Boyle'i ja Austraalias asuva New Englandi ülikooli psühholoogi Kathryn McKay teemat käsitlev essee ''Imepärane vale'' viis hiljuti nii mõneski tabloidis pealkirjadeni nagu ''Akadeemikutest Grinchid tituleerisid jõuluvana lapsi kahjustavaks valeks'' või ''Idioodist doktorit nuheldi väidete eest, et jõuluvana pole olemas ja vanemad kahjustavad muud väites oma lapsi''. ERR Novaator uuris psühholoogilt, miks ta inimeste tuju rikkuda otsustas.

Kõigepealt, kuidas idee sellel teemal essee kirjutada üleüldse sündis? See pole ei Teie ega McKay tüüpiline uurimisteema.
Mõte oli tegelikult õhus aastaid. Nagu essees mainisin, me oleme kõik kunagi lapsed olnud ja ka meil endil on enamasti millalgi lapsed. Hakkasin juba ülikooli astudes mõtlema, kas moraalselt on ikka õige neile valetada. Nüüd leidsin viimaks aega mõtted paberile panna.

Mõnel tasemel võib öelda, et ühiskond on valgetest valedest niigi läbi imbunud. Mis muudab lapsed erijuhtumiks, et sellele peaks kuidagi eriliselt tähelepanu pöörama?
See on täielikult tõsi. Essee ilmus eelmisel nädalal. Sellest asjast saadik on teemapüsitust peegeldatud kümneteks artiklites enam kui 30 keeles ja läinud täielikult viraalseks. Inimestele läheb teema selgelt hinge.

Kuid töö tuumaks pole tegelikult see, et inimesed ei tohiks valgeid valesid kasutada või väikesel viisil petta. Esitasime lihtsa küsimuse, kas inimesed ise on nende laiast levikust teadlikud või miks selliseid situatsioone üleüldse loome. Kasutasime jõule aastaajale-kohase näitena. Essee oli mõeldud küllaltki kergekoelise ja mängulisena, kuid muundus mõnes ajalehes surmtõsiseks.

Mis siis on need peamised ''ohud'', millesse vanemad oma lapsi jõulude valget valet kasutada panna võivad või mida tuleks kohe kindlasti neid kasutades vältida?
Ma ei ütleks, et nende näol on tegu ohtude kui sellistega. On isegi veidi kohatu neid niimoodi nimetada. Umbes pooled telefonikõned ja e-kirjad, mis ma sain, olid päris kenad, teistes üritati mulle nii mõndagi selgeks teha. Mõned, see ei ole kohe kindlasti esinduslik valim, pidasid peamiseks probleemiks, et nende vanemad jätkasid neile valetamist isegi pärast seda, kui nad neilt ise otse jõuluvana kohta küsisid. See on ilmselt teema juures kõige tähtsam probleem.

Jõulud on iseenesest tore idee ja lapsepõlve tähtis osa, kuid kui su lapsed nuputavad iseseisvalt välja, et kingitusi teevad tegelikult vanemad, ei tohiks valetamist jätkata. Praegusel sotsiaalmeedia ja interneti ajastul on lastel seda lihtsalt kergem ära tabada.

Täiesti teine aspekt seostub vanemate majandusliku ebavõrdsusega. See määrab selle, milliseid kinke nende lapsed saavad. See ei tohiks ju nii olla. Võiks arvata, et need, kellel niigi elus asju vähem on, saavad suuremad kingid. Piltlikult öeldes, kui jõuluvana oleks olemas, poleks ta kohe kindlasti sotsialist.

Ja muidugi peame küsima, kas pikemat aega valetamine on kohane. Üks mulle kirjutanud inimene meenutas mulle noorusest hetke, kui ta sõbrad rääkisid talle mänguväljakul, et jõuluvana pole päris. Ta vastas seepeale, et tema vanemad ei valetaks talle. Teisisõnu usuvad lapsed millessegi oma vanemate tõttu ja see võib viia hilisemas elus probleemideni.

Mainisite ka essees, et ähvardada lapsi jõuluvanast ilma jätta, peaks olema karistusena täielikult välistatud?
Ma ei arva, et on eriti hea lapse kasvatamiseks rääkida, kuidas üks paks punase mantliga tüüp jätab sind kingitustest ilma, kui sa oma tuba ei korista või nõusid ei pese. Seda tüüpi kontrollmehhanismi kasutamine ei ole ilmselt parim lahendus.

Võib tekkida küsimus, miks me nii altilt jõuludega seotud müüte säilitame? Kindlasti on need kuidagi kasulikud, kui need on seni nii hästi ajahambale vastu pidanud. Isegi kui müüdid ei seisa alati kõige loogilisematel alustel...
Kindlasti kätkevad need endas teatavat kasu. Peame aga küsima, kas säilitame neid müüte laste või täiskasvanute jaoks. Elu on väga paljudele inimeste raske. Pole seega ime, et oleme loonud müütilisi ja fantastilisi maailmu. Olgu näiteks kasvõi nüüdiskultuuri ja aastaaega arvestades ''Tähtede sõda'', mille raames riietuvad täiskasvanud printsess Leiaks, Skywalkeriks ja Han Soloks ning lapsed kokkutulekule kaasa võtavad.

Kas see on normaalne käitumine? Tõenäoliselt on, aga see on samas ka näide sellest, kuidas täiskasvanud tahavad hoida kinni ideest, et kuskil on parem maailm.

On võimalik, et täiskasvanutes tekib aastate möödudes veendumus, et lapsepõlv või vähemalt osa sellest oli nende igapäevaelust märksa parem. Eriti jõulud, kuna need on olnud enamike jaoks maagiline aeg.

Toimetuses ja ka tuttavate seas tehtud kiirest küsitlusest selgus muu hulgas, et osad vanemad hoiavad müüti üleval, kuna kardavad, et vastasel juhul eralduvad nende lapsed üldisest massist ja langevad kiusamise ohvriks...
See on oluline. Muidugi ei usu kõik jõuluvanasse, ei räägi sellest näiteks religioossetel põhjustel oma lastele ning ei levita seega ka müüti. Samas ei taha nad teiste laste rõõmu rikkuda ja tunnevad end kohustatuna seda siiski tegema. Kuid on tõsi, et mõned vanemad üritavad kaitsta oma lapsi jõuluvana müüti säilitades neid nende naeruvääristamise eest. Seda mainis ka mulle paar vanemat. Kui saadad lapsed kooli, riietad sa nad kindlal viisil. See langeb samasse auku, kuna sa ei taha nende elu asjatult raskeks teha.

Teisalt ütlesid mõned, et jõulude valge vale pakub lastele ideaalset õppetundi. Maailmas ei tohiks kedagi jäägitult usaldada, kõige vähem oma vanemaid...
Seda mainisime essees ka meie. Võibolla on see väga raske õppetund, kuid mõistmine, et sugugi mitte kõik ei räägi alati tõtt, õpetab lapsi olema veidi skeptilisemad. Eluterve skeptitsism tuleb aga ainult kasuks. Mõnes mõttes võib see olla tõesti positiivne õppetund.

Isiklikust kogemusest rääkides ei mäleta ma, millal jõuluvanasse uskumise lõpetasin või seda üldse tegin. Nii on mul ka raske mõista, miks inimesed teema suhtes niivõrd hellad on või see neile nii palju korda läheb.

Minu enda jaoks olnud viimased paar päeva äärmiselt huvitavad. Seda on kajastanud nii palju väljaanded ja see on mõneti päris mõistatuslik. Naasin suhteliselt äsja pärast kuut aastat Austraaliast ja seal on inimesed loo peale kohe eriti vihased.

Arvan, et osaliselt taandub asi sellele, et paljud meediaväljaanded pole esseed ennast üldse lugenud, toetusid vaid pressiteatele ja hakkasid seejärel üksteist võimendama. Muidugi viis see selleni, et meid hakati esimeste autoritena kutsuma tujurikkujateks, kes nõuavad vanematelt, et nad jõuluvanast rääkimise lõpetaksid.

See on puhas jama, kuna küsisime vaid jõulude kontekstis küsimusi, kes neist valgetest valedest kasu lõikab või miks need üldse eksisteerivad, kuid see võttis hoopis proportsioonid. Kuigi vähemalt pani see inimesed loodetavasti mõtlema, millal on sobilik lastele valetada, eriti nooremas eas.

Kui meenutan hetke, kui sain ise teada, et jõuluvana pole olemas, olin ma väga pettunud. Ema viis mind endal pisarad kööki ja ütles mulle: ''Jah! Jõuluvana pole olemas,'' kuna ma talt seda otse küsisin. Kuid ma ei tohtinud sellest kellelegi rääkida. Mu vend oli minust kolm aastat noorem ja oli tähtis müüti ülal hoida, sest ta pidi sellest samuti iseseisvalt teada saama.

Intervjuud on toimetatud ja lühendatud.