Kanti arvates on õige asi asi iseeneses ja tegemist oleks universaalse seadusega, mida saab kontrollida, kui panna kõik seda tegema. Olgu näiteks valetamine. Juhul kui kõik valetavad, siis pole võimalik sõlmida ühtegi kokkulepet, sest ükski asi ei peaks paika. Olukord oleks võimatu. Seega on valetamine iseenesest halb. Seda ei tohi teha.

Samas öeldakse, et valetamine pidavat olema inimloomuse vältimatu osa. Valetamine on vahest enim sooritatav nn halb tegu. Öeldakse, et valetamine on alati halb, väljaarvatud kui selleks on olemas hea põhjus.

Juhul kui valetamine on tabu ja keelatud, peaksime olema selle eest paremini kaitstud. Kuid inimene on halb vale äratundja. Mõnedes uuringutes on leitud, et oskame vaid pooltel juhtudel vale ära tunda. See on 50-50 ehk sama hea kui mündi viskamine. Järelikult on meid suhteliselt kerge haneks teha. Võib-olla just seetõttu on valetaja käitumises nii palju märke valelikkusest, sest enamusel juhtudest jäävad need läheduses viibijatele märkamatuks.

Pealegi on filosoofid avastanud keerulisemaid, Immanuel Kanti loogikat proovile panevaid valetamise olukordi nagu näiteks juhus milles üks vale hoiaks ära mitu hullemat valetamist või nn valge vale, mille eesmärk on selle vastuvõtjat kaitsta. Lisaks on olukordi, milles valetaja ei tea, et ta räägib tõtt, st vale ei pea alati vale olema.

Seega on tegemist rikka sotsiaalse nähtusega, millel on inimeste vahelises suhtluses kanda oluline roll. Enamasti valetaja kasuks, aga mitte alati. Mis juhtub, kui enam ei saaks valetada? Õigemini, kui valetaja jääks sellega kohe vahele? Olukord oleks huvitav ja võimalik, et oleme sinna poole liikumas.

Michigani ülikoolis arendatakse unikaalset vale ära tundmise tarkvara. Erinevalt valedetektorist ei vaja uus lahendus kontakti inimesega. Tarkvara analüüsib inimese käitumist ja selles toimuvaid imeväikeseid muudatusi. Oluline osa taolistest muutustest allub meie tahtele allumatule kesknärvisüsteemi kontrollile. Need on väikeses liigutused, muutused miimikas, pupillides, hääletoonis jmt.

Tarkvaraarendajatel on seni õnnestunud valetaja ära tunda 75-protsendilise tõenäosusega. See on inimeste tasemest oluliselt parem. Tarkvaraarenduse teeb huvitavaks selle käigus kasutatud reaalse elu materjal avalike kohtu esinemiste näol. Inimesest kui kehvast valetajast kõneleb kasvõi asjaolu, et labori tingimustes ja sunnitud olukorras ta ei oska hästi valetada.

„Hea ja loomulik“ valetamine eeldab piisavat motivatsiooni ja suhteliselt kõrgeid panuseid. Ilma nendeta ei saa tarkvara luiskamist kindlaks koolitada. Kohtutes toimub tõelise elu teater ja neis filmitud materjali najal sõelusid analüütilised algoritmid välja olulisemad valega seotud märgid.

Tegemist on ühe osaga suuremast projektist. Järgmises faasis lisandub inimest vaatlevate klaasist silmade sekka infrapunaspektri andurid eesmärgiga hinnata kontaktivabalt subjekti füsioloogiliste parameetrite muutuseid nagu keha temperatuur, pulsisagedus, hingamine jmt. Aja jooksul täieneb käitumismudelite andmebaas erinevatest kultuuridest pärinevate mõjutustega.

Tarkvara arendajaid motiveerib soov pakkuda oma teenust kohtutele, julgeoleku teenistustele, aga ka arstidele. Mõnedel andmetele valetavad inimesed kõige sagedamini iseendale ja seda peamiselt seoses tervisega. Edaspidi peab siis ka arstile kõik ausalt ära rääkima. Valetamine sellega siiski ära ei kao. Mõnede uuringute järgi on hakanud inimesed elektroonilises keskkonnas suheldes poole rohkem valetama. Need vist ei valetanud, kes väitsid, et valetamine on inimloomuse vältimatu osa.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.