“Reporteritunnis” arutati, miks ei ole teadmistepõhine majandus saavutanud oma täismõõdet ning kuhu takerdub teadus- ja arendustegevuse jõudmine ettevõtlusesse. Oma mõtteid väljendasid riigikogu liige Anne Sulling, kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Kaupo Reede ning akadeemik ja ettevõtja Mart Ustav.

Neli kõnekat mõtet saatest:

• ettevõtetes tehakse liiga vähe teadus- ja arendustegevust
• puudub “lüli” ülikoolide ja ettevõtete vahel, mis tegelekski ainult arendustegevuse ja rakendusuuringutega
• tehnoloogiate arenduskeskused ehk TAK-id võivad olla lahendus, kus teadustegevus jõuaks ettevõtluseks, kuid seni on pikka aega tehtud TAK-ides rakendusuuringute asemel hoopis alusuuringuid, mida ettevõtlusesse siirdada ei saa
• selle asemel, et rääkida Eesti teaduspoliitikast, peaks rääkima hoopis teaduspoliitikast ühes või teises valdkonnas ning lähtuma selle rahastamisel samuti erinevate valdkondade vajadustest.

Taustaks teadusrahastusest:

2014. aastal kiitis riigikogu heaks teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia “Teadmistepõhine Eesti”, milles seati eesmärgik, et teadmusmahuka ettevõtluse osakaal majanduses ja ekspordi lisandväärtus kasvavad märgatavalt. See pole aga juhtunud.

Indrek Reimand kommenteeris seda nii: “Meie majanduse tootlikkus kokkuvõtlikult ei ole kasvanud märgatavalt. See on praegu umbes 73,5 Euroopa Liidu keskmisest.”
Ta selgitas, et majanduse tootlikkus sõltub väga paljudest asjaoludest, millest teadus- ja innovatsioonipoliitika on vaid üks osa.

Kaupo Reede nentis, et tulu kõrge lisandväärtusega toodetest on olnud oodatust kesisem. See tähendab, et meil ei tehta piisavalt teaduspõhist tootearendust.

Probleem: publikatsioon kui teaduse kullaproov

Mart Ustav tõi aga välja, et teadussüsteem toimib hästi, mis tähendab, et publikatsioonide arv ning doktorikraadiga ettevalmistuse saanud teadlaste hulk on tõusnud. Samuti on rohkem patente. “Mida me peame aga nentima on see, et see teadusproduktsioon ei realiseeru uute toodete ja teenuste turule tulekuga.”

Kõige suurem Eesti probleem on Ustavi hinnangul selles, et ettevõtetes tehakse liiga vähe teadus- ja arendustegevust. “Ilma selleta ei ole erilist lootust, et teadustöö tulemused realiseeruvad mingite toodetena.”

Ettevõtlus loeb T&A tegevuse kuluartikliks, millest tekib immateriaalne vara, mis mingi aja pärast võiks realiseeruda, aga alustuseks tuleb see kulutus teha. Ettevõtjad aga ei taha taolisi teaduspõhiseid investeeringuid teha. Lisaks on Eestis väga vähe tehnoloogiaarendusega tegelevaid ettevõtteid, kellel selline vajadus ja võimekus üldse on.

Kaupo Reede täiendas, et ettevõtjate ja teadlaste koostööst rääkides tuleks vaadata mõlema poole tegevust.

“Ka teaduse poole pealt puudub meil sisuline kultuur pakkuda ettevõtlusele lahendusi. Meil on küll mõningaid näiteid, kus on mõned teadlased, kes on suutelised ettevõtjatega suhtlema ja suhestuma, aga meie teadus on keskendunud tippteadusele.”

Samuti on teaduse rahastamine tippteaduse artiklite põhine ehk rahastuse saab teadlasrühm, kel on ette näidata suur hulk tipptasemel publikatsioone, mitte rakendusuuringud ja ettevõtluskoostöö.

“Meil peaksid ka teadlased suutma pakkuda kiiremat teaduslikku rakendust,” oli Kaupo Reede seisukoht.

Mart Ustav vastas sellele: “Kiiresti saab igasugu asju teha, aga ka see teadus, mis leiab väljundi tootearenduses peab olema ilma kahtluseta excellent.” Ka rakendusteadus pole midagi teisejärgulist või alamõõdulist.

Ustavi hinnangul pole Eestil vaja raha juurde alusuuringuteks, vaid arendustegevuseks, kus patenteeritud väljatöötlused leiaksid väljundi toote- ja teenusearendusse.

Rahastus on lubadustest ja plaanidest maas

Indrek Reimand tunnistas, et Eesti teadusrahastus on plaanitust maas.

Eesti teadust rahastatakse nii riiklikest kui EL-i vahenditest. Viimaste eesmärgiks on aga edendada majandust ning teatud aja jooksul väheneb EL-ist tulev raha.

Eestis on väga hästi teada, millised on Eesti teaduse kvaliteeditunnused, kuid rakenduslikkust hinnata ei osata.

Rakenduslikkuse väärtust saavad aga hinnata üksnes rakendajad – ettevõtjad ja riik, kes neid rakendusuuringuid kasutavad. Seega osutas Reimand puudujääkidele ettevõtjate ja riigi suunal.

Kaupo Reede ütles aga, et n-ö rakendajate poolel oleks teadustöö mõõdetav küll: see väljendub käibe kasvus ja tulus.

Rakendusuuringute meede RITA ei ole aga täiel määral käivitunud, kuna ettevõtjad ei ole harjunud taotlema arendusraha haridus- ja teadusministeeriumi kaudu.

Puuduv lüli

Anne Sulling tõi teadlaste ja ettevõtjate koostöö konarlikkuse põhjusena välja hoopis ühe lüli puudumise: puudub lüli, mis keskendub tootearendusele. “Meil on täna mingisugused meetmed, aga minu arvates liiga lahjad, et efekti anda.”

Innovatsiooniosak on 4000 eurot, arendusosak 20 000 eurot ja arenguprogramm, millega saab ettevõte teha veidi suuremaid arendusi. Kui seda kõrvutada aga mujal maailmas toimuvaga, siis ülikoolid tegutsevad peamiselt alusuuringute ja vähesel määral rakendusuuringutega.

Raha põletamine või lahendus TAK-ides?

Eraldi “lüli” on aga näiteks asutus nimega Stanford Research Institute, mis tegelebki rakendusuuringute ja prototüüpide väljatöötamisega.

Sulling leiab, et me ei saa kopeerida USA näidet, kuna seal on mastaabid teised, kuid meil võiksid seda rolli täita tehnoloogiaarenduskeskused ehk TAK-id.

Paraku on TAK-id aga ajutise rahastuse ja kestvusega. “See ongi küsimärk, kuidas Eesti piiratud ressurssidega see lõhe ületada,” nentis Sulling.

IMF on soovitanud mitmekordistada tootearendusega seotud meetmete eelarveid. Seega Sullingu hinnangul võiks eelmainitud innovatsiooni ja arendusosakuid kui taolisi meetmeid suurendada. Kaupo Reede nõustus, et see võiks olla variant.

TAK-ide kohta nentis ta, et TAK-id ongi tekkinud ongi tekkinud sinna, kus on koos ettevõtlus ja tippteadus. Eestis on tema hinnangul puudu praegu vaid puidutehnoloogiale orienteeritud TAK.

Mart Ustav tõi TAK-ide kriitikana välja, et kümne tegutsemisaasta jooksul kasutati neid keskusi pigem alusuuringute tegemiseks ehk tema sõnastuses: tegeleti raha põletamisega.

Alles nüüd on hakatud TAK-idelt nõudma ka reaalset tehnoloogiaarendust, millel on ka müügivõimekus, kuna rahastusperioodi lõpuks peavad nad olema isemajandavad.

Mitte protsent SKP-st, vaid läbimõeldud investeerimine

Indrek Reimand tõi välja, et ülikoolid peavad korraga tegema teadust, selle pinnalt õpetama ning siis veel pakkuma ka rakendusuuringuid ettevõtetele, siis ongi see üks sissekirjutatud kitsaskoht.

Lisaks oodatakse, et akadeemiline teaduspõhine lähenemine toob suuremat lisandväärtust, kuid ennekõike tuleks mõelda, et see lisatulu ei tule sugugi mitte otse sellele, kes teaduspõhist arendust teeb.

Sealt tulev tulu tuleb kaude ja pika aja jooksul. Siin ongi oluline roll riigil, kes aitaks rakendusuuringuid toetada.

Kaupo Reede lisas, et teadusrahastuses ei peaks omaette eesmärk protsent SKP-st, vaid läbimõeldud investeerimine teatud valdkondadesse, kus teadus- ja arendustegevus on strateegilisel oluline ja võib tuua ka majanduskasvu.

Kommentaar: kaotame ära arutelu teaduspoliitikast kui tervikust

TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi vanemteadur Erkki Karo kommenteeris, et võiks kaaluda teaduspoliitikast ja –rahastusest rääkimise lõpetamist. Rääkima peaks T&A tegevustest ühes või teises valdkonnas eristades sealjuures teineteisest näiteks energeetika ja biotehnoloogia, kus arendustegevuste vajadus, maht ja eesmärgid on täiesti erinevad.