Aasta lõpul on OECD-l valmimas raport, milles analüüsitakse kõrgkoolide rolli teadmuskolmnurgas. Eesmärk on toota ja levitada teadmust nii hariduse (üliõpilased) kui ka innovatsiooni mõttes (ettevõtted, ühiskond) võimalikult kiiresti ja väikeste kuludega ühiskonna jaoks.

Eesti poolelt aitavad raportit koostada lisaks Kadri Ukrainskile ka IT-visionäär ja ettevõtja Linnar Viik. ERR Novaator usutles neid raporti tulemuste valguses.

„Põhimõtteliselt püüavad kõik valitsused „venitada“ teadmuskolmnurka suuremaks ehk laiendada kõiki tegevusi teadmusühiskonna eesmärgi saavutamiseks,“ märgib Ukrainski. Tema sõnul käib sellega aga kaasas päris palju kompromisse ülikoolide sees. Näiteks kuidas ühitada oma tegevuses massiharidust ja teadust, kuidas ülikoolide nn eliidi selekteerimise ja bürokraatia koolitamise rolli täita, aga samuti kuidas siduda haridust ja innovatsiooni, et ettevõtted saaksid paremini ligi talentidele jne.

Kui poliitikate kujundamises on riigikontroll juhtinud tähelepanu n-ö silotornide efektile, kus institutsioonid toimetavad omaette ega suuda teistega koostööd teha, siis sarnased probleemid on ka teaduses, hariduses ja innovatsioonis, sedastab Ukrainski.

Valmivas raportis tuuakse välja erinevate riikide teadmuskolmnurga toimimist kirjeldavate uuringute põhjal olukorra hinnang ja poliitikakujundamise õppetunnid.

„Eesti puhul saab öelda, et meil on need tegevused juba riigi tasandil fragmenteeritud. Meil on kolm strateegiat, mis neid kolmnurga tippe püüavad strateegiliselt juhtida: TAI, ettevõtluse ja elukestva õppe strateegiad,“ kirjeldab Ukrainski.

Linnar Viik lisab, et poliitika ilma mõõdetavate väljundite ning nende saavutamiseks mõeldud tegevusteta on vaid sõnad paberil.

See osa kolmnurgast, mis puudutab teadmusmajanduse tegevuste arendamist, on justkui olemas ning indikaatorite mõttes on nii teadus (publikatsioonid, lepingud), haridus (tudengite arv) kui ka innovatsioon (ettevõtete TA investeeringud) kasvanud. Samas napib nende tegevuste omavahelist seotust ja seetõttu jäävad need tegevused teineteist asendavateks valikuteks: teadlane kas teeb teadust või õpetab või täidab ettevõtte arenduslepingut.

„Leidsime Eesti ülikoolidest rohkem näiteid tegevuste seostest n-ö kahekaupa (innovatsioon-teadus, haridus-teadus, innovatsioon-haridus) ning enamasti need olid teaduskonna, uurimisgrupi või üksikteadlase algatused,“ selgitab Ukarinski. Ta lisab, et süsteemset lähenemist strateegias võivad eesmärgid olla sõnastatud, kuid tegevusi jääb väheks.

Ettevõtted ei investeeri teadusmahukasse arendusse

Teadusmahukust peetakse riigi majanduskasvu aluseks. See on nõnda sõnastatud ka erinevates strateegiates. Ometi napib ettevõtetel huvi teadusmahukate arendustööde tellimiseks. Miks?

Linnar Viik toob välja, et analüüsida tuleks lähemalt konkreetset riiki, majandussektorit ja ettevõtet. „Mitte kõik riigid ega majandussektorid, ettevõtetest rääkimata ei siirdu innovatsioonipõhisesse etappi korraga, vaid märkimisväärse pingutuse tulemusena.“ Eesti ettevõtted, kes on allhankija positsioonis hoiavad pigem oma tegevuse kuluefektiivsena ega liigu innovatsiooni poole.

Kadri Ukrainski toob siinkohal rahvusvahelistele edulugudele viidates, et nende puhul on tegu olnud suurettevõtetega, kes on olnud ülikoolidele partner õppes, teaduses ja innovatsioonis. Eestis on aga suuri ettevõtteid vähe ning sageli kuuluvad nad kontsernidesse, kes pigem tellivad arendustegevuse omanikriigi ülikoolidelt.

"Ettevõte, kes tegutseb globaalses konkurentsis, vajab arenguks mitte lähimat, vaid parimat teadust ning selle rakendamist."

Samas aga kaasasid Eesti idufirmad 2015. aastal ligikaudu 100 miljonit eurot kapitali, mis on märkimisväärne summa, toob Viik välja. „See on võrreldav meie TÜ või TTÜ aastaeelarvega. Idufirmade kasutada olevast kapitalist on ülikoolidega koostöösse suunatud vaid pisku – see on oluline mõtlemise koht.“

Ülikool suudab olla partner valdkondades, kus uuendus vajab pikaajalist ja järjepidevat rutiini. Linnar Viigi mõttele viidates märgib Ukrainski, et kiirete ja üksikisiku ideedele tugineva innovatsiooni puhul jääb ülikool jänni oma protseduuride ja paljude tegevuste samaaegse toimimise tõttu. Ehk ülikoolil pole vajalikke jõude seisvaid vahendeid, et väledalt reageerida ettevõtluspartnerite vajadustele.

Samas siin saab ülikool olla partneriks hariduses ja innovatsioonis, pakkudes tudengitele ideekonkursse, hackhathone ja taristut, mis väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele on oluline. 

Linnar Viik toonitab veel üht aspekti: nõuet teha ülikoolidel koostööd just Eesti ettevõtetega ja vastupidi. Näiteks on olemas rahastusmeetmed, mis peaksid soodustama koostööd teadlaste ja ettevõtete vahel, kuid tegu peab olema Eesti ülikooli või teadusasutuse ja Eesti firmaga.

„Ettevõte, kes tegutseb globaalses konkurentsis, vajab arenguks mitte lähimat, vaid parimat teadust ning selle rakendamist. Nagu ei ole olemas enam läbivalt rahvuslikku teadust, vaid teadus on globaalne, on sama ka majanduse ning ettevõtlusega – konkureeritakse golbaalselt,“ selgitab Viik.

Teadlaskarjääri kitsaskohad

Mõne aja eest ERR Novaatorile intervjuu andnud Tartu ülikooli õppejõu ja ettevõtja Margus Niitsoo hinnangul ei väärtustata Eestis piisavalt kvaliteetset õppetööd ega koostööd ettevõtlusega. Teadusrahastuse süsteem on üles ehitatud teaduspublikatsioonidele ning teadlastel on nii rahastust kui karjääriedu lihtsam saavutada puhtalt teadust tehes.

Kadri Ukrainski nõustub, et praeguste stiimulitega soodustatakse pigem teaduse tegemist kui õpetamist. „Mulle tundub, et ka rakendusuuringuid teeme me finantseerimise hankimiseks, et nendelt püüda publitseerida,“ räägib Ukrainski. Tema sõnul käib see eelkõige sotsiaalteadlaste kohta, kellel baasteaduse raha Eestis napib.

„Paljud teadlased ei oskagi öelda, mis tegevustega nemad saaksid innovatsiooni panustada, ilma et nad ei oleks selle tulemusena vähemkvaliteetsed teadlased.“

Ukrainski sõnul peaksime aktsepteerima, et publikatsioon on asendatav mõne teise tegevusega väljaspool õpet ja teadust, näiteks ettevõtte või kohaliku omavalitsuse konsulteerimisega.

„Kui teadlane suudab rahvusvaheliselt publitseerida korralikes kohtades, siis on tema n-ö kvaliteet kontrollitud ja ta ei pea maksimeerima publikatsioonide ja tsiteeringute arvu. Praegu see nii ei ole ja paljud teadlased ei oskagi öelda, mis tegevustega nemad saaksid innovatsiooni panustada, ilma et nad ei oleks selle tulemusena vähemkvaliteetsed teadlased.“

Projektipõhist rahastust kommenteerides toob Ukrainski välja aga vajaduse mõtteviisi muuta. Kuna finantseerija otsustab, mida selle raha eest tehakse, ning otsustajate hulgas on suur osa teadlastest, siis on otsuse küsimus, kas raha eest tehakse rakendusuuringuid, baasteadust või hoopis konsulteeritakse ettevõtteid teatud aja jooksul.

Mõtteviisimuutust vajab aga teadlaskarjäär tervikuna. Sellele on varem tähelepanu juhtinud Maaülikooli professor Ülo Niinemets kui ka TÜ professor Maaja Vadi koos Eneli Kindsikoga. Teadlased toovad välja vajaduse järjepideva baasrahastuse järele, mis võimaldaks keskenduda stabiilselt teaduse tegemisele. Karjäärimudelile, ehk sellele kuidas teadlaseks saada ja kuidas teadlaskarjäärist väärikalt väljuda, keskendutakse vähem.

Sellele on osaliselt mõelnud Tallinna tehnikaülikool, kes hiljuti teatas tenuuri ehk alaliste akadeemiliste ametikohtade sisseseadmisest. Tenuuri ametikohad ühendavad õppejõu ja teadlase ameti ühtseks professori ametiks, kus teadus- ja õppetöö osakaal võib varieeruda sõltuvalt professori eelistustest ja ülikooli vajadustest.

„Kui teadlane peab iseennast rahastama, siis kulub suur osa tema ajast rahastuse taotlemisele, aga [tenuuri – toim.] eesmärgiks on tuua mõned inimesed sellest tsüklist välja pigem teadust ja õpet, aga samuti koostööd ehitama,“ selgitab Ukrainski, kuidas tema tenuuri näeb.

Ta suhtub tenuuride juurutamisse üldiselt positiivselt: „Minu arvates see on ainus võimalus ülikoolil uusi või ka nõrgaks jäänud teadusvaldkondi uuesti jalule aidata. Samas on piiranguks ülikooli või ka teaduskonna ressursid selliseid tenuure rahastada ja ka olemasolevad rutiinid asutuse sees, mistõttu ei pruugi see tenuur alati tulemusi anda.“

Kuidas teadlane „pensionile“ saata?

Teadlaskonna vananemisele ja karjäärist väljumise võimaluste piirangutele viitas Ülo Niinemets ka üle-eelmisel suvel. Eluaeg teadustööd teinud inimesel on raske leida rakendust mõnes muus valdkonnas. Kadri Ukrainski lisab ühe põhjuse, miks muusse tegevusvaldkonda liikumine kerge pole: teadlased ei ole harjunud ühiskonnaga suhtlema ja seetõttu ei saa ka väljastpoolt pakkumisi. „Teine on see, et teadlased ise hoiavad teadusest kinni ja ei ole valmis loobuma.“

Ukrainski hinnangul oleks üks võimalik lahendus, kui teadlaskarjääri alguses näeksime teadlase rolli kitsamana, st rohkem fokusseeritud teadusele-õppele, et ennast esmalt tõestada, ning seejärel laiemana teaduse organiseerimisel ja ühiskonnaga suhtlemisel.

Teadlaskarjääri lõpus võikski teadlane tegutseda rohkem konsulteerija ja nõuandjana poliitikakujundajatele ja ka ettevõtjatele, kuna tal on rohkem kogemusi ja laiemaid teadmisi. Praegu on idee poolest selline roll Eesti Teaduste Akadeemial. „Pigem on siin küsimus rahastamises. Kui ülikool saab finantseerimise teaduses, ja kasvavalt ka õppes, projektipõhiselt, siis teadlane peab selleks, et ülikooliga seotud olla, taotlemagi seda finantseeringut niikaua kui ta jaksab.“

Veel edasi tulevikku vaatavalt oleks õigustatud küsida, kust tuleb teadlase pensioniraha, et säilitada väärikat elatustaset? Tänavu juulis loodi Euroopas RESAVER fond, millesse tööandjad, näiteks ülikoolid, saavad panustada, et pensioneeruvatel töötajatel säiliks sissetulek.

Kadri Ukrainski on aga sellise süsteemi toimimisse ei usu. „Küsimus on väga lihtne: kas me oleme nõus praegust kõrgharidus- või teadusraha investeerima pensionifondidesse? Ma olen selles osas skeptiline.“
 

Süntees mõtteteradena

Kadri Ukrainski ja teiste teadlaste mõtete sünteesi põhjal võib välja tuua, et hariduse, teaduse ning innovatsiooni kolmnurgas olevad probleemid vajavad mitmetahulist lähenemist. ERR Novaator toob siinkohal välja kitsaskohad, millele kutsume teadlasi ja poliitikakujundajaid kaasa mõtlema:

• Ülikoolide „silotornide probleem“: kuidas haridus-, teadusasutused ja ettevõtted võiksid tegudes innovatsioonini jõuda?
• Strateegiate paljusus: kuidas viia erinevates strateegiates välja toodud eesmärgid ühtsetele alustele ja jõuda reaalsete rakendusteni?
• Suurettevõtete arendustegevus: kuidas meelitada suurettevõtteid tegema oma arendustööd siinsete ülikoolidega ja kuidas meelitada välisriikide ettevõtteid siinsetesse ülikoolidesse oma teaduspõhist arendust tooma?
• Publikatsioonipõhine hindamine: kuidas väärtustada teadlase tööd ka hariduses ja ettevõtluses, et teadlase ainus valik teadlaskarjääris poleks vaid teaduspublikatsioonidele.

Professor Kadri Ukrainski pidas hiljuti inauguratsiooniloengu teemal „Konkurents, stiimulid ja ratsionaalsus teaduse rahastamises“.