Professor: maailm vajab kapitalismi kõrvale uut sorti majandusmudelit ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega
Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Jagamismajandusest ja ühisomandist peab saama inimkonna tuleviku huvides suurkorporatsioonide lüpsilehma asemel ühiskonna tuluallikas, leiab Euroopa Teadusnõukogu 1,1 miljoni euro suuruse grandi toel jaanuarist tulevikutööd uurima hakkav Vasilis Kostakis, Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi professor.

Kell on veidi üle südapäeva, juba hakkab vaikselt pimedaks kiskuma ja ilma iseloomustades on raske jääda viisakuse piiridesse. Miks te ometi Eestisse tulite?
Sain esimese magistrikraadi Hollandis ja jõudsin seal, eriti Amsterdami Ülikooli ärikoolis pettuda. Nad on valitsevates tavades väga kinni. Ma ei suutnud sealseid metodoloogiaid järgida. Tead ilmselt väga hästi, et üritame levitada sotsiaalteadustes teatud mõtteviise. Samas peame tuginema tõenditele, säilitama objektiivsuse. Hollandis nähakse valdkonda seevastu väga subjektiivsena.

Kuulsin ühel päeval tehnikaülikoolis pakutavast ainulaadsest programmist, mis lähenes majandusele väga mitme nurga alt korraga. Samuti usun ma praegugi, et Eesti tõuseb siin valitseva mõtteviisi tõttu kõrgustesse. Lisades riigi väiksuse ja kõrgelt haritud inimesed, kulgeb kõik palju ladusamalt. Tundsin ka mõningaid siinseid teadlasi. Sellest piisas, et hakata tegema siin teist magistrikraadi. Palju paljutõotavamas, kuid alles arenevas keskkonnas. Hollandis arvasid nad, et teavad juba kõike. Siin tahtsid inimesed kõike õppida ja olid uutele ideedele avatud.

Hollandit peetakse maailma areenil majanduslikult väga edukaks. Nad usuvad seetõttu käivat õiget rada. Ükskõik, millist poliitilist spektrit vaatad, kalduvad olema poliitikud seega konservatiivsed. Tegelikkuses muutub maailm ja ühiskond pidevalt. Siin, eriti kümne aasta eest oli ühiskond palju voolavam ja avatud. Lisaks pean ütlema, et idee e-valitsusest müüb... vähemalt ülejäänud maailmas.

Kas demokraatia on oma praegusel kujul hukas, et seda suurema avatuse ja e-eesliidetega päästma peab? Meenub suvel Bloombergis avaldatud graafikulugu, mille põhjal muutuvad režiimid viimasel ajal autoritaarsemaks just tänu demokraatia pakutavatele vabadustele.
Ma pole poliitikateadlane, kuid midagi on kindlasti katki läinud. See ei pruugi olla ilmtingimata demokraatia ise. Tuues näitena minu enda koduriigi Kreeka – viimase kümnendi jooksul on valitsenud seal väike enamus. Stabiilne valitsus saab eksisteerida isegi 30-protsendilise toetuse toel. Tegelikult pole see isegi 30 protsenti rahvastikust, sest ainult 60 protsenti valimisõiguslikest kodanikest käis valimas.

Nii valitseb sind lõpuks institutsioon, mis pole võimule tulnud tõelise demokraatliku mehhanismi mõjul. Praegune süsteem peab muutuma korralikult töötamiseks senisest demokraatlikumaks.

Mida saab siinkohal tehnoloogia ära teha? Avatud ja laiahaardeline demokraatia kõlab paberil ilusa sõnapaarina, kuid mineviku põhjal pole seda võimestavad läbimurded edu pant. Näiteks lootsid ka paljud, et interneti tulek viib Hiinas paratamatult kommunistliku režiimi lagunemiseni. Pole vist mõtet mainida, et läks veidi teisiti.
Ma ei räägi vaid valitsemisest, vaid kõigi inimestega seotud eluvaldkondade täiendavast demokratiseerimisest. See on mu väite südames. Tehnoloogia pole neutraalne, vaid sügavalt poliitiline ja võimestab teatud sorti kasutusviise, kuid mitte teisi.

Hiina rakendab praegu niinimetatud demokraatlikus poliitilises süsteemis tehnoloogiat, mis soodustab teatud käitumiste ja tulemite avaldumist. Igal tehnoloogial on omad disainerid, kes selle loomist rahastavad. See muudab tehnoloogia olemuse poliitiliseks valikuks.

USA-s leidub terve hulk inimesi, kes hakkaksid kutsuma teid juba eelnevat juttu lugedes sotsialistiks või isegi kommunistiks. Tõenäoliselt ei kasutaks nad neid sõnu komplimendina.
Käisin seal hiljuti, oktoobris ja suhtlesin eeskätt Harvardis ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) töötavate inimestega. Need kõrgkoolid esindavad USA teadus-haridusasutuste põhivoogu. Muu hulgas rääkisin MIT iduettevõtete instituudis töötava tüübiga, kes aitab kolleegidega luua uutele ideedele, koodijupile või algoritmidele ehitatud start-up'e. Isegi seal töötavad inimesed on hakanud kooperatiividest huvituma. Nad on lähenenud meile mitteametlikult nõu saamiseks, et tutvustada võimalust ka nende juurde tulevatele noortele.

Nad on mõistnud, et praegusel süsteemil on puudused. Muidugi ei räägi nad kapitalismijärgsetest alternatiividest, kuid nad usuvad, et suudavad muuta seda jätkusuutlikumaks ja inimlikumaks. Nad ei kutsu neid ka sotsialistlikeks, vaid ühistulisteks alternatiivideks. See on täitsa okei – sõnad "sotsialism" ja "kommunism" ei anna sõnumit hästi edasi, eriti USA ühiskonnas.

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega. Autor: Priit Mürk/ERR

Kooperatiivsusel kui sellisel on aga sealkandis pikk ajalugu, eriti Kanadas. USA-s küsitakse tihti, miks on see riik sedavõrd edukas. Kuidas saab olla selle elanikel kõikehaarav tervisekindlustus, miks on seal vähem kodutuid, mis ometi on need korteriühistud ja energiakooperatiivid. See idee on juba pragmaatilisem ja annab sõnumit hästi edasi.

Käib teine laiem debatt, mis haarab Facebooki, Twitterit, Uberit, Airbnb-d, mis on olemuslikult monopolistlikud platvormid. Arutletakse ka nende kooperatiivsuse üle. Mis juhtuks, kui Uberit omaksid autojuhid? See on huvitav ideede ja ärimudelite lahingutanner. Taaskord on see väga pragmaatiline ja USA-s oluline teema.

Teatud tasandil on see mõistetav. Keskkonnaprobleemid ja tihedama lõimituse tõttu majanduses üha kergemini tekkivad häiringud on muutunud kergemini märgatavaks. Millist rolli mängib nende väljakutsete lahendamise juures detsentraliseeritus, riskide hajutamine, millele samuti rõhku panete?
Riigi juures mängib see põhirolli mitmetel põhjustel. See langeb kokku uute praktikatega, mida võib nimetada sotsialistlikuks ning põhinevad ümberjaotamisel ja detsentraliseerimises. Hea näide on digitaalne ühisomand nagu Vikipeedia ja vabavara. Need on kummalised ettevõtmised, sest neid ei saa selgitada majandusteaduse põhivoogu kirjeldavate teooriatega. Teoorias on Vikipeedia täiesti absurdne. Inimene toodab ju selleks, et maksimeerida enda omahuvi, kasumit.

Ent inimene pole ainult Homo economicus, vaid ka Homo socialis. Ma ei väida, et oleme kõik omakasupüüdmatud, kuid oleme elav vastuolu erinevate väärtuste ja motivatsioonide vahel, mis eksisteerivad meis endis.

Selle teine oluline tahk on kogemuse põhjal teadmatus. Toetun siinkohal Cambridge'is ja Bostonis kogetule. Viitan keskkonnaprobleemidele, mitte vaid kliimamuutuste kontekstis. Mõnede inimeste arvates saame luua n-ö pudeldatud ühiskondi. Termodünaamika II seadust tundes ei kõla see kõik väga jätkusuutliku ideena. Need toimivad teiste puudujäägi ja kohalike keskkondade allakäigu toel. Nad kujutavad aga ette tehnoutoopialikku ühiskonda, jättes arvestamata tehnika mõju.

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega. Autor: Priit Mürk/ERR

Võtame näiteks iPhone'i, mis maksab 1000, kõige rohkem 2000 eurot. See tuleb Kongos või Hiinas ebainimlikes tingimustes töötavate inimeste ja igapäevaselt kannatada saava keskkonna arvelt. Seda maksumust keegi kuskil juurde ei arva.

Peame mõistma, mis on kasutatavate tehnoloogiate materiaalne hind, moodustama liidu keskkonnainseneride, füüsikute ja sotsiaalteadlaste vahel, kes üksteist mõistavad. Keskkonnaprobleemid on objektiivsed, nende ulatus on mõõdetav. Nii vajame rohkem tõendeid, et toetada rikkamate ja iseseisvate ühiskondade moodustamist.

Tõite näitena Vikipeedia ja vabavara, tõestamaks, et me pole üdini Homo economicus. Kui ma aga enda ees oleva šokolaadikoogi ja teie enda supi eest tasuda ei saa, siis vaevalt oleks kumbki meist näljasena väga aldis Vikipeediasse artiklit kirjutama. Kes selle lõbu kõik kinni maksab ja kus tekib väärtus?

Täiesti tõsi. Vabavara puhul on selleks mitmeid ärimudeleid nagu on mitmeid nägusid ka valdavas majandussuunas – kapitalismis. Praegu elab enamik vabavara arendajaid annetustest või nende tegevust toetavad suurettevõtted nagu IBM. Viimane ei arenda tarkvara, kuid kasutab mallina annetuste toel loodud vabavaralisi lahendusi, mida seejärel enda vajadustele vastavalt muudab. Google, isegi Facebook teeb laias laastus paljude oma rakendustega sama.

Siin peaks sekkuma riik. Ma ei ole väärtuse ümberjagamise vastu, kuid viimase 50 aasta jooksul ei küsi me heaoluriigi mudeli puhul, kus ja kuidas väärtust lisatakse. Keskendume sellele, kuidas seda ümber jagada. Räägime praegu aga hoopis ümberjagamise eelse heaoluriigi mudelist. Kujuta näiteks, kui (ülipopulaarset vabavara loomise platvormi) Githubi toetaks Microsofti asemel mõni riik, näiteks töötajate või maksusoodustuste vahendusel.

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega. Autor: Priit Mürk/ERR

Platvorm on tõestanud uute lahenduste loomise võimekust. Sama kehtib avalike ülikoolide kohta. Neil on võimalus asuda uue ajastu ühisomandi, jagatava ressursi tootmise noateraks. Taolist toetust pakkuvate riikide jaoks on välja mõeldud uus mõiste – partnerriik. Lähenemine saab eksisteerida vabalt majanduse põhivoo kõrval. Samal moel eksisteeris kapitalism feudalismi kõrval sajandeid. Kapitali kogumise asemel on kõne all ühisväärtuse kogumine.

Seega võiks eksisteerida sarnaselt ühisomandi tootmine, mis põhineb kogukondade kokku lepitud väärtustel ja normidel. Commons-litsentside näitel, saadaval on väga mitmeid vabadusvorme. Mõned keelavad intellektuaalomandi muutmise, teised selle kasutamise ärilistel eesmärkidel.

Palun konkreetset olukorda, kus saab käituda riik hea partnerina ja olla tõesti kasulik. Eestis käib pensionireformi kinnitamine, mille tingimuste tõttu pole praegu paljud rõõmsad, kuna võib süvendada majanduslikku ebavõrdsust. Kreekas oleks reaktsioon ilmselt veel hullem.
Euroopa Teadusnõukogu grandi raames on meil kavas mõned pilootprojektid. Muu hulgas kavatseme pakkuda Kreekas, Bhutanis ja ilmselt Sierra Leones asuvale muust maailmast isoleeritud väikepõllupidajate kogukonnale ligipääsu põllulaboritele. Praegu peavad need kogukonnad raskepõllutehnika kasutamisest loobuma või muutma kohalikele keskkonnaoludele vastavaks suurfirmade pakutavaid lahendusi. Meie ruumid on varustatud 3D-printeritega kohalikuks väiketootmiseks. Mikrotehaste ülalpidamist toetab vähemalt alguses kohalik omavalitsus.

Nägemuse kohaselt saab kasutada mikrotehaseid intellektuaalses ühisomandis oleva kergpõllutehnika tootmiseks. Need on täiesti olemas, näiteks on loonud ainuüksi Prantsusmaal asuv kogukond 20–30 taolist vabavaralist seadet. Jooniseid saab alla laadida ja luua kohapeal kokku panemiseks nagu IKEA mööblit, täpselt vastavalt vajadusele. Paraku pole see süsteem praegu institutsionaliseeritud. Kogukond Prantsusmaal võib kasutada hoopis teistsuguseid protokolle ja dokumentatsiooni, kui Austraalia asuv sarnane ettevõtmine. Katsume ka seda parandada.

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega. Autor: Priit Mürk/ERR

Me ei tea veel, mis ärimudelid selle toel tekivad. Prantsusmaal asuv kogukond on asutanud ühistu, Neil on isegi mikrotehaseid sisaldavad liikuvad kaubikud, mis aeg-ajalt keset külaväljakut vuravad ja oma teenuseid pakuvad. Tegu on kosmolokaalse tootmisega. Millegagi, mis on ühtaegu üleilmne, kuid väga kohalik, luues sellega globaalse identiteedi ja kultuuri. Sa võid teha selle toel koostööd isegi oma vihavaenlasega, teie vahel tekib side ja see on ainult hea.

Ma ei ütle, et tulevikus toodetakse kõike sel moel, kuid mahtu annab kergelt kasvatada. Selle käigus ei pruugi sündida hiigelettevõtet, küll aga võrgustikest koosnevaid võrgustikke. See sarnaneb veidi termiitidele, kes on üksikuna lollid, kuid nad on leidnud võimaluse teha kaudselt koostööd. Teame, kui keerukad võivad nende loodud struktuurid olla. Bioloogid kutsuvad seda nähtust stigmergiaks.

Inimeste seas näeme seda näiteks Vikipeedias. Ühtegi kokkulepet sõlmimata toimib kõik väga edukalt. See võib koos oma modulaarsusega laieneda ka ülejäänud IKT-sektorile.

Kui kergelt saab rakendada taolist lähenemist kõrgelt arenenud riikides? Näiteks vaatab põllumees, et esinduses müüakse mugavalt taskukohase liisinguga John Deere'i traktorit, isegi kohale toomine on tasuta. Ühel päeval läheb traktor aga katki ja põllumees avastab, et oma vahenditega ta seda digitaalse omandi kaitse tõttu parandada ei tohi.
Nii ja naa. Kreekas valisime eksperimendi tegemiseks ühe kõige vaesema piirkonna. Nad on uute idee katsetamise suhtes avatud ja neil pole erilisi valikud. Seetõttu võime oodata taolist üleminekut eeskätt just arenevates riikides. Samal ajal pärinevad suur osa neist (äri)mudelitest just sealt.

Võtame näiteks 3D-printimise, mille nimetus on eksitav. Selles universumis troonivad kolm erinevat lahendust. Neist kõige kuulsam patenteeriti USA-s 1980. aastate lõpus. Võib küsida, miks hakkasime 3D-printimisest rääkima alles 25 aastat hiljem – patent aegus. Sotsiaalset innovatsiooni piirav kunstlikult loodud barjäär langes ja selle kõrval tõstis 2006. aastal pead internet. Arenguriikides asuvad kogukonnad asusid pea kohe selle uue teadmisega eksperimenteerima. Sul oli ühisomand ja ligipääs tootmisvõimsusele.

Lõppkokkuvõttes tekkisid uued ökosüsteemid ja ettevõtted. Kümne aastaga langes 3D-printimise hind hüppeliselt, innovatsioon kiirenes. Mõned neist ettevõtetest osteti lõpuks ära ja sealne ühisomand pandi luku taga.

Peame seda näidet muidugi põhjalikumalt uurima. Selgitus tundub ilmselge, kuid selle paikapidavuse kohta tuleb leida vettpidavat tõestusmaterjali. Näeme 3D-printimise mõjusid nii arenenud kui ka arenevates riikides, kuid viimased näivad olevat julgemad katsetama uusi tehnoloogiaid.

Kui kaua sellised tehislikud barjäärid veel innovatsiooni ja sellega kaasnevalt suuremaid sotsiaalseid muutuseid pidurdavad? Nagu eelpool mainitud, IBM ja Google eelistavad vabavaralisi lahendusi. Näib, et nad on alternatiivide võlusid mõistnud.
Olin tegelikult 3D-printimise suhtes mõne aasta eest vähem skeptiline ja palju rohkem entusiastlik. Praegu võrdlen ma seda köögi mikrolaineahjuga, pelga tööriistaga uues tehases. Seega usun ma, et sel tehnoloogial on mängida oma roll, kuid nendega ei hakata valmistama sugugi mitte kõike.

Intellektuaalse omandiga laiemalt pole olnud selle lühikese ajaloo vältel hetke, kus olukord oleks olnud stabiilne. See on väga kaasaegne leiutis ja probleeme tekib igal aastal. 3D-printimine lisab selle vastuolulisele ajaloole veel ühe peatüki. Peame iga tootmisviisi tekkides leidma lahenduse selle jagamiseks.

Mõelda võib hübriididele, kus ühistud saavad seda teha tasuta, kasumile orienteeritud suurkorporatsioonid peavad aga selle eest maksma. Vana maailm tuleb lõimida uue maailmaga. Oleme pöördepunktis, kus domineerivad institutsioonid peavad mõistma IKT eripära – arvan, et nad pole seda veel teinud. Seejärel tuleb leiutada uusi institutsioone, vastavalt reaalsusele vanu lõpetama või kohendama.

Ennustamine on tänamatu tegevus ja millegi osas eksite nagunii, aga mis sellele pöördepunktile järgneb?
Näen vähemalt kolme sorti tulevikku. Esimene on kõige hullem, kus institutsioonid – suurkorporatsioonid ja riigid – IKT eripära lõpuks ei mõistagi.

Teise stsenaariumi korral on meil institutsioonid, mis seda hoomavad, kuid üritavad panna sellele külge hinnasilti. Seetõttu on kõige edukamad ettevõtted praeguses maailmas Google ja Facebook. Nad on mõistnud inimeselt inimesele liikuva info ja asjade tähtsust.

Kohe tekib küsimus, kas sellega saab raha teenida või maksimeerida selle asemel sotsiaalset rahulolu. Facebooki puhul on jagatavaks aineks sotsiaalsus, mille tulemuseks on ühisomand, kuid mitte päriselt. Mis otseselt meile kasutajatena välja ei paista, on sellega teenitav tulu.

Sama peab paika Uberi ja Airbnb puhul. Enne Airbnb-d eksisteeris diivanisurfamine, couch-surfing. See oli päris ühisomand, kuid ärimudelina see end ära ei tasunud. Airbnb võttis üle osa sellest platvormist ja kultuurist ning neil õnnestus panna see kasumit teenima.

Kolmanda võimalusena on meil tootmiskogukonnad ja riik koos teise stsenaariumi omadustega, kuid kasu lõikab terve inimkond. Arvan, et teisel stsenaariumil on jumet järgmised 30–40 aastat. Põhimõtteliselt on selle ideed kooskõlas rohelise kasvuga, mis on samuti kasumile orienteeritud. Kuidas saab olla sul aga jätkuv kasv planeedil, mille ressursid on piiratud?

Seega peame, teiste seas mina ja mu meeskond, töötama kolmanda stsenaariumi kallal, et jõuda konkreetsete ärimudeliteni. Kui teine stsenaarium läbi kukub, mis ilmselt kliimamuutuste ja keskkonnakriisi tõttu lõpuks juhtub, on meil pakkuda mõned lahendused, Need võivad muutuda valdavaks pärast suuremat ühiskondlikku raputust ning konflikti dinosauruste ja uue mõtteviisi harrastajate vahel.


 Haridustee
2009–2011 – Tallinna Tehnikaülikool, PhD
2008–2009 – Tallinn Tehnikaülikool MA
2007–2009 – Amsterdami Ülikool, MSc

Intervjuu TTÜ ERC-i grandi hoidjaga Vasilis Kostakisega. Autor: Priit Mürk/ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: