''Sellele võib mõelda, kui uue parfüümi ostmisele. Me kõik tunneme esimestel tundidel uut lõhna, kuid meie aju harjub sellega ära ja õige pea ei tunne me ise enam mitte midagi. See tuleb meile meelde alles siis, kui keegi meile komplimendi teeb. Sama võib öelda valetamise kohta. Kuigi vaevalt, et inimesed pettuse ilmsiks tulekul meile komplimente teevad,'' selgitas uurimuse esimene autor Neil Garrett ERR Novaatorile antud intervjuus. Teiste sõnadega muutub aju petmise suhtes üha tundetumaks ja tekitab inimestes üha väiksemat ebamugavustunnet.

Järeldused põhinevad 80 inimesega tehtud katsetes. Uurimisalused pidid hindama esmalt pildil olevas purgis olevate müntide arvu ja edastama seejärel hinnangu teises ruumis viibivale ''paarilisele''. Viimase müntide täpse arvu suhtes tehtav ennustus määras omakorda, palju kumbki osapool ennustuse pealt teenis. Katse erinevates variatsioonides teenisid uurimisalused fantoompaarilisele võimalikult täpse või eksliku hinnangu pealt. Inimestele teadmatult polnud aga nende partnerit tegelikult olemas ehk antud hinnang jõudis otse teadlasteni.

Garrett leidis kolleegidega petmist soodustavates voorudes, et kui esialgu moonutasid uurimisalused tulemust £1 võrra, siis vooru lõpuks kasvas see keskmiselt £8 naelani. ''Muidugi oli täpne summa inimeseti erinev, kuid tulemuste põhjal pole võimalik siiski öelda, et mõned inimesed on juba loomult altimad petma,'' nentis eksperimentaalpsühholoog. Töörühm nägi põhisüüdlasena aju plastilisust. Pidevalt muutuvas keskkonnas hakkama saamiseks hädavajalikku omadust.

Pideva petmise mõjul muutuva ajupiirkonna leidmiseks palusid teadlased teha 25 uurimisalusel teha eelnevatest katsetest tuttavaid valikuid funktsionaalse magnetresonantstomograafi all. ''Keskendusime ajupiirkondadega, mida on eelnevates uuringutes valetamisega seostatud. Antud juhul nägime muutust eeskätt mandeltuumades nähtavas aktiivsuses. Mida rohkem valesid, seda nõrgemalt see pettusele reageeris,'' märkis Garrett. Sama ajuosa on seostatud varem ka emotsioonidega töötlemisega.

''Eelnevate tööde põhjal võib oletada, et valetamine paneb meid end halvasti tundma. Arvestades, et inimesed kaldusid vähem petma, kui nende fantoompaariline otseselt kahju kandis, tundub, et see oli evolutsiooniliselt kasulik omadus,'' mõtiskles eksperimentaalpsühholoog.

''Kuigi meie uurimusest võib jääda mulje, et kõik inimesed on pahelised ja meil kõigil on potentsiaali saada suurpetturiks, tahaks lõpetada positiivsel noodil ja öelda, et inimestel oleks olnud meie eksperimentides võimalus valetada veel palju rohkem,'' lisas Garrett.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.