Enamikes kriminaalasjades tuginevad uurijad, advokaadid ja
kohtunikud kõige suuremal määral kuritegu pealt näinud tunnistaja ütlustele. Sageli on kuritöö pealtnägijaid vaid üks, mistõttu on raske tuvastada, milliseid detaile sündmuste käigust tunnistaja valesti mäletab. Lundi Ülikoolis kaitstud doktori dissertatsioon toob välja, et sagedased enesekindlalt antud ekslikud ütlused väheneksid, kui tunnistaja enne tunnistuse andmist väldiks juhtunust kõnelemist.

Iga korraga, kui tunnistaja kuriteost räägib, suureneb oht, et tema järgmises kirjelduses on juba rohkem vigu sees. Selleks, et vältida tunnistuses moonutusi, oleks kõige parem, kui tunnistaja ei räägiks juhtunust kellelegi.

"Kõige täpsemaid ütluseid annavad tunnistajad, kes pärast kuriteo nägemist kirjutavad nähtu üles enne, kui nad seda kellegagi arutavad," ütleb uuringu autor Farhan Sarwar.

Selline käitumine on aga väga haruldane ning inimesed toimivad tavaliselt just vastupidiselt. Illustreerimaks, kui drastiliselt võib omavahel sündmuse arutamine mälupilti moonutada, toob Sarwar näiteks Anna Lindhi mõrva pealt näinud inimeste tunnistused. Sündmust näinud inimesed olid kõik tunnistust andes ühisel arvamusel, et mõrvar kandis militaarset rõivastust, kuid valvekaamera pilti analüüsides nähti, et mõrvar kandis hoopis tavalisi sportlikke rõivaid.

Farhan Sarwar toob oma uuringus välja, kui halvasti tegelikult tunnistajad mäletavad kurjategi relva või rõivaid puudutavaid
detaile.

Suurt ohtu uurimisele kujutab ka see, et inimene, kes on korduvalt juhtumit kirjeldanud, muutub detailide osas oluliselt kindlamaks. See võib kriminaaluurimisele saatuslikuks saada, sest politseinikud omistavada tunnistaja enesekindlusele suurt tähtsust.

Vaata veel: Eyewitness testimonies: The memory and meta-memory effects of retellings and discussions with non-witnesses (pdf)