Riigieelarve: kulutasime teadusele või investeerisime teadusesse? ({{commentsTotal}})

Sõnapilv dokumendist
Sõnapilv dokumendist "Teadus- ja arendustegevuse strateegia 2014-2020", mille üks eesmärk on jõuda teaduse rahastamisel ühe protsendini SKPst. Autor/allikas: ERR

22. märtsil tehti Eesti riigi ja majanduse tuleviku kohta üks küsitava väärtusega otsus. Nimelt võttis riigikantselei juures tegutsev ja peaministri kureeritav teadus- ja arendusnõukogu (TAN) vastu otsuse: „TAN toetab teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahastamistaseme hoidmist osakaaluna SKPst aastani 2021 vähemalt 2017. aasta tasemel.“ Punkt. 2017. aastal sai teadus SKPst 0,8 protsenti, mis siis, et strateegiadokumentides on ammu lubatud jõuda ühe protsendini SKPst.

Margus Maidla teeb Sirbis põhjaliku ülevaate teadusrahastuse hetkeolukorrast kõrvutades seda majandusteooria erinevate käsitlustega. Viis esiletõstetud mõtet artiklist:

  1. Hoolimata võetud eesmärgist jõuda teadusrahastusega ühe protsendini SKPst aastaks 2020, leiti et valitsus ei kavatsegi jõuda selle määrani.
  2. Selleks, et Eesti majandus murraks läbi oma väärtus­ahela paksemat sorti klaaslaest, tuleb just nimelt panustada rahaliselt, mitte haihtuva sooja auruna poliitretooriliselt.
  3. Meil on vaja liikuda ülemaailmses väärtusahelas kõrgemale, et teenida rahvusvahelistelt turgudelt suuremat tulu ja seeläbi kasvatada ka ettevõtete sissetulekuid.
  4. Selleks et majanduse tootlikkust suurendada ja liikuda globaalses väärtus­ahelas kõrgemale, on laias plaanis kaks võimalust: suurendada tööstuse-ettevõtluse tõhusust ja efektiivsust ning teiseks luua kohe algselt uusi väärtusahela tippu kuuluva ärimudeliga ettevõtteid.
  5. Kõik, kes elus edu tahavad saavutada, teavad, et esiteks peab tegema õigeid asju, ja teiseks, neid õigeid asju on vaja ka õigesti teha. Kuulus inglaste aksioom kinnitab, et saatan on peidus detailides.

Kokkuvõte artiklist:

Kuigi lauses kasutatakse positiivse konnotatsiooniga sõna „toetab“, mis peab viitama kiiduväärt ponnistusele, siis tegelikult on see praeguse koalitsiooni esimene tõeliselt negatiivse tähendusega otsus. Eelmine Taavi Rõivase juhitud koalitsioon oli jõudnud arusaamani, mis vormistati poliitiliseks eesmärgiks: jõuda 2020. aastaks ühe protsendini SKPst, mis investeeritakse (just investeeritakse, mitte ei kulutata) riigieelarvest teadus- ja arendustegevusse.

See määr on sätestatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias aastateks 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“.2

Kõik märgid näitasid, et selleni oli plaanis 2020. aastaks ka jõuda. Kuid kõik sõltub teatavasti poliitilistest prioriteetidest ja sellest, kui palju on valitsusjuhil ja kureerival ministril helgust, valgust ja avaramat vaadet poliitilise eesmärgi saavutamiseks.

Peaminister väljendas nüüd ametliku protokollilise otsusega, et temal sellist ettekujutust ei ole ja strateegiadokumendis märgitud teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahastamistaseme määrani see valitsus jõuda ei kavatse, 2021. aastani säilitatakse praegune tase, mis on 0,86% SKPst.

Veel 17. jaanuaril, kui peaminister seisis riigikogu ees, ütles ta kõnepuldist lootusrikkalt: „Koalitsiooni eesmärk on tõsta riigi poolt tehtud teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus ühe protsendini SKPst. Riigi kulutuste kasv aitab kaasa erasektori investeeringute stimuleerimisele, kui riik kasutab enda vahendeid nutikalt.“3

Tundub, et nutikus on läbi teinud kahetsusväärse metamorfoosi nii teaduse heaks tehtavate kulutuste tähenduse ja tähtsuse tunnetamise kui ka Eesti riigi kestliku arengu, konkurentsivõime ning XXI sajandi väljakutsete mõistmise osas.

Üleüldisest globaliseerumisest ning riikide konkurentsivõitlusest rääkimata. Riigil on võimalus ka tegelikult midagi ära teha. Et Eesti majandus murraks läbi oma väärtus­ahela paksemat sorti klaaslaest, tuleb just nimelt panustada rahaliselt, mitte haihtuva sooja auruna poliitretooriliselt. Kõige kehvem on variant, kui poliitiline retoorika ja reaalsed sammud on teineteisega sügavas vastuolus.

Eesti mõõde

Eestis on tööstusettevõtteid veel pärandina taasiseseisvumiseelsest ajast. Hiljem on suur osa investeeringutest tulnud siia eeskätt kvalifitseeritud ja suhteliselt odava tööjõu pärast, kuid sellisel ajendil saabunu on kaunis mobiilne – kui tingimused on aktsepteeritavad, toodetakse Eestis, kui enam ei ole, minnakse mujale.

On palju räägitud, et Eesti asub keskmise sissetuleku lõksus. See ei ole otsene sünonüüm klaaslae efekti mõistele, kuid kokkupuude on olemas.

Meil on vaja liikuda ülemaailmses väärtusahelas kõrgemale, et teenida rahvusvahelistelt turgudelt suuremat tulu ja seeläbi kasvatada ka ettevõtete sissetulekuid.

Arutelu käib peamiselt selle üle, kas väärtusahelas kõrgemale rühkimist takistavad maksud, kapitali- ja/või ideepuudus (inimfaktor) või hoopis midagi muud. Kaunis palju on meil räägitud madalast tootlusest, ilmselt on arenguruumi nii tööandjatel, kes peaksid hakkama ellu kutsuma märksa suurema tuluteenimisvõimega ärimudeleid, kaasates just teadus-tehnoloogilisi lahendusi, mis tagavad kas või ajutise monopoli kaudu intellektuaalse omandi kaitse, ja tooma turule elujõulisi kaubamärke.

Töövõtjad omakorda peavad pidevalt tegelema oma kvalifikatsiooni täiendamisega. Eks seda kõike on lihtsam kirjutada kui ellu viia. Kuid siiski jätab ettevõtete innovatsioonialane suutlikkus soovida, samuti on nõrk teaduse ja ettevõtete omavaheline kokkupuude.

Viimasel ajal on palju räägitud sellestki, et kui riigi avaliku sektori infotehnoloogiliste teenuste kättesaadavus ja tuntus maailmas on täiesti heal tasemel, siis hoopis teine pilt avaneb tööstusettevõtete puhul, kus Eesti kuulub ELi riikide statistilises võrdluses pigem mahajääjate sekka.

Üheks põhjuseks on Eesti ettevõtete väiksus ja killustatus – ei suudeta genereerida piisavat rahavoogu, et korralikke süsteeeme üles ehitada ja hallata, ei olda suutelised rahvusvahelistel turgudel suuremahulist ja agressiivset arendus- või turundustegevust ette võtma.

Tuleb mõelda maksusüsteemi üle, kas see praegusel kujul toetab ka väärtusahelas kõrgemale rühkimist, mitte ainult sotsiaalset solidaarsust. Kui üldises maksukoormuses oleme veel heas mõttes pildil, siis tööjõumaksude koormuse koha pealt oleme jällegi autsaiderid, kuid teadustehnoloogilist äri aetakse eelkõige ajudega ehk kõrgeltkvalifitseeritud tööjõuga.

Kõigi nende küsimuste lahendamiseks on Eestis ellu kutsutud mitmesuguseid institutsioone.

Kes veel mäletab eelmise sajandi lõpukümnendit, siis tollal tegutses Eesti Innovatsioonifond, mis päris tõhusalt oma tööd käima ei saanudki, vähemalt säravaid edulugusid ei meenu. Eks vajaka jäi otsustajate kogemusest ning ka raha nappis. Paremaks läks pärast Euroopa Liidu fondide avamist.

2000. aastal asutati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja 2006. aastal Arengufond, millest viimane on samuti reorganiseerimise tagajärjel tegevuse lõpetanud.

Arengufondi üks viimaseid suuri töövõite enne tegevuse lõpetamist oli nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondade väljatöötamine ja nende selgitamine strateegiadokumendis „Teadmistepõhine Eesti”.

Need kolm spetsialiseerumisvaldkonda on: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), mis on seotud teiste majandusaladega; tervisetehnoloogiad ja -teenused (näiteks biotehnoloogia või IT kasutamine meditsiiniteenuste ja -toodete arendamiseks) ja ressursside tõhusam kasutamine.

Selleks et majanduse tootlikkust suurendada ja liikuda globaalses väärtus­ahelas kõrgemale, on laias plaanis kaks võimalust: suurendada tööstuse-ettevõtluse tõhusust ja efektiivsust ning teiseks luua kohe algselt uusi väärtusahela tippu kuuluva ärimudeliga ettevõtteid. Kui olemasoleva tööstuse renoveerimiseks on mõeldud eelkõige esimene ja kolmas nutikus, siis uute loomiseks on head kõik kolm.

Kui nende nutikuse punktide kallal norida, siis öelge palun, kas keegi teab mõnda arenenud või arenevat maailma riiki, kes ei panusta XXI sajandil täpselt samadele asjadele – kõigile on tähtsad uued IT-lahendused, kõigile on tähtsad rahva tervisega ja ekspordisektoriga seotud küsimused ning kõik riigid tahavad ressursse tõhusamalt kasutada. Kui nõustuda, et kõik tegelevad samade asjadega, siis tuleb muidugi automaatselt keelele küsimus, aga kus on siin nutikus, või veelgi enam, kus on siin spetsialiseerumine. Prioriseerima loomulikult peab ja adra seadmiseks ei ole need punktid kaugeltki halvad.

EASi eesmärgid on ambitsioonikad, nagu nad ise oma veebilehel väljendavad: „Meie kaugem eesmärk on aidata kaasa Eesti kujunemisele üheks konkurentsivõimelisemaks riigiks maailmas.“

Teadus ja ettevõtlus

Eestiski on teaduse ja ettevõtluse suuremaks sidumiseks üht-teist ette võetud. Tuntuim meede on EASi kureeritav tehnoloogia-arenduskeskuste (TAK) programm. Viimase vooru kogueelarve oli 40 miljonit eurot. See koondab mingi kindla tehnoloogia arenduskeskuse raamistikku selle eesmärkides kokkuleppe saavutanud ettevõtjad ja teadusasutused.

Praegu on meil kuus TAKi.3 Sellele meetmele on peamiselt ette heidetud kaht aspekti. Esiteks liigset staatilisust, s.t kui rahaeraldis on ühele seltskonnale tehtud, siis on mitmeks aastaks asi paigas ja fikseeritud ning raske, et mitte öelda võimatu, on uutel kooslustel seda avalikku meedet kasutama pääseda. Teiseks etteheiteks on meetme tõhusus.

Eelmise vooruga, kui TAKe oli kaheksa ja mitme aasta jooksul kulutati kümneid miljoneid eurosid, tekkis umbes kümmekond patenti, ühestki säravast (ärilisest) eduloost ei ole kuulda.

Liiga palju on meetme fookus kallutatud teaduse poole ja liiga vähe äriliste eesmärkide saavutamisele. Kuid tuleb meeles pidada, et selles protsessis ei liiguta edasi päevade ja kuudega, vaid aastatega. Ehk õnnestub kunagi mõne eduloo vilju maitsta, mis meie riigile rikkust ja SKP kasvu toovad.

Teaduse ja ettevõtluse suuremaks sidumiseks on viimase aja lootused-ootused seotud SA Archimedes alt hallatava nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute meetmega.

Tegutsetud on selle meetme raames umbes poolteist aastat ja praegu on avatud teine taotlusvoor. Teise taotlusvooru maht on 9 miljonit. Kogu meetme maht on 41,5 miljonit eurot, sellest Euroopa Regionaalarengu

Fondi toetus 26,5 miljonit eurot ja ettevõtete rahaline panus/omafinantseering 15 miljonit. Tsiteerides veebilehte: nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkonnad on tegevusalad, kus ettevõtetel võiks olla keskmisest paremad arenemisvõimalused ning teadus- ja arendustegevusse panustamine võimaldaks saavutada neil konkurentsieelise.

Kõik, kes elus edu tahavad saavutada, teavad, et esiteks peab tegema õigeid asju, ja teiseks, neid õigeid asju on vaja ka õigesti teha. Kuulus inglaste aksioom kinnitab, et saatan on peidus detailides. See, et rakendusteaduslik meede on ellu kutsutud, on kindlasti õige, sinna saab pöörduda just nende projektidega, mis mingil põhjusel TAKi programmidest välja on jäänud või mis tekivad ajal, mil TAKi raha on juba jaotatud.

Esimesed märgid lubavad ettevaatlikult öelda, et vähemalt alustades on fookus ja prioriteedid meetme rakendamisel paigas. Julgustust selleks annab peamine põhjus, miks paljudele taotlustele ära öeldakse. Laias laastus koosneb taotlus kahest suurest osast – arendusplaanist ja äriplaanist. Esimesega projektitaotlejatel probleeme eriti ei esine.

Ettevõtjate teadlastest partnerid on meil vilunud ja kogenud arendusplaanide kirjutajad. Probleemid peituvad äriplaanides ehk siis ei ole tõsiseltvõetavalt kirjeldatud, kuidas arendusplaanide tulemused siduda turult teenitava rahavooga.

Tsitaat meetme koordinaatorilt Tea Tassalt: „Tooksin kitsaskohtadena välja kaks aspekti, esiteks projekti eesmärgid ja äriplaanis esitatud finantsnäitajate prognoosid on ebarealistlikud ning nende saavutamine projekti lõpuks ei ole tõenäoline. Projekti eelarve ei ole piisavalt läbipaistev ega kuluefektiivne. Esitatud äriplaani alusel ei ole võimalik hinnata projekti teostatavust. Teiseks, puuduvad selged plaanid ja tegevuskava, kuidas konkreetsed majanduslikud tulemused saavutatakse. Konkurentsiolukorda pole samuti piisavalt avatud, turu ja klientide analüüs on ebapiisav. Äriplaan ei kajasta omafinantseerimise ja vajadusel täiendava kapitali kaasamise võimalikkust.“

Väga hea, et meetme juhtkomitee, kes rahastamisotsuseid langetab, suhtub sellise nõudlikkusega just turu ja kapitali aspektide suuremale läbimõtlemisele kogu ettevõetava projekti eesmärkide sõnastamisele, sest muidu võib minna kogu meetmega „nagu alati“ …

Peale EASi ja Archimedese meetmete tegutsevad veel avaliku sektori ja erainitsiatiivi või nende omavahelisel koostööl rajanevad teadus-tehnoloogilise ettevõtluse „ergastajad“ –tehnopolid, teaduspargid, aktseleraatorid, prototronid, kiirendid, build it’id jne.

On väga tervitatav, kui need peamiselt IT-ettevõtluse käivitajana tegutsevad keskkonnad hakkaksid aitama ja harima ka meie biotehnoloogia, ravimiarenduse, rohekeemia ja materjalitehnoloogia projekte, mis on võrratumalt pikema arendusperioodiga ja kapitalimahukamad, sellest tulenevalt ka hulga nõudlikuma arendusinstrumentide vajadusega.

Kui riigi poliitiline retoorika materiaalselt lühinägelikuks muutub, on kõige hõlpsam senine erainitsiatiiv, teadlaste ja ettevõtjate veel lapsekingades koostöö lämmatada.

“Härra peaminister, paluksin pärast TANi istungit rohkem eelarvelisi prioriteete ja vähem nõutult kätega laiutamist. Praegune koalitsioon peab endale selgeks tegema, kas tahetakse ajalukku minna asfaldi ja betooni koalitsioonina või ajude ja kõrgtehnoloogia koalitsioonina. Eelarvestrateegia arutelu praegu käib, seega õhus on ootust,” võtab Margus Maidla kokku.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: