Värskes teadusartiklis vaatasid teadlased erinevaid kriisijuhtumeid, mis on tabanud viimastel aastatel Euroopat. Näiteks terroriakt Brüsseli metroojaamas, Andres Breiviku korraldatud massimõrv Norras, pikaajalised elektrikatkestused 2019. aastal Kagu-Eesti tormi ajal, aga ka viimaste aastate Covid-kriis. Kriiside näitel koostasid teadlased analüüsi, kuidas hädaolukordades vabatahtlikke kaasata ja millised probleemid võivad sellega kaasneda.

Uuringu üks autor, Tartu Ülikooli kestlikkuse sotsioloogia kaasprofessor Kati Orru rääkis, et vabatahtlikud saab jagada kaheks: spontaansed, omal initsiatiivil appi tulijad ja vabatahtlikud, kes on juba organiseerunud (näiteks Vabatahtlik Pääste Eestis). 

Suhtumine spontaansetesse vabatahtlikesse on riigiti tema sõnul väga erinev. Palju oleneb sellest, kuivõrd levinud on riigis vabatahtlike kaasamine laiemalt. Teadusartiklis vaadati justnimelt spontaanseid vabatahtlikke ja kuidas on nende abi korraldatud kaheksas riigis. Igast riigist võeti kaks erakordsemat kriisijuhtumit, mis riiki on hiljaaegu tabanud.

Eestis on vabatahtlike organiseerumine kaasprofessori sõnul keskmisel tasemel. "Ida-Euroopas oleme suhteliselt eesrindlikud, aga kui võrrelda Hollandi, Rootsi, Norra või Soomega, siis on Eestis vabatahtlikkus siiski veel väga madalal tasemel," sõnas ta. Kui näiteks Saksamaal on 30 protsenti inimestest kaasatud vabatahtlikesse organisatsiooni, Soomes 34, Rootsis 35 protsenti, siis Eestis on 16 protsenti inimestest vabatahtliku tegevusega seotud.

Ühiskondades, mille aktiivsem osa pole veel vabatahtlike organisatsioonidega liitunud, on ka enam ruumi spontaanseks iseorganiseerumiseks kriiside ajal. Riikides, kus vabatahtlikud ühendused on aktiivsemad, on üksikisikul lihtsam leida organisatsioon, mille kaudu teha teoks oma tahet olla ühiskonnale kasulik ja abiks ka kriisi ajal.

"Kriisid kindlasti motiveerivad ja annavad inimestele innustust reageerida ning olla kaasatud. Viimane pandeemiakriis näitas väga selgelt, kuidas inimesed tahtsid aidata. Kasvõi näiteks kodus isolatsioonis istuvatele vanematele inimestele koju süüa tuues," rääkis kaasprofessor.

Samuti on Eesti inimesed aidanud praegu palju Ukraina põgenikke. Seda nii materiaalse abiga, aga panustades ka siia saabunud põgenike elu ligilähedaseltki normaalseks muutmiseks, arvestades sõjaõudusi nende kodumaal. Orru sõnul on vabatahtlike suur väärtus see, et nad aitavad oma oskustega. Näiteks Ukraina põgenikekriisis on palju kasu olnud tõlkidest.

Koroonakriisi ajal võtsid aga mitmed inimesed Eestiski oma südameasjaks selgitada keerulist teavet ja seda, kuidas peaks käituma ja viiruse riski mõistma. "See oli hea näide, kuidas vabatahtlikud märkasid vääriti mõistmisi, levitasid õiget infot ja surusid sellega infokorratust maha. Inimeste tähelepanelikkus kuulujuttude või valede käitumisjuhiste suhtes on kriisi ajal hästi oluline, ja kodanikujulgus selle vastu astumisel on kriisis toimetulekuks võtmetähtsusega," lausus ta.

Spontaansetel vabatahtlikel on Orru sõnul sageli selgem arusaam, mis kohapeal kogukonnas toimub ja kus on häda kõige suurem. Soomes vaatasid teadlased ühe kriisina Nousianeni joogiveemürgistuse juhtumit. See oli hea näide vabatahtlike kaasamisest, sest nende abiga suudeti välja selgitada, kust mürgistus alguse sai. 

Aastal 2019, mil Kagu-Eestit räsis torm, milleks keegi valmis ei olnud, avasid tublid kohalikud inimesed supiköögid, näiteks Moostes. Kaasprofessori sõnul oli see kohalikul tasandil palju toeks, sest inimestel ei olnud kodus elektrit ja soe toit kulus külmal ajal marjaks ära.

Oleks vaja paremini koordineerida

Kuigi vabatahtlikest on sageli palju kasu, võib nende tegevus kaasa tuua ka mitmeid probleeme. Kati Orru rääkis, et kuna tegemist on ajutise abiga, ei saa hädaolukordi lahendavad ametiasutused arvestada sellega pikaajalises plaanis. "Tihti on ajutist, isetekkelist abi ka raske märgata ja tunnustada, sest heatahtlikud inimesed korraldavad abi oma äranägemise järgi ära ilma, et annaksid sellest teada. Märgatakse võibolla alles siis, kui midagi on valesti läinud," sõnas ta.

Samuti võivad vabatahtlikud end kogemata panna ohtu, sest ei tajuta kõiki riske ega osata neile reageerida. Orru tõi näite ühest suurest Belgia plahvatusest, mis oli tööstuslik õnnetus. Appi tõtanud inimesed ei teadnud aga mürgise suitsu tervisemõjusid. Aastal 2010 toimus Ungaris suur keemiaõnnetus, kus inimesed läksid appi mürgist muda koristama, aga panid enda tervise sellega ohtu. Hiljem vaevlesid mitmed vabatahtlikud põletus- ja mürgitusnähtude käes.

Orru tõi välja sellegi, et spontaansetele vabatahtlikele on raske korraldada psühholoogilist abi. Riik ega organiseerijad ei tea täpselt, kes nad on, millega nad on kokku puutunud ja missugust abi vajaksid. Nii mõneski riigis on aga Orru sõnul ilmnenud konflikte, kus ametlike struktuuridega seotud vabatahtlikud saavad oma panuse eest tasu. Spontaansed vabatahtlikud, kes tulevad näiteks appi suure tulekahju korral, jäävad aga tasust ilma. Näiteks tekkisid taolised konfliktid Rootsis 2018. aasta metsatulekahjude ajal.

Keeruline võib olla ka logistika, et vabatahtlikke rakendada seal, kus neist päriselt kasu on. Orru tõi näite Saksamaa 2013. aasta üleujutustest, kus inimesed hakkasid liivakottidest tõkkeid püstitama, aga tegid seda valesti ja vales kohas ning muutsid sellega olukorra hoopistükkis hullemaks.  

Eestis tekkis segadus Ukraina sõjapõgenike abistamisel. "Inimesed tahavad aidata, aga nad ei ole alati täielikult informeeritud. Kriisi alguses ei pruugi erinevad ametiasutusedki täpselt kõiki lahendusi teada. Kui spontaansed vabatahtlikud hakkavad ise toimetama ning võib-olla tõlgendavad ametlikku kriisiinfot ja juhiseid vastavalt oma teadmistele, siis see võib hoopis segadust tekitada ja panna inimesi valesid otsuseid tegema," selgitas Orru.

Riigiti erinevad lähenemised

Kaasprofessor rääkis, et Itaalia on riik, kus ei sallita mingisugust isetegevust. Kõik, kes tahavad kriisi lahendamisse panustada, peavad olema registreeritud ja saama väljaõppe. Orru ise taolist ranget kontrolli ei soovita, sest see pärsib inimeste teotahet. Nõnda võivad nad jääda passiivseteks ja eeldavad, et riigiasutuste ülesanne on alati appi tulla. "Reaalsus on see, et suurtes kriisides riik ei jõua koheselt igale poole, seega peaks inimestel endal ka olema teatav võime, et ennast ja teisi aidata," rääkis ta.

Siinkohal saaksid aga riigiasutused ja kogukonnad Orru sõnul palju ära teha juba enne kriise. Justnimelt sellega, et leida üles need nii-öelda kohalikud sädeinimesed, kes teisedki kaasa tõmbavad. "Igas riigis võiks olla kaardistus, kes on need inimesed, kes tahaksid tulla ükskõik mis kriisis appi, millised on nende oskused ja kuidas nad saaksid panustada," selgitas ta.

Teisalt tuleb mõelda sellelegi, millistesse tegevustesse saaks vabatahtlikke kaasata, et nende tegevus oleks mõtestatud. Näiteks, kui on olnud suur põleng või plahvatus, millega kaasneb mürgine suits, siis võib olla on vaja inimesi evakueerida. Sellisel juhul on aga vaja teada, kuhu inimesed saata ja milline võiks olla ümberkaudsete kogukondade võimekus abivajajaid vastu võtta ja toetada neid, kes on pidanud oma kodust lahkuma.

Kriisiks tasub valmis olla

Kati Orru rääkis, et erinevateks kriisideks valmistumisel tuleb jälgida ametlikke juhendeid. "Kindlasti on tähtis igal inimesel või perel läbi mõelda, kuidas hakkama saada tõenäolisemate kriisisündmuste ajal nagu näiteks pikaajaline elektrikatkestus. Mõistlik on tutvuda päästeameti jagatud kriisiinfo brošüüridega ja endale telefoni laadida "Ole valmis" mobiilirakendus, et siis kriisi puhul võimalikult adekvaatselt juhiseid järgida," lausus ta.

Kui rääkida elektrikatkestustest, mille osas on peaminister Kaja Kallas hoiatanud, siis Orru sõnul on tähtis ise vabatahtlikult oma elektritarbimist korrigeerida. Seda eriti sel ajal, kui on teada, et elektritarve on kõigi süsteemide, kogu riigi ülalpidamiseks suur, aga energiatootmine takistatud.

"Meil on vaja hoida töös kõige olulisemad ühiskonna toimimiseks vajalikud teenused, nagu näiteks haiglad või koolid. See tähendab, et peame kõikvõimalikud mittevajalikud energiakulutused minimaalsena hoidma. Siin saabki igaüks kaasa aidata. Me ei pea olema väga kaua internetis ega laskma oma lastel olla Youtube'is sel ajal, kui on teada, et on energiapuudus," sõnas Orru.

Seega on igaühel võimalik kaasa aidata kodust lahkumatagi. "Meil ei pea olema väga suur kriis käes selleks, et tunnetaksime, kuidas saame vabatahtlikult kaasa lüüa ja ühiskonda aidata. Me saame tegutseda ühiselt, et kriise ära hoida sellega, et oleme paremini ettevalmistanud," ütles kaasprofessor.

Mõttemänguna tasub kaasprofessori sõnul mõelda sellele, et kui tulebki mõni säärane kriis, mis sunnib kodust lahkuma, siis kuidas seda teha. Naabritega võiks samuti taolised olukorrad läbi arutada, sest igaüks meist võib sattuda väga haavatavasse olukorda ja vajada abi näiteks olukorrast arusaamisel, ohupiirkonnast liikuma pääsemisel.

"Me peaksime oma kogukonnas mõtlema ka nende inimeste peale, kes võib-olla ei suuda tol hetkel adekvaatselt reageerida ametlikele kriisijuhistele, ja toetama neid. See on kõige olulisem panus, mida igaüks saab kriisideks ettevalmistudes teha," lausus Orru.

Kaasprofessor ütles, et kui oma peas selgeks mõelda, kuidas erakordsetes oludes käituda, siis on kriisile reageerimine sujuvam ja ehk ei kujunegi ohtlikud olud kardetud katastroofiks.

Uuring ilmus ajakirjas International Journal of Disaster Risk Reduction ja Eestist panustasid artiklisse Oliver Nahkur, Kati Orru ja Sten Hansson.