Psühholoogiateadur Tuvi on üks ekspertidest, kes nõustas sel kuul Tartus avatavat kolmeosalist näitussarja “Kuritöö ja karistus”*.

ERR Novaator rääkis Iiris Tuviga kriminalistikateaduse arengust ja valetamisest. Valetamine on üks tema viimase aja uurimisteemadest. 

Iiris Tuvi, mis toimub kurjategija peas pärast raske kuriteo sooritamist?

Sellele küsimusele ei ole lihtsat ja ühest vastust, sest väga palju sõltub kuriteost ja selle ajendist. Mõrv võib olla sooritatud eri põhjustel ja seepärast võib ka järelmõju olla erinev.

Mõrv võib olla

• juhuslik ja ettenägematu: näiteks kedagi tõugatakse vihaselt, tõugatav kukub millegi vastu ja sureb selle tagajärjel;
• sooritatud enesekaitseks; ettekavatsetult; sunniviisiliselt või raskes joobes: narkojoove, alkoholijoove; 
• ajendatud vaimsest haigusest:  näiteks skisofreeniast või obsessiiv-kompulsiivsest häirest vms või vähestest vaimsetest võimetest: inimene ei suuda tekkinud olukorda adekvaatselt lahendada.

Seega, hoopis olulisem on see, mis toimus inimese peas enne kuriteo sooritamist ning sellest sõltub lõpuks ka karistuse määr.

Kas seda, mis kurjategija peas enne mõrva toimub on ka teaduslikult uuritud? Millised on levinumad järeldused?

Jah, teatud tüüpi kuritegude puhul on uuritud ka seda, mis nende peas enne toimus. Üks selline kuriteoliik on massitulistamised koolis. Nende puhul on uuritud kurjategija profiili ja käitumist näiteks sotsiaalmeedia eelneva kasutuse kaudu.

Põhitulemus on see, et enamusel seda tüüpi kurjategijatel on olnud psüühilised probleemid, alates depressioonist kuni teiste häireteni.

Kuidas ja miks tekib kurjategijal süütunne?

Süütunde tekkimine sõltub kuriteo toimepanemise põhjusest ja toimepanija isiksuseomadustest.

On inimesi, kelle süütundmise võime on erakordselt väike, ja neid, kel see on põhjendamatult suur. Äärmused käivad kaasas mõningate ajukahjustuste või psüühikahäiretega.

Süütunne tekib, kui inimene on pannud toime teo ja tunneb juhtunu pärast vastutust: ta on rikkunud oma sisemisi moraalinorme. Süütunde tekkimine on otseselt seotud inimese moraalinormidega.

Näiteks on kellelegi valu tekitamine vastuolus selle inimese moraalinormidega, keda on väikesest peale õpetatud, et teistele haiget tegemine on vale tegu.

Seega on süütundel kaks komponenti. Üks on seotud tundmisega – tekib ebameeldiv tunne –, teine mõtlemisega ehk sellega, kas süüdlane saab aru, mida teine inimene võib teo tulemusena tunda. Tunde osa on universaalne ja lähtub inimese neurobioloogiast.

Süütunne tekib ajus hirmu ja kurbuse närviringete tõttu. Seda ajendab aususe, õigluse ja hoolimise moraalinormide rikkumisele mõtlemine.

Süütunnet ei loeta inimese seitsme põhiemotsiooni hulka, see on oma kahekomponendilise olemuse tõttu n-ö kompleksne emotsioon.

Kuna süütundel on ka mõtlemise komponent, siis seletab see, miks süütunde tekkimine sõltub inimese isiksuseomadustest, mis omakorda sõltuvad kasvatusest, kultuurilisest taustast, vaimsetest võimetest jne.

Kas kurjategijate hulgas on rohkem mingi ühe kindla isiksuseomadusega inimesi?

Kui kõiki inimesi iseloomustada viie kõige tuntuma isiksusefaktori abil –  neurootilisus, avatus, meelekindlus, ekstravertsus ja sotsiaalsus –, siis sel juhul ei ole teadus tuvastanud, et kurjategijate seas esineks suuremal määral mingisuguste kindlate eelpool toodud isiksuseomadustega inimesi.

Kurjategijad ei ole neurootilisemad või ekstravertsemad/introvertsemad ning teadlased ei ole nende puhul tuvastatud ka mingeid kindlaid isiksuseomaduste profiile.

Mis puudutab süütunnet, siis inimesed, kes saavad neurootilisuse skaalal kõrgeid skoore, võivad olla süütundlikumad, sest nad on ka üldiselt tundlikumad.

Millega seletada kriminaalsarjade suurt edu?

Kriminaalsarjade edu on võimalik seletada, toetudes eesti soost tippteadlase Jaak Panksepa uurimistööle emotsioonide vallas.

Jaak Panksepp leidis, et emotsioonid lähtuvad seitsmest ajukoorealusest närviringest: otsimine, hirm, paanika ehk kurbus, viha, iha, hoolitsus ja mäng. Nende närviringete stimuleerimine on inimesele kas meeldiv või ebameeldiv ning selle tulemusel ta tunneb teatud emotsiooni. 

Pangsepa arvates on ajus kõige olulisem ja laiem närviringe otsimise süsteem (seeking system), ühendades selliseid struktuure nagu keskaju, lateraalne hüpotaalamus ja mediaalne frontaalne korteks. Otsimise närviringe vähene aktiivsus viib teatud tüüpi depressioonini, selle aktiveerimine aitab depressioonist vabaneda ning tunda entusiasmi.

Kriminaalsarjad ja –raamatud võib-olla stimuleerivad inimese ajus otsimise närviringet – sarjad põhinevad ju süüdlase otsimisel – ning võivad aktiveerida seda sel määral, et tõstavad meie tuju. Selline kriminaalsarjade mõju on siiski ainult minu hüpotees, mitte ühegi uuringuga kinnitatud fakt.

Valetamise uurimine on kriminoloogias vajalik, et tuvastada, kes on süüdi ja kes süüta. Millised on tähtsamad teadmised valetamise kohta, mida praegu maailmas kasutatakse?

John Larsoni polügraaf ehk “valedetektor” (1921) registreeris üheaegselt vererõhu, hingamise sageduse ja pulsi ning kasutas ülekuulamiseks spetsiaalset tehnikat (relevant-irrelevant test).

Larsoni väljatöötatud tehnika rajanes mitme varasema uurija teadustööl, kuid ta oli esimene, kes mõõtis neid näitajaid  samaaegselt.

Polügraafi ehk „valedetektori“ kasutamine 1970ndatel. Autor: Wikimedia Commons

Tänapäeval mõõdetakse valetamise uurimisel samu asju. Lisandunud on naha galvaanilise reaktsiooni ning mikroliigutuste mõõtmine.

Ülekuulamiseks kasutatakse lisaks hoopis kontrollküsimuste testi, ilma milleta ei oleks polügraafil mõtet. Isikule koostatakse eelneva intervjuu põhjal kontrollküsimuste test, mis sisaldab “jah” või “ei” vastust eeldavaid küsimusi.

Relevantsetele ehk konkreetset kuritegu puudutavatele küsimustele peaks inimene reageerima tugevamalt.

Küsimusi on kolme tüüpi: 

1. neutraalsed: kas te olete 20-aastane?;
2. relevantsed ehk konkreetset kuritegu puudutavad: kas sa oled viibinud selles paigas sellel ajal?;
3. kontrollküsimused ehk küsimused, mis ei puuduta konkreetset kuritegu, kuid on süüdistava iseloomuga: kas oled salaja omastanud midagi sinule mittekuuluvat?

Polügraafi kasutamisse suhtutakse siiski ettevaatusega, sest see ei tuvasta valet, vaid registreerib seda, kas inimesel tekib millelegi tugevam emotsionaalne reaktsioon. Seega võib juhtuda, et aparaadi kasutaja ei oska piisavalt hästi andmeid tõlgendada või on kallutatud hoiakuga.

Peale selle on kontrollküsimuste testis metoodilisi küsitavusi. Edukus sõltub testi koostaja kogemustest.

Inimesel võib tekkida kontrollküsimustele vastates liiga tugev reaktsioon, teadmata põhjustel võib ka relevantne küsimus tekitada süütul inimesel tugeva reaktsiooni. Seda võib juhtuda, kui ülekuulatav on kuulnud näiteks küsitava asja kohta meediast või teistelt ülekuulatavatelt.

Samuti ei saa polügraafi kasutada korraga suurt hulka inimesi küsitledes, vaid seda peab rakendama ühekaupa.

Polügraafi täpsus laboris, mitte tegelikul ülekuulamisel, on selline, et 90% süüdlastest identifitseeritakse, kuid süüdlasteks võib  ekslikult pidada ka 20% süütutest.

EEG Autor: Pixabay

Tänapäeval arendatakse ajukuvameetoditel põhinevaid valetamise avastamise ja uurimise meetodeid. Näiteks kasutatakse elektroentsefalograafiat (EEG), funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI) jm.

Nende põhimõte on sama, mis polügraafi sensoritel – relevantsetele stiimulitele peaks inimese aju teatud piirkonnad reageerima tugevamalt. Neid meetodeid kasutatakse siiski rohkem teaduslaborites, sest aparatuur on väga kallis ja igasse politseijaoskonda ei ole võimalik seda paigaldada – vaja on spetsiaalseid ruume. Samuti läheb nende meetodite kasutamiseks tarvis pikaajalist väljaõpet.

Nii EEG kui fMRI meetodid on umbes sama täpsed kui polügraaf: 80–90% valesid tuvastatakse, kuid ajukuva meetodit on raskem üle kavaldada.

Polügraafi on võimalik petta, kui muuta näiteks kunstlikult naha elektrijuhtivust.

Ka Tartu Ülikooli teadlased on laboris näidanud, et mitteinvasiivsete ajustimuleerimise meetoditega on võimalik vähesel määral vähendada valetamist kui stimuleerida inimest väsitava režiimiga enne küsitlemist.

Selle tulemuseni viinud uuringuid kajastab Inga Karton oma 2014. aastal kaitstud doktoritöös, kuhu ta pani kokku teadusartiklid, mis põhinevad professor Talis Bachmanni juhendamisel tema laboris läbi viidud eksperimentidel.

Samuti on võimalik anoodstimulatsiooniga aju mõjutades pikendada valetamise reaktsiooniaega (Priori jt, 2008) ja niimoodi valetamine tuvastada.

Mitteinvasiivne ajustimuleerimine tähendab seda, et ajukoort stimuleeritakse läbi peanaha: spetsiaalsed anoodelektroodid kinnitatakse peanahale stimulatsiooni ajaks või hoopis hoitakse suurt magnetit vastu pead, millest lastakse elektrivool läbi ja mis tekitab ajukoort mõjutava elektromagnetilise induktsiooni. Ühtegi operatsiooni selleks vaja ei ole.  Eespool kirjeldatud magneti abil stimuleerimist nimetatakse transkraniaalseks magnetstimulatsiooniks.

Kes on hea valetaja ja kes on hea vale avastaja?

Selle, mis iseloomustab head valetajat, toovad välja Vrij ja kolleegid (2010). Nad väidavad, et hea valetaja ei tunne valetamisega kaasnevaid emotsioone – häbi, süüd, hirmu.

Kuigi valede avastamine ei ole sugugi lihtne, on selgunud, et need, kes on ise head valetajad, on ka paremad vale avastajad (Wright jt, 2012).

Praegusaja põnev uurimisküsimus on motoorse reaktsiooniaja uurimine erinevates valetamise situatsioonides, sest nupulevajutamist saab registreerida väga lihtsa tehnika abil, nagu näiteks arvuti klaviatuur.

Samuti uuritakse verbaalse vastuse alustamist ehk vastamise reaktsiooni.

Üldjoontes on välja selgitatud, et valetamisotsusele järgneb pikem reaktsiooniaeg, kuid täpsem metodoloogia vajab arendamist. Reaktsiooniajal põhinev metoodika oleks lihtsalt tõlgendatav, sest arvuti saaks juba ise reaktsiooniaja arvutada ning selle põhjal otsuse langetada.

Valetamise uurimises kasutatakse ka näo mikroliigutuste salvestamise tehnoloogiat. 

Samuti uuritakse valetamise neurokeemiat ja selle taga olevat inimese geneetikat. Näiteks on teada, et oksütotsiini, ajuripatsi hormooni kõrge tase vähendab oluliselt inimese võimet aru saada, et talle valetatakse (Pfundmair jt, 2017).

*Näitussari “Kuritöö ja karistus”

• 4. aprillil avab Tartu Ülikkooli muuseum Toomkirikus aastanäituse “Kuritöö ja karistus”, mis räägib kriminalistikateaduse arengust. Näitus tutvustab õigusemõistmise keerukust kahe tõestisündinud loo põhjal: esimene neist viib külastaja 1934. aasta Elvasse ning teine 1959. aastasse, Kohtla-Järve lähistele.
• 19. aprillil avab Tartu Ülikooli kunstimuuseum ülikooli peahoone pööningul näituse "Kuritöö ja karistus: ülikooli kartser”, mis annab vastused küsimustele, mille eest tudengeid 19. sajandi lõpukümnenditel kõige sagedamini karistati ning kui karmid need karistused olid.
• 27. aprillil avab Tartu tähetorn näituse "Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi". Tähetorni õuel saab teada, mis on spektroskoopia ning kuidas seda kasutatakse astronoomias, kriminalistikas, kunsti- ja arstiteaduses.