Üks, mis selle küsimusepüstitusega õnneks kenasti paigas on, on tahtlus, alustab kliiniline psühholoog Inga Karton.

Tema sõnul saame 1. aprilli naljade puhul kindlasti rääkida kõige otsesemas mõttes valetamisest. “Kuid see, mis ikkagi on valetamine ja kuidas seda defineerida, on olnud – ja ka jääb – suureks väljakutseks.”.

Üks valetamise keskseid tunnuseid on teiste teadlik eksiteele juhtimine, aga alati ei pruugi ka siin üks-ühest selgust olla.

Karton toob näite. Oletame, et ema on laste eest kommid ära peitnud, aga lapsed on need üles leidnud ja ära söönud. Mis juhtub siis, kui ema seda ei tea ja lapsed lähevad tema käest maiuseid küsima – kas ema valetab või mitte, kui ta ütleb, et kodus komme ei ole?

Vale äratundmine

Valetades mitte vahele jääda on tegelikult üsna kerge. 1. aprilli silmas pidades võime selle üle muidugi rõõmu tunda, kuid ühiskonnas toimivaid inimsuhteid arvestades teeb see meid paratamatult rahulolematuks.

Inga Karton rääkis siinkohal ühest maailma tuntuimast valetamise tuvastamise meetodist – polügraafitestist.

Menukale testile heidab paraku varju selle märkimisväärne valenegatiivsus ehk asjaolu, et test ei tunne alati valet ära ning teatud võtteid kasutades on võimalik selle abil vale tuvastamist keeruliseks teha. “Nii nagu masinad, on ka inimesed kergesti eksiteele juhitavad.”

Mida siis ikkagi arvesse võtta, et 1. aprillil õnnestuda?

Valetamine ise või otsustamine, kas valetada või rääkida tõtt, on oluliselt keerulisem protsess kui tõe rääkimine. Sellepärast võib valetades vastuse andmine viibida, sest kaalumine, kas valetada ja mida öelda, võtab reeglina rohkem aega, kui aus ja spontaanne suhtlus, selgitas Inga Karton.

Kuid kas vale vastamine võtab tõesti sedavõrd palju rohkem aega, et me selle põhjal ka igapäevavestluses valetamist kahtlustada oskaksime? Vaevalt küll, arvas Karton.

Siiski tasub tema sõnul silmas pidada, et naljategija ei jätaks aprillinalja tegema asudes oma kõnetemposse tavapärasest pikemaid pause, sest see võib ta reeta.

“Kindlasti peab vale olema ka loogiline ja kooskõlas selle kontekstiga, kus ta aset leiab, seda eriti kirjaliku teksti puhul. Aprillinalja rääkides tasub jälgida ka oma kehakeelt ja näoilmet, mis peaks olema samuti kooskõlas räägitava sisuga,” lisas psühholoogiadoktor.

“Teisalt, kui olla 1. aprillil valetamises liiga edukas – nii, et vahele ei jäägi – kaoks paradoksaalselt kogu selle päeva võlu.”

Tartu Ülikoolist võrsunud teadusmahuka Psühhobussi eestvedajad tuletavad omakorda meelde, et väiksed valed on osa igapäevaelust ning eriti kõnekas on läbimõeldud valede kavandamine naljadena 1. aprilli lähenedes.

Sellega seoses peaks nende arvates ka nalja kavandaja ehk valetaja veenduma, et ta aprillinalja tehes valetamisega vahele ei jääks. Siinkohal pakuvad nad naljameestele abi teaduslikke uurimustöid tutvustades*.

“Uurimustest on selgunud, et valetajal võtab lisaküsimustele vastamine kauem aega, kuna ta peab nende sobivalt sõnastamiseks rohkem vaeva nägema. Samuti esitatakse valesid kõrgema hääletooniga ja rutakamalt. Aega läheb vale esitamisel kauem, kuna valetaja on kognitiivselt rohkem hõivatud kui tõerääkija. Seda sellepärast, et valetaja peab pidevalt oma jutu loogilisust läbi mõtlema ja sõnu tähelepanelikult ritta seadma.

Seega, kui valetaja tahab kindlustada, et ta oma geniaalse naljaga inimlike tegurite tõttu vahele ei jääks, peaks ta vale esitamisel olema valmis kiiresti reageerima ja tagasisidele vastama ning endale kindlaks jääma.

Lisaks häälele ja vastamismaneerile on kasulik kontrollida ka oma keha.

Valetajate kehakeele ja silmkontakti kohta on levinud palju väärarusaamu, mille tõttu arvavad mitmed, et liialt rahutu inimene võib osutuda valetajaks. Samas võib valetaja ärevusseisundi tõttu ka kahtlaselt liikumatuks jääda. Valetajal oleks kasulik leida staatilise asendi ning liigse rähklemise vahel tasakaalustatud ja vaba olek.

Naljataja rahustuseks võib öelda, et inimesed ei ole tavapäraselt eriti palju paremad valede tuvastamisel kui juhuslikkuse alusel. Isegi kui on käitumuslikke eripärasid, mis võivad viidata valetamisele, siis võivad need olla põhjustatud ka muudest teguritest, mistõttu ei hakata kõiki kohe valetamises kahtlustama.

Kui olla ise oma nalja ülesehituses veendunud, jääda rahulikuks, vastata parajalt kiiresti tagasisidele ning säilitada tavapärane kehakeel ja suhtlusmaneer, ei ole kellelgi alust vale kahtlustamiseks.”

* Psühhobussi nõuanded toetuvad järgmistele uuringutele:

Williams EJ, Bott LA, Patrick J, Lewis MB. (2013). Telling Lies: The Irrepressible Truth?

Etcoff N. L, Ekman P., Magee J. J., Frank M. G. (2000). Lie detection and language comprehension.

DePaulo B. M., Lindsay J. J., Malone B.E, Muhlenbruck L., Charlton K., Cooper H. (2003). Cues to deception.

The Global Deception Research Team. (2006). A World of Lies.