitada seni, kuni nad ei tea, et see teeb kellelgi halba.

Lõpuks oli Kantil õigus, uskudes rahu jätkumisse läbi kõiki arvestava ehk demokraatliku koostöö. Aberhosanis juhtunud loo moraalina võiks järgmises internetiühenduse katkemises näha võimalust kultuurilooliseks arenguks. Miks mitte lugeda Nietzsche käsitlust elu raskustest?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".