Ajakirjas Brain and Behavior ilmus Inga Kartoni ja Talis Bachmanni artikkel, milles esimest korda näidatakse, et aju dorsolateraalse prefrontaalkorteksi piirkonna mõjutamisel transkraniaalse magnetstimulatsiooniga on võimalik EEG sündmuspotentsiaalides maha suruda hetkel maailmas kõige usaldusväärsemaks peetav marker valetamisest.

Teisisõnu on see uuring oluline, kuna õnnestus näidata, et prefrontaalkoores toimuv on muuhulgas ka valetemisespetsiifiline, et seal on midagi sellist, mis töötleb ka otseselt valetamisega seotud infot ja et see pole pelgalt seotud piirkonna põhifunktsiooni ehk kognitiivse kontrolliga.

„P300 ehk aju bioelektriliste potentsiaalide üks komponent on just see indikaator, mille amplituud on tundlik tajutud informatsioonile, mille erilist olulisust testitav inimene püüab varjata. Nüüd küsimus on selles, kas seda indikaatorit, selle väljendumist on võimalik ka kuidagi alla suruda või mõjutada,“ räägib Talis Bachmann. Tema juhendamisel tegi dr Inga Karton uuringu, millest selgub, et andes ajule teatud režiimis magnetimpulsse on seda tõesti võimalik mõjutada.

Kuidas valetamist uuritakse?

Bachmanni laboris uuritakse ühe teemana, kuidas valetamist avastada ja seda mõjutada. Ta nendib, et valetamist võib muidugi alati püüda tuvastada küsimusega, „kas sa valetad?“ ning jälgida inimese emotsionaalset reaktsiooni. Aga sellele küsimusele on üsna kerge vastata „ei“ ning sõltuvalt inimesest on valetamist ära tunda keeruline. Pealegi võib ka siiras inimene erutuda, arvates, et teda kahtlustatakse valetamises.

Tõhusam on valetamist uurida meetodiga, mis kontrollib, kas aju tunneb ära kriitilise või inkrimineerimist võimaldava sündmusega seotud sümboli või eseme, näiteks varastatud asja.

Kartoni ja Bachmanni katses osalenud inimesed pididki varastama ühe eseme. Seejärel kuvati katsealusele pilte neist esemetest, mille hulgas oli ka varastatud asi. Vahe peal oli katsealuse aju mõjutatud magnetimpulssidega.

Selliselt aju stimuleerides ja ajuprotsesse mõõtes saadi teada, et magnetimpulsid pärssisid valetamist „reetva“ aju bioelektrilise markeri.

Kas traditsiooniline „valedetektor“ ehk polügraaf on ikka usaldusväärne?

„Esimene vastus on, et ilmselt ajupõhised testimismeetodid on võib-olla mõttekamad,“ nendib Bachmann.

„Aju on teatud olukordades ju valetamismasin, mõnel juhul, kui nii võib öelda. Ja kui me aju stimuleerime ja vastavalt ajuprotsesse mõõdame, siis me oleme lähemal sellele mehhanismile, kus valetamine aset leiab võrreldes nende traditsiooniliste „valedetektoritega“, kus nahal on elektrijuhtivust mõõtvad andurid ja hingamist ja pulssi mõõdetakse.“

Kuid valedetektori petmine ei olnud uuringu eesmärk. Pigem tekitas see uuring terve rea uusi küsimusi.

Mil määral on võimalik aju ja valetamist mõjutada? Kuivõrd eluline on see mudeldatud situatsioon ja kas vastupidise mõjuga stimuleerides on võimalik aju tundlikust kriitilisele stiimulile hoopis suurendada?

Lugejal võis küll tekkida küsimus, kas meie teadmata on võimalik meiegi aju mõjutada?

Mingi teatav mõju üldisele seisundile võib ilmselt meid ümbritseval magnetväljal olla. Aga selle konkreetse katse puhul oli tegu väga valikuliselt piiritletud ajukoore piirkonda esitatud impulssidega, millel on kindel režiim. Sellist olukorda igapäevaelus keegi meie teadmata luua ei saa.

„Nii et nii kaua kui juuksuri juures fööni all olles ei tea, et teda spetsiifiliselt mõjutatakse – seda ilmselt mitte. Ja loodame, et seda tulevikus ilmselt ei tule, et kusagil juuksuris või mobiiltelefoniga rääkides teie teadmata teie ajuga manipuleeritakse.“