Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Tartu ülikooli teadlaste uurimus viitab, et kindla vasaku -ning parempoolse ajukoore piirkonna pommitamine magnetimpulssidega kasvatab võimalust, et inimesed hakkavad vastavalt sagedamini valetama ja tõtt rääkima.

Magnet- ning elektriväljade tihe seotus võimaldab ajus esile kutsuda elektrilisi muudatusi. Enamasti kasutatakse neid uuritavate ajupiirkondade aktiivsuse ajutiseks pärssimiseks. Esimesed katsetused ajutegevust magnetimpulssidega (TMS) mõjutada algasid juba 19. sajandi keskpaigas. Õiget hoogu ei saanud eksperimendid aga sadakond aastat.

Vaatamata müütidele on silmnähtavate muudatuste esile kutsumiseks vaja kasutada suhteliselt võimsaid ja kiiresti muutuvaid magnetvälju. Nende tekitamine sai võimalikuks alles tehnoloogia arenedes.

Kui esimesed eksperimendid olid suhtelised lihtsakoelised ja hõlmasid näiteks ajutiselt jäsemete liigutamisvõime peatamist, on need aastate möödudes muutunud järjest ambitsioonikamaks. Põhimõtteliselt on võimalik mõjutada juba kõrgemat sorti vaimset tegevust, nagu valetamist. Sellele keskendusid Inga Karton ja Talis Bachmann.

Samas tuleks märkida, et kindlaid ajuregioone on konkreetse käitumisega väga selgelt siduda pea võimatu. „(Esile kutsutav) efekt pole nõnda öelda 'valetamismehhanismi' selektiivne mõjutamine, vaid mitmetest allsüsteemidest koosneva kognitiivse kontrollsüsteemi kaudu kaudse mõju saavutamine,“ tõdeb Bachmann.

Samas saab teatud piirkondade kaudset seotust valetamisega TMS-i abil siiski mõningal määral kontrollida. Eelnevad uurimused on näidanud, et valelikus käitumises mängib tähtsat rolli näiteks eesajukoor. Karton ja Bachmann otsustasidki täpsemalt uurida, kuidas on spontaanse valetamise nähtusega seotud dorsolateraalne prefrontaalne ajukoor (DLPFC).

Nagu paljud teised ajupiirkonnad, on see sümmeetriline. Seda võib näha nii vasakul- kui ka parempoolsel ajupoolkeral. Samuti seostatakse piirkonda enesekontrolli ning informatsiooni sorteerimise ja võrdlemisega. Katsetes pommitasid Karton ja Bachmann kokku 16 vabatahtliku vastavaid piirkondi kuue minuti vältel aeglaste magnetimpulssidega. Erinevad poolkerad paistavad mõjutavat aga kõrgemaid protsesse erneval viisil.

Protseduuri järel näidati neile ükshaaval arvutiekraanil juhuslikkuse alusel nelikümmend korda punast või sinist värvi sõõri. Iga kord kui see ekraanile ilmus, pidid nad tõese või vale värvi vahel valides teatama, mis värvi see ikkagi oli, pakkudes neile võimalust spontaanselt valetada.

Tulemused viitasid, et katsealused, kelle vasaku DLPFC tegevus oli pärsitud, valisid tõese vastuse andmise võimaluse harvemini kui nende kaaslased, kellel oli stimuleeritud paremat DLPFC-d. Parema DLPFC piirkonna stimuleerimisel kasvas aga tõeste vastuste sagedus. Erinevus oli küll väike, ent statistiliselt oluline.

Olgugi, et keskmiselt vaid paari protsendipunkti jagu. „Vahe suurenemist ei mõjutaks ilmselt oluliselt katseisikute arvu suurendamine. Küll aga pole võimatu, et stimulatsiooni parameetrite, stimulatsioonikoha ja katseülesande muutmine võiksid efekti robustsemaks muuta,“ mõtiskles Bachmann.

Seega ei ole magnetsimulatsiooni näol tegu imelise võimalusega, millega saaks inimest ainult tõtt rääkima panna. „Sisse-välja lülitiga kindlasti tegemist ei ole. Tõepoolest mõningase soodumuse loomisega,“ kinnitab neuroteadlane.

Samas peab ta oluliseks uurida, kui paljud katseisikud kogesid reaalselt suurenenud või vähenenud soovi tõeseid vastuseid anda. Väidetavalt olevat mõningad katsealused tõepoolest tundnud, et ühel hetkel olevat valetamine veidi raskem tundunud. Lisaks tõstatab töö terve rea uusi küsimusi mitmete teiste TMS'i kasutanud tööde tõlgenduste suhtes.

Näiteks näidati mõni aasta tagasi, et parema DLPFC tegevuse pärssimine seostub suurema riskivalmidusega. Kui pidada valetamist riskantseks tegevuseks, tundub see olevat värske uurimustööga vastuolus. Siin tuleb aga järjekordselt välja, et piirkond on seotud ka enesekontrolliga. Kui enesekontrolli takistamine kutsub esile riskantse käitumise, pärsib see ka kontrollitult valede esitamist.

Seetõttu on valetamisnähtuse uurimises tegu alles esimeste sammudega. Vähemalt seni, kuni ei suudeta täielikult tulemustes arvesse võtta kõikide esimeses lähenduses valetamisega seostavate ajuosade teisi funktsioone.

„Ühe katsega seda kindlasti teha ei saa. Ilmselt oleks kõne all katsetesüsteemi sammhaaval arendamine, et järk-järgult ekslikud tõlgendusvõimalused kõrvale heita,“ märgib Bachmann. Lisaks aeglaste magnetimpulsside põhisele stimulatsioonile tuleks uuringutesse kaasata ajukuva poolt pakutavad meetodid.

Oma osa on valetamise nähtuses mängida kindlasti inimeste valetamise motiivides ning vale spontaansuses. Uuringus selgitati katsealustele, et nende otsustel ei ole mitte mingeid moraalseid tagajärgi. Enamikes argielus kohatavates olukordades on lugu vastupidine.

„Praegu oleks kindlasti ennatlik öelda, et DLPFC stimuleerimine aeglase rTMS abil ongi meetod mistahes valetamise kunstlikuks kontrollimiseks. Aga vähemalt terve rea uusi huvitavaid küsimusi see töö näikse püstitavat,“ rõhutab Bachmann.

Kartoni ja Bachmanni uurimus ilmub novembris ajakirjas Behavior and Brain Research.

Loe ka Talis Bachmanni pikemat kommentaari veebiväljaandes Science and Religion Today.