6 mõtet Beth Noveckilt:
1) Digitaalsete riigiteenuste pakkumisega ei kaasne automaatselt demokraatliku kultuuri paranemine ja see ei parandada võimalusi panna valitsusaparaati oma otsuste eest vastutama.
2) Isegi digitaalses maailmas esirinnas olevaid riike valitsetakse suuresti samamoodi kui saja aasta eest – riigiteenistujaid üritatakse kaitsta kahjulike väliste mõjude eest.
3) Kaasaegsed tehnoloogilised lahendused võimaldavad püüelda avatud valitsuse poole, mis on ühtaegu läbipaistev, kaasav ja koostööaldis.
4) Eksperdid pole müstilised mütoloogilised kujud valitsuskabinettides, vaid teatud vallas on seda igaüks. See arvamus loeb.
5) Riiki ja ühiskonda kirjeldavatele andmetele peaks olema ligipääs kõigil selle kodanikel. See võimaldab leida kergemini vanade probleemide lahendamiseks uudseid lahendusi.
6) Erasektor saab aidata riigiaparaati uute tehnoloogiliste lahenduste ja tööriistade pakkumisega, kuid Google'ist, Facebookist jt ei tohi saada digitaalse maailma seadusloojad.

Interneti suhtes algselt tuntud optimism on asendunud vähemalt osaliselt usaldamatuse ja paranoiaga. Küberruumi sisu polariseerub ja paljude riikide kontroll interneti üle tugevneb. Kas meil on üleüldse lootust, et kalliks peetud ühendatuse kasvu saab kasutada ka õilsate eesmärkideni jõudmiseks, sh demokraatia parandamiseks?
Internet on kohe kindlasti kasvatanud seda, kui tihedalt me omavahel seotud oleme. Esimest korda ajaloos on ühel inimesel võimalus ühenduda ükskõik kelle teisega. See on viinud muidugi ebasoovitavate tagajärgedeni. Üks hea ajakirjanik kirjeldas virtuaalset ruumi avaliku saunana. See soodustab kõigi pisikute kasvu ja levikut.

Meil olid suured lootused, et kasvanud ühendatus viib demokraatliku utoopiani, demokraatia tugevnemiseni, tõelise isevalitsemise, tähendusrikkamate otsusteni kui kunagi varem. Tegelikult oleme näinud paljuski vastupidist – populistlikke kandidaatide tõusu, paljudel juhtudel demokraatia vähikäiku. Muidugi, valitsemine on läbipaistvam. See pole kasvatanud aga ilmtingimata meie võimet panna võimulolijaid oma tegude eest vastutama. Kõik internetile pandud lootused ei ole realiseerunud.

Eestit toodakse koos paljude riikidega esile kui head näidet teenuste digitaliseerimisest. Tervishoiuteenused, bussisõidu eest tasumine ja juhiloa taotlemine on muutunud kiiremaks ja tõhusamaks. See on suurepärane – me hoiame aega kokku. Kuid see ei tähenda automaatselt demokraatia tugevnemist, demokraatliku kultuuri paranemist, seaduste suuremat austamist või valitsuse mandaadi suurenemist.

Seda võis ju oodata. Me oleme lõppude-lõpuks inimesed ja võtame oma vead kaasa ka internetti. Sel peavad olema omad tagajärjed.
Seda võis oodata. Kuid küsimus pole inimloomuse ja inimkonna nõrkuses, vaid varasema ajastu jaoks loodud poliitilistes asutustes. Me pole tehnika arengut arvesse võttes arenenud samal viisil, kui töötavad institutsioonid. On üks asi väljastada juhiluba elektrooniliselt, mitte näost-näkku kohtumisel. Kuid tehnika areng on muutnud ka seda, mida valitsusaparaat teha võiks.

Valitsejate roll peaks olema vestluse suunamine palju laiema ühiskonna osa hulgas, et leida probleemidele innovatiivsemaid ja tõhusamaid lahendusi. Me pole selleks väga hästi valmis. Oleme veetnud enam kui sada aastat professionaalse riigiteenistuse loomiseks, mis on suletud, ülejäänud maailmast isoleeritud. See võis paista saja aasta eest hea ideena mitmel põhjusel. Riigiteenistujad olid parimad, kõige targemad ja haritumad, neil oli ligipääs parimale informatsioonile. Me tahtsime neid kahjulike mõjude eest kaitsta.

Internetiga teame aga, et suletud süsteemid pole info hankimiseks kõige paremad. Ükskõik kus koolis poliitik-ametnik käis, pole valitsusaparaat kõige parem, andmepõhisem, innovatiivsem ja sel pole vastust igale probleemile. See ei ole mõeldud kriitikana kellegi üksiku suhtes, kes valitseb. Mitte keegi pole üksinda kõiges meister. Meil on vaja saada parimat informatsiooni ja teame, et meil on luua mehhanismid avalikkuse huvide kaitsmiseks, olles samal ajal uutele ideedele ja informatsioonile avatud.

Töötasite mõned aastad Valges Majas ja olite seal üks avatud valitsuse idee suuri edendajaid. Mis on avatud valitsus Teie definitsiooni järgi? Eestis meeldib meile end e-teenuste leviku tõttu esile tõsta kui väga läbipaistvat riiki, kuid sellega ei peaks ilmselt piirduma.
Seda nimetame e-valitsuseks. Teenuste digitaliseerimise mõttes on jõudnud Eesti kaugemale kui keegi teine. See on väga hea, kuid see ei tähenda üldse avatud valitsust. Avatud valitsus vastab kolmele tunnusele.

Esiteks on see avatum ja läbipaistvam. Seda mitte teenuste, vaid info mõttes, mida see loob ja kogub. See laieneb andmetele, mis pärinevad ettevõtetest, mida valitsus reguleerib, majandusest ja keskkonnast. Riik pakub neid allalaaditavas formaadis täiesti tasuta ükskõik kellele, kes seda tahab. Põhjus on taas selles, et valitsuse enda vahendid selle info kasutamiseks on piiratud.

Infole ligi pääsevad üliõpilased, ettevõtjad, ajakirjanikud saavad kasutada seda valitsuse paremini vastutusele võtmiseks ja parandamiseks. Kuid seda saab kasutada ka vana probleemi paremini lahendamiseks. Näiteks luua rakendus bussiaja teada saamiseks või kõige väiksema nakatumisriskiga haigla leidmiseks. Me ei pea toetuma kõigi nende teenuste saamiseks riigile. Isegi kui räägime digitaalsetest teenustest, on neist alati puudus. Andmete kättesaadavuse paranemisega saavad lahendada selliseid probleeme rohkemad inimesed.

Teiseks peab olema tegu kaasava valitsusega, mis peab küsimusi küsima. See peab tahtma saada inimestelt informatsiooni, kodanikega suhelda ja neile selgitada, kuidas poliitikaid kujundatakse. Meil pole sellega palju kogemusi isegi kõige digitaliseeritumates riikides. See ei tähenda ka ainult seda, kuidas traditsiooniliselt inimestega nõu peetakse ja nende hoiakuid välja selgitatakse. Selle peale ütlevad inimesed sulle tavaliselt lihtsalt, et nad pole millegagi rahul. Sellest ei piisa.

Positiivne näide on näiteks Rio linn, mis hakkas uurima, kuidas vähendada Zika viirust levitavate sääskede hulka. Ära viimata prügisse kogunes vesi, milles sääsed paljunesid. Esmapilgul keeruka probleemi lahendamiseks läks tarvis kohapeal elavate inimeste arvamusi.

Mõne aasta eest üritasime USA patendiametis välja selgitada, kas mõni leiutis on uus ja väärib patenti. Kui küsid seda teadus- ja inseneritaustaga inimestelt, annavad nad sulle selles osas paremat nõu kui inimesed valitsusstruktuurides. Sama kehtib isesõitvate autode kohta. Taksojuhtidel, jalakäijatel, tehnikainimestel kõigil on pakkuda midagi kasulikku, kuidas seda tõhusamalt reguleerida. Selleks tuleb küsida aga õigeid küsimusi.

Kolmas tunnus läheb lihtsast osalemisvõimaluse andmisest kaugemale. Paljud taolised protsessid eeldavad lahenduste leidmisel inimeste aktiivsemat rolli. Ühes Mehhiko linnas võeti kasutusele mehhanism, mille kohaselt peab valitsus seaduse järgi mitte ainult kodanikega probleemi lahendamisel nõu küsima, vaid looma nende juurutamiseks ka tegevuskava. Seega ei teki lõpptulemusena mitte kuigi kasulik soovitus, vaid päris plaan, kuidas ideed päriselus rakendada. Järgmine tasand on kaasavad eelarved, mis eeldavad kollektiivset tegutsemist.

Lühidalt: avatud valitsus on läbipaistev, kaasav ja koostööaldis. Need põhimõtted tõlgenduvad praktikateks ja platvormideks, mis muudavad selle reaalseks.

Selle loogika järgi taandub avatud valitsus nii masside tarkusele kui ka ekspertide teadmistele. See on kulunud näide, aga Brexiti ajal ütlesid mõned, kelle nimesid ma ei nimeta, et meil on ekspertidest kõrini. Kuidas avatud valitsuse praktikaid sellise eelhäälestatusega ühiskonnas juurutada saab?
Laialt levinud vaate kohaselt peaks eksperdid nõudmise peale olemas olema, kuid mitte kõige tipus. Mure ekspertidest koosneva valitsuse, eliitide valitsuse pärast pole uus. Me oleme ju kõik näinud, kui palju need eksperdid vigu teevad, nad ei oska ennustada valimistulemusi, ei näinud ette Brexitit. Nad tegid halbu majandusotsuseid... Ekspertide idee kui sellise suhtes on tekkinud tõsine usaldamatus.

Selle tulemusena on tõusnud esile populistlikud kandidaadid, kes suudavad korraldada asju enda sõnul paremini kui eksperdid. Ohumärgina näeme, et paljud need kandidaadid pole alternatiivid ainult praegusele asjade korraldusele, vaid nad pakuvad alternatiivi ka põhiseaduslikele õigustele, vähemuste kaitsele ja õigusriigile. Peaksime selle pärast muret tundma.

Mul on ekspertide mitte usaldamisega aga suurem probleem. Neid ei nähta tihti kodanike, vaid müstiliste mütoloogiliste kujudena, kel on kraad juuras või avalikus halduses. Nad istuvad kusagil mõttekojas või valitsusasutuses. Ja siis on kõik teised – meie.

Tegelikult on aga meil kõigil jagamisväärilisi ekspertarvamusi. Tallinnas elades on sul teadmine, mida tähendab Tallinnas elamine. Diabeeti või Alzheimeri tõbe põdedes tead täpselt, mis see tähendab. Hariduse ja kogemuste põhjal tekib asjatundlikkus iga ameti puhul. Seda tuleks jagada, kui vajab lahendamist mõni seda puudutav probleem.

Selle üks hea näide on Ida-Euroopa üks suurim pank. Sberbanki tegevjuht kasutab avatud innovatsiooni mudelit. Ettevõtte töötajad pakuvad välja, kuidas luua uusi tooteid ja teenuseid. Näiteks õnnestus neil väga kiiresti leida viis, kuidas tagada inimestele pangakaardi kättesaamine ühe päeva jooksul. Mõne aasta eest teatas sama tegevjuht, et on säästnud avatud innovatsiooni pealt miljard dollarit.

Seda saab laiendada teistele vald- ja kogukondadele. Me oleme kõik eksperdid. Me oleme targad ja suudame teha rohkem, kui vaid kord aastas hääletada.

Kuidas me inimesed oma ideesid jagama paneme? Otsedemokraatiat meenutav süsteem on tore, lahe ja võimaldab ühtlasi eliidile koha kätte näidata, aga tundub, et selle jaoks ei ole praegu turgu. Lihtsam on hääletada näiteks nn populistliku kandidaadi poolt, kes ise korra majja lööb. Kas asi on üldises mentaliteedis või tehnilistes lahendustes?
Viie aasta eest oleksin vastanud, et meil pole selleks platvorme. Nüüd on aga terve hulk selleks otseselt ülevõetavaid lahendusi või neid, mida tuleb kergelt kohandada ja parandada. Need on võrdlemisi odavad.

Seega on meil ilmselt kultuuriliselt veel õppida, kuidas olla aktiivne, küsida küsimusi ja saadud tagasisidega arvestada. Kui lood lihtsalt veebilehe, kuhu saab kasti sisse arvamuse kirjutada või jah/ei nuppu vajutada, ei vii see sind lahendusele lähemale. See ei aita sul luua toimivat munitsipaalkorterite süsteemi, bussiliine ümber korraldada või disainida kulutõhusat kvaliteetset erahaiglate võrgustikku.

Keerukate küsimuste puhul eeldatakse sageli, et seda küll avalikkusele arutada anda ei saa. Ma arvan vastupidist. Mida keerukam probleem, seda ebatõenäolisemalt paisub see konfliktiks väärtuste tasandil. Selleks peab lõhkuma aga suured probleemid väiksemateks paremini hoomatavateks küsimusteks. Abi on ka suurandmetest. Näiteks mobiilidega on palju kergem vajadustele paremini vastavate bussiliinide loomiseks uurida, kas ja kus keegi liigub.

Esiteks suudame konsultatsioonidega probleemi ennast palju paremini mõista. Seejärel saame luua protsessi probleemi lahendamiseks. Taaskord inimeste abiga. See eeldab neile taustainfo andmist ja tegutsemisruumi määratlemist. Vastu saab kasulikud vastused. Sul ei ole vaja ilmtingimata 100 000 vastust, vaid kümmet erinevat lahendust. Sellist süsteemi rakendades on tulemuseks aktiivsem valijaskond ja vastutustundlikum valitsus.

Kui kaugele me sellega minna saame? Üks asi on otsustada, kas istutada puuderida vasakule või paremale poole tänavat, teine asi töötada välja edukas välispoliitika.
Peamine oskus on leida probleem. See ei ole sama kui väljakutse. Üks selline väljakutse on Zika. Kui aga küsid, miks sääskede paljunemist soodustavat prügi piisavalt sageli üles ei korjata, on see probleem. Seda annab lahendada. Zika puhul ei teaks ma isegi, kust alustada. Samamoodi ei saa teha seda välispoliitika või majandusega. Isegi nn päris eksperdid, kellel on süsteemist parem ülevaade, tõmbavad tegelikult väikesi kangikesi.

Väljakutse väikesteks lahendatavateks probleemideks lõhkumisel saab kõigega hõlpsamalt tööd teha. Inimesed tegelevad nendega meelsamini. Tervishoiukulutuste vähendamine või isesõitvate autodega ei suuda seda väljakutsena keegi teha.

See on üks kitsaskohtadest. Tihtipeale ei tea keegi täpselt, mida on vaja teha. Nii pöörduvad valitsused sageli ettevõtete poole, kes pakuvad lihtsat lahendust. Näiteks on vaja meil tegeleda isesõitvate autodega – selle jaoks on meil ju Uber! Vastutusest loobudes pole võimalik aga meil endal tulemust kontrollida ja usaldus kannatab. See on probleem nii valitsusele kui ka tavainimesele.

Avatud valitsus toetub suuresti suurandmetele, mille kuvand pole vähemalt praegu kõige parem. Äsja hakkas kehtima uus Euroopa üldine andmekaitsemäärus, mis võiks sundida inimesi küsima, mida kõike varem nende andmetega tehti. Miks peaksid usaldama nad taas süsteemi, mis kasutab aktiivselt inimeste isiklike tegemiste tõttu sündivaid andmeid?
Inimesed on muutunud andmete väärkasutamise tõttu suurfirmade poolt ebalevaks nii selle osas, kellega kui ka mis viisil me andmeid jagame. Kuid teame samas, et mõnede meie tervishoiuprobleemide lahendamiseks peame midagi vastu andma. Riiklik tervishoiusüsteem ei saa eksisteerida, kui me ei tea, kes on haiged või kas oled vaktsineeritud. Nii on selle informatsiooni kogumine seaduses sätestatud. Mõnel juhul saame seda seaduse tasandil teha.

Samuti teame, et saaksime mõningaid probleeme ja selle põhjuseid kergemini lahendada, kui inimesed oleksid altid oma andmeid jagama. Meil on kogemusi, kuidas inimeste andmeid valitsusaparaadi eri osade vahel mõistlikul viisil jagada. Ent selle kõrval on tekkinud struktuure, kus pole andmete jagamine lihtne.

USA-s on üheks valukohaks sage vanglakaristuse määramine. Paljud inimesed peaksid minema tegelikult psühhiaatriakliinikusse. Nad ei kuulu vanglasse. Suunamise lihtsustamiseks peaks ühendama politsei andmebaasid paremini vaimset tervist puudutavate registritega. See seondub meie kohutava relvaprobleemiga. Muidugi, vaimse tervise valdkond on tervikuna alarahastatud jne, kuid oluline osa probleemist on tingitud andmete vähesest jagamisest.

Inimeste andmete jagamist puudutav õiguslik raamistik on loodetavasti esimene samm, mis võimaldab neil sellega nõustuda. Loodetavasti on nad valmis seda rohkem tegema, kui mõistavad selle eeliseid. Isiklikult liitusin näiteks hiljuti terviseuuringuga, mille tulemused on vabalt kättesaadavad. Mitte ainult selle uuringu tegijad, vaid tulevikus saavad minu anonümiseeritud andmeid kasutada kõik. Teen seda, sest mõistan kasu, mida teadus ja tervishoid sellest saab. Teistel võib olla teine arvamus, kuid minu arvates on seal juures hariduslik tahk.

Lühikeses plaanis peaksime järeldama, et avaandmed on anonüümsed andmed. Need käivad terve rahvastiku, keskkonna, majanduse ja muu kohta. Need peaksid olema kõigile kättesaadavad, et langetada paremaid otsuseid. Kuidas saaksin aidata luua transpordistrateegiat, kui ma ei tea, palju on teedel autosid? Selliste andmete jagamises pole mingit ohtu.

USA-s on era- ja avaliku sektori täidetavad ülesanded ning nende pakutavad teenused rohkem läbi põimunud kui näiteks mitmel pool Ida-Euroopas ja Põhjamaades, olgu selleks tervishoid või vangide eest hoolt kandmine. Kas ja kui palju erasektoril avatud valitsuse juurde asja on?
Muidugi, valitsusaparaat ei saa luua ise kõiki tööriistu ja tehnoloogiaid, mida see kasutab. Minu arvutil jooksis avalikus sektoris töötades Windows ja kasutasime kõnede tegemiseks Skype'i. Tarvitasime kirjaklambreid ja toole, mille valmistamine oli kellelegi kuskil mujal tööd andnud. Keegi ei hakka selle üle kurtma. Küsimus on selles, kas erasektori hoolde võiks usaldada valitsuse põhifunktsioonide täitmise.

Reagani-Thatcheri aegadel ja uuskonservatiivse nükke ajal üritati muuta riiki õhemaks. Arvati, et turg aitab leida lahenduse ühiskondlikele probleemidele. Me oleme näinud, et tõhususe ja efektiivsuse mõttes pole andnud koolide ja vanglate erakätesse andmine selliseid tulemusi, nagu me lootsime. See ei pakkunud piisavat turvalisust ning taganud piisaval määral isikuvabaduste ja kodanikuõiguste kaitset. Turu eesmärk on maksimeerida omaniku kasumit, mitte teenida avalikku huve. Seega arvan, et valitsuse roll avalikkuse usalduse kindlustamise juures on väga oluline.

Erasektor on väga innovatiivne. See saab aidata tehniliste lahenduste ja platvormide pakkumisega. Sel on ka vastused, kuidas me mõningaid asju tegema peaksime. Erasektori töötavad targad inimesed, kuid avalikkuse huvides seaduste ja poliitikate loomine on valitsuse põhifunktsioon. Me ei saa seda kelleltki teiselt tellida. Seega peame erakätes välja töötatud platvormide sagedasemal kasutamisel kindlustama, et need on läbipaistvad, riigi kontrolli all ja nendega ei saaks manipuleerida. Ma ei tahaks ise kindlasti näha, kuidas Facebook valitsuse üle võtab.

Mainisin juba varem Sberbanki. Sama ettevõtte üritab ja on juba hakanud teatud valitsusaparaadi funktsioone üle võtma. Näiteks viisid nad Moskva lähedal läbi pilootkatse maaregistri teenuste pakkumiseks. Nad suudavad seda enda sõnul teha kiiremini, odavamalt ja paremini kui valitsus. See võib tõsi olla. Argumente, kuidas suudaksid nad paremini hääletamist korraldada või juhiluba väljastada, võib hakata ilmselt kuulma varsti ka Facebooki, Amazoni ja Google'i esindajate suust. Surve erasektori poolt erinevate digitaalsete teenuste pakkumiseks kasvab.

Kuid otsuste langetamine, mängureeglite seadmine selles osas, kuidas me valitseme, peab jääma täielikult avalikkuse kätesse. Kui otsustame peale debatti, et mõne küsimusega võiks tegeleda erasektor, ei saa see tulla mõnede ühiskonnaliikmete arvelt. Facebook või Google võib sind küll juhiloa saamisel aidata, kuid selle eelduseks ei saa olla nende platvormiga liitumine. Seda puudutavad andmed ei saa kuuluda Facebookile ega Google'ile.

Näeme praegu, et kuidas valitsused kohustusi erasektorile annavad, sest nad ei suuda ise sellega tegeleda. Alamehitatud ja kitsikuses vaevlevad valitsused ütlevad rõõmsalt: "Oi, kui tore Google, võta muidugi Toronto selle osa arendamine enda peale. Meil on raha vaja ja me ei oska tahta isegi andmeid, mida sa meilt saad ja hiljem rahaks muudad". See on tõsine mure ja me pole sellisteks vestlusteks valmis.

Noveck pidas loengu Tallinnas 29 – 30. mail toimuval e-valitsemise konverentsil.