Jana Kolar on mõjukas Euroopa teaduspoliitika kujundaja. Tallinnas toimuval Euroopa teadusministrite kohtumisel teeb ta täna ettekande EL-i teaduskoostöö senisest toimimisest oma kogemuse pinnalt avaliku sektori partnerluste ning Euroopa Tehnoloogia- ja Innovatsiooni Instituudiga.

Teil on doktorikraad keemias. Miks te ei tee teadust, vaid olete hoopis teaduspoliitika kujundaja?

Ma olen teinud teadustööd materjaliteaduses 30 aastat. Enne Sloveenia eesistumise algust palus ministeerium mul aidata seda sisuliselt ette valmistada. Seega mul oli leping ning see oli ühtlasi esimene kord kui ma puutusin kokku teaduspoliitikaga.

See oli huvitav pool aastat. Ühtlasi ma mõistan hästi, mida te praegu läbi teete. Pärast eesistumist olid meil valimised ja uus minister palus mul kandideerida teadusala kantsleriks.

Seega olete väga hästi kursis Kesk- ja Ida-Euroopa riikide teaduskorralduse kitsaskohtadega.

Täiesti! Kolme aasta jooksul, mis ma ministeeriumis töötasin, olin ma ühtlasi teie teadusministeeriumi kutsel siinse teaduspoliitikakujundamise töörühmas. Sloveenial ja Eestil on väga palju sarnast.    

Euroopa Liidu suurima teadusrahastusprogrammi Horisont 2020, aga ka muu teadusrahastuse puhul on välja toodud, et need soosivad suuri ja nn vanu EL-i liikmesriike. Miks see nii on, et väikesed ja uued on kuidagi tagaplaanile jäänud?

Edu saab mõõta mitmeti. Võib vaadata näiteks esitatud taotluste arvu, vastu võetud taotluste arvu, rahastust, mida saad Horisondist võrreldes sisse pandud rahaga ja see on seotud SKT-ga.

Riigid on väga erinevad sõltuvat sellest, millist indikaatorit võrreldakse. Üllatavalt on Eesti ja Sloveenia kolme parima riigi hulgas, kui vaadata saadava raha hulka võrdluses SKT-ga.

Horisont 2020 programmist saadud raha EL-i keskmisest võrreldes SKP-ga. Autor: Haridus- ja teadusministeerium

Seega mõnel väikeriigil läheb hästi. Aga selleks, et olla edukas, peab esmalt olema päris kõrge riiklik rahastus. See on mõnele väikeriigile Euroopas probleem.

Teiseks on vaja poliitikakujundust, mis oleks hästi korraldatud ja loogiline, see tähendab, et on vaja ka mõistlikku riigijuhtimist tervikuna.

Euroopas on väikeriike, kes nende näitajate alusel grupeeruvad nii ülemisse otsa kui ka alumisse. Nende näitajate keskmiste hulgas väikeriike pole.

Me tegime klasteranalüüsi hulga parameetrite kohta, mis võiksid mõjutada Horisondi programmis edukas olemist. Selgus, et on oluline kui palju sa raha teadusesse paned, kuid ka riigi suurus mängib rolli.

Väiksemate riikide puhul mõjutab süsteemi suletus väga palju. Saksamaal on paljude erinevate valdkondade uurimisrühmi ja sul on teadlasena võimalus nendega jõud ühendada. Eestis, Sloveenias või mistahes väikeriigis paratamatult neid võimalusi pole ja seetõttu pole ka võimalik ainult väikeriigi teadlasrühmana nii kergesti läbi lüüa.

Euroopa Komisjon avaldas hiljuti raporti, milles oli 11 soovitust, kuidas EL-i teaduspoliitikat peaks kujundama. Seal oli kirjas ka rahastusmeetmete lihtsamaks ja tõhusamaks tegemine. Kuidas seda teha?

Iga programmi jaoks on üks olulisemaid asju lihtsustamine. See peab olema teadlastele lihtsamini mõistetav selleks, et taotlusega kaasneks vähem inimlikke vigu.

Igas programmis on olnud lihtsustamisi. Iseasi, kas need on just programmi lihtsamaks teinud, aga vähemalt on olnud tahe ja selle üle arutatud.

Praegused ettepanekud on teinud Euroopa Komisjon tuginedes Pascal Lamy [kõrgetasemelise ekspertgrupi juht, kes koostas Euroopa Komisjonile raporti – toim.] juhtimisel valminud raportile. Selles juhitakse tähelepanu sellele, et näiteks eraettevõtete või ka avalike asutuste ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud teadusprojektid ei ole alati piisalt läbipaistvad. Teemade ja partnerite valik pole läbipaistev ja kogu süsteem pole sidus ega soodne ning palju on temaatilist kattuvust.

Näiteks kui sa oled ettevõtja ning tahad teadusliku lähenemisega mingit probleemi maailmas lahendada, siis on terve hulk algatusi, millest sa saad raha taotleda. Küsimus on, et kas meil on üldse kõiki neid algatusi vaja.

Lamy ettepanek on, et vähendame algatuste arvu vähemalt kolmandiku jagu.

Mina arvan, et lihtsustamise ja kärpimise ruumi on küll. Aga tarvis on analüüsi – see on see koht, kus minus tõstab pead teadlane – ma arvan, et enne tuleks vaadata faktidele otsa. Asjad võivadki olla ebamõistlikult keerulised, aga kui see keerukus on põhjendatud, sobib see samuti.

Võtame näiteks auto mootori. Te võite öelda, et see on keeruline, ma ei saa sellest aru: viskame kolmandiku sellest minema. See ei pruugi pärast seda enam kuigi hästi või üldse mitte töötada.

Me peame oskama näha, kuidas erinevaid algatusi lihtsustada, kuidas kasutada keerulisust ära ning kuidas muuta teaduse ökosüsteem sidusamaks.

Eestis on aegajalt olnud probleeme sellega, et teadlaste uuringuid ei võeta poliitikakujundamisel arvesse. Uuring küll tellitakse või kuulatakse ära teadlastest ekspertide hinnangud, kuid siis teeb ministeerium otsused ikkagi oma äranägemise järgi. Kuidas sellega mujal on ja mida siin teha annaks?

Tuleb olla järjepidev. 2012. aastal olin ma palutud eksperdiks hindama Eesti teaduse ja innovatsiooni ökosüsteemi. Ma olen vaadanud, et kas nüüd on asjad radikaalselt muutunud või saate te jätkuvalt samu soovitusi.

Teie teadus seisab lahus ettevõtlusest. Seda on korduvalt öelnud paljud eksperdid.

Minu soovitus on: avalikku rahastust tuleks kasutada nii avalikkuse hüveks kui ka toetamaks neid valdkondi, mida ettevõtlus ja tootmine vajavad. Vaja on toetada ettevõtlusele ekspertide konsultatsioone. Inimeste hulga piiratuse tõttu on teil endal puudu ekspertteadmisest.

Tänapäeval on võimatu mõelda, et ministeeriumid töötavad täiesti ilma nõukodadeta. Teil on ju valitsusel ka nõuandvad ekspertkomisjonid?

Jah, meil on teadusnõunikud ja -nõukojad, aga ma ei tea, kui palju nende soovitusi võetakse arvesse poliitikate väljatöötamisel.  

Jah, see on alati probleem. Seda kuuleb igal pool.

Organisatsioon, mida te juhite – CERIC, Kesk-Euroopa Teadustaristu Konsortsium, ühendab Kesk-Euroopa riike. Miks mitte ka Ida-Euroopa?

Noh, meil on ka Poola ja Ungari. Meid võiks nimetada ka Kesk- ja Ida-Euroopaks. Aga see kõik ei takista kuidagi ka Balti riikide teadlastel osalemast.

Teadustaristu teekaart on koostöövorm. Kuidas see toimib ja mida meil sellest õppida on?

Teaduse teadustaristu Euroopas on tõeline edulugu. Kui hakati välja töötama teadustaristu teekaarte 2002. aastal, tõi see kaasa väga suured muutused. Praeguseks on taristu ehitusse investeeritud 10 miljardit eurot. 

Mis on teaduse teadustaristu teekaart Eestis?

See tähendab, et liikmesriik tagab näiteks laborid, teenust osutava teadlasrühma või organisatsioonid ning teadastel on omakorda võimalus käia uuringuid tegemas teiste riikide teadustaristu objektides. Tegu võib olla näiteks biopanga, teleskoobi, labori või hoopis andmekoguga naga eakate uuring SHARE või Euroopa Sotsiaaluuring.  

Iga kolme aasta järel avaldavad liikmesriigid oma teadustaristu teekaardi, mille on omakorda heaks kiitnud teiste liikmesriikide taristud, ning kogu süsteem on lihtne ja läbipaistev.

Väikeriik ei jaksaks kõiki taolisi taristuelemente omada. Aga taoline koostöö annab võimaluse saada taristule ligipääs ilma seda ostmata.

Räägime ka viimase aja kuumast teemast Euroopas: konkurentsis mahajäävus Aasiast ja USAst.

See sõltub jällegi, milliseid näitajaid vaadata. Minu arvates on oluline vaadata Euroopat regiooniti. Nii Hiinas kui USAs on tegu väga teistsuguste sotsiaalsete ja majandusmudelitega.

Kas me Euroopas üleüldse oleme konkurentsivõimelised, et luua toimivat teaduse ja innovatsiooni ökosüsteemi?

Piirkonniti tuleks võrrelda võrreldavaid: MIT-i ja Räniorgu tuleks võrrelda mõningate Hollandi piirkondadega. Nii muutub pilt palju selgemaks. Euroopa ei ole homgeenne juba oma ajaloo tõttu. USAs on muidugi erinevused, aga Euroopas on need iseäranis suured. Keeruline on konkureerida keskmise alusel.  

Mida te arvate plaanist suurendada Horisondi programmile järgnevat rahastust kaks korda?

Muidugi ma kiidan selle heaks. Kuigi ma tean ka seda, et Ühendkuningriik lahkub, ja nemad ühed suurimad panustajad sellesse programmi. Seega oleks isegi praeguse eelarve juurde jäämine märkimisväärne tõus.

Pascal Lamy kahekordistaks eelarvet – kas see on realistlik? Sõltub. Sõltub eelkõige sellest, milliseks kujunevad kahe teise suure eelarve poliitikad: struktuurifondidest ühtekuuluvusfondi ja põllumajandustoetuse eelarve.