Kui räägime tagasipöördumisest, siis seostame seda eelkõige eestlaste naasmisega kodumaale. Rändepoliitika kontekstis mõeldakse selle all aga välismaalaste tagasipöördumist oma päritoluriiki.

Tagasipöördumine on muutunud üha olulisemaks teemaks seoses rändekriisiga. Viimastel aastatel on Euroopasse saabunud lisaks sõja ja tagasikiusamise eest põgenevatele inimestele ka palju neid, kellel puudub rahvusvahelise kaitse vajadus ning kes peaksid seetõttu päritoluriiki naasma.

Euroopa Liidu ja ka Eesti huvides on, et isikud, kellel pole seaduslikku alust siin viibimiseks, pöörduksid võimalikult kiiresti tagasi enda päritoluriiki. Tõhus tagasipöördumise süsteem tõstab elanikkonna usaldust riigi rändepoliitika suhtes. Samuti on sageli ilma riigis viibimise õiguseta inimese enda huvides, et ta saaks võimalikult lihtsalt koju naasta. Euroopasse jäädes puudub tal õigus töötamiseks ja sotsiaalkindlustus ning suureneb oht langeda organiseeritud kuritegevuse või ekspluateerimise ohvriks.

Euroopa Liidu tasandil on antud valdkonna regulatsioonide ühtlustamise eesmärgil vastu võetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, millega kehtestati liikmesriikides ühised reeglid ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste tagasisaatmiseks. Ühtlasi on Euroopa Komisjon välja andnud soovitused, kuidas direktiivi sätteid kohaldada, et saavutada efektiivsem tagasisaatmise menetlus.

Lähtuvalt juhtumi asjaoludest, on välismaalasel võimalik päritoluriiki naasta mitmel erineval viisil. Kui politsei- ja piirivalveameti või kaitsepolitsei ettekirjutus näeb ette kohest sundtäitmist, saadetakse isik riigist välja sunniviisiliselt. Eelistatum variant on aga vabatahtlik tagasipöördumine, mille korral saab välismaalane kindlaks määratud tähtaja jooksul iseseisvalt riigist lahkuda .

Vabatahtlik tagasipöördumine on ühelt poolt riigist lahkujale humaansem ning teisalt riigile vähem kulukas. Lisaks on vabatahtlikult lahkuda soovijal võimalik vahendite puudumise korral pöörduda Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) poole, kes saab vajadusel aidata nii kodumaale reisi organiseemisel kui ka reintegratsioonitoetusega.

Eesti on seni olnud tagasipöördumise valdkonnas edukas – meie tagasisaatmise protsent on tunduvalt kõrgem, kui seda on Euroopa Liidu keskmine. Seda põhjusel, et seniajani on isikuid tagasi saadetud eelkõige riikidesse, millega meil on selles valdkonnas hea koostöö. Eurostati kohaselt lahkus 2017. aastal Eestist vabatahtlikult 495 ning sunniviisiliselt 135 kolmanda riigi kodanikku, kellele oli tehtud lahkumisettekirjutus. Eesti saadab tagasi keskmiselt 85–95 protsenti ebaseaduslikult riigis viibijatest.

Euroopa rändevõrgustik (EMN) on 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt asutatud ja selle poolt koordineeritud uurimis- ja teabevahetusvõrgustik, mis koosneb liikmesriikide riiklikest kontaktpunktidest ja kohalikest rände- ja rahvusvahelise kaitse valdkonna organisatsioonidest, millega kontaktpunktid koostööd teevad. EMN peamine eesmärk on koguda ja analüüsida ajakohast, objektiivset, usaldusväärset ja võrreldavat rände- ja rahvusevahelise kaitse valdkonna infot ning jagada saadud teavet poliitikategijate ja laiema avalikkusega. Alates 1. juunist 2015 asub EMN Eesti kontaktpunkt Tallinna Ülikoolis.

EMNil valmis 2018. aastal uurimus, mille eesmärk on välja selgitada liikmesriikide head praktikad ja väljakutsed Euroopa Liidu väljasaatmise reeglite kohaldamisel. Uurimusega saab tutvuda EMNi veebilehel.