Kevadel tehtud küsitluse alusel paigutus Amazon ameeriklaste hinnangul kõige positiivsema ühiskondliku mõjuga ettevõtete edetabelis esimeseks. Eelmisel nädalal ületas firma börsiväärtus triljoni dollari piiri, olles Apple järel teine maagiliseks peetud joone ületanud ettevõte. Järelikult peavad firmat üheks parimatest ka investorid. Populaarteadusliku faktina toodavad need kaks arvutikoodile rajatud firmat 10 protsenti USA sisemajanduse koguproduktist.

Erinevalt Apple'i kiitmisest omab Donald Trump Amazoni suhtes jäigalt kriitilist vaadet. Paistab, et teda ei häiri otseselt ettevõte edu, vaid asjaolu, et firma peadirektorist suuromanikule kuulub juhi suhtes kriitikat vahendav ajaleht The Washington Post. Valge Maja peremees kasutab Jeff Bezose nöökimiseks ja firmale kahju põhjustamiseks iga võimalust. Muu hulgas nõudis ta, et riiklik postiteenistus tõstaks Amazonile pakutavate teenuste hinda, väites, nagu oleks firma süüdi postiäri kehvas seisus.

Tegelikkuses on pakivedu peamiseid kasumiga töötavaid teenuseid ajal, kui elektronposti jalgu jäänud kirjavedu toodab kahjumit. Suur osa kirjadest on seotud riigiametite bürokraatia teenimisega, tagamaks kõigile 320 miljonile ameeriklasele ametliku sisuga kirjade kättetoimetamise. Riik peab kirjateenust elus hoidma isegi siis, kui see on kahjumlik.

Äsja selgus teine Trumpi suurusjärku Amazoni vaenaja. Selleks on presidendivalimistel alguses Hillary Clintoniga koha pärast võistelnud ja hiljem temaga Trumpi vastu liitunud, parteitu, kuid sotsialistliku maailmakäsitlusega mõjuvõimas USA senaator Bernie Sanders. Sanders koostas huvitava seaduseelnõu, mille eestikeelses tõlkes jääb kõlama teistsugune sõnum, võrreldes ingliskeelsete sõnade algustähtedest sündiva akronüümiga. Lihttõlkes kõlaks seadusakt umbes nii: "peata halvad tööandjad subsiidiumite välja peilimisega". Ingliskeelne versioon kõlab aga nii - "Stop BEZOS Act".

Arusaadavalt pole Jeff Bezose nimega kokkulangemine juhuslik. Võib vaid arvata, millise õela rahuloluga muigas sõnamängu ideele tulnud Bernie Sandersi büroo töötaja sellest juhile teatades. Tõenäoliselt kadestab Donald Trump käest lastud võimalust ise midagi taolist välja pakkuda. Kahju võib tunduda topeltsuurena, kui arvestada, et Sanders kuulub tema poliitiliste vastaste hulka ja tal puudub viha Bezose kui isiku vastu.

Seadusega tahetakse piirata kõigi suurte tööandjate tõhususe kasvatamise püüdluseid. Amazoni kõrval mainib senaator kiirsöögi pakkujat McDonaldsit ja kaubamaja kett Walmarti. Mõlemat võib samal ajal pidada ameeriklaste jaoks positiivse ühiskondliku mõjuga USA ettevõtteks. Nimetatud suured ärid tarnivad ameeriklastele odavalt ja palju süüa ning elamiseks vajalikke kaupu. Lisaks täis kõhule on asjade ostmine ju üks õnnelikuks olemise meede.

Sandersit ajas seadust koostama triljoni dollari uudis ja nimetatud ettevõtete liigne tõhusus, millega võetakse nende kuulsate logode taga rassivatest miljonitest töötajatest viimane raas tööpanust, hoides samal ajal palgad madalatena. Mõlemad asjaolud on vajalikud rahvale pakutavate kaupade ja teenuste odavate hindade jaoks.

Samas ajab taoline äriline tõhusus ajab väikese sissetulekuga töötajaid otsima abi erinevatest riiklikest toetusmeetmetest. Siit siis subsiidiumite peilimise mõte. Sandersi arvates peaks taolistelt arvuka kuid madalapalgalise töötajaskonnaga ettevõtetelt sisse nõudma kõik föderaalselt tehtud toetused tervishoiust, toidu- ja eluasemeabini.

Sellega on mitu probleemi. Esiteks pole taolise seaduse parlamendi kodades heakskiidu saamiseks lootuski. Seda tehes motiveeritakse ettevõtteid veelgi kiiremini inimestele antavat tööd automatiseerima, sest börsifirmadena nõuavad miljonid investorid, sealhulgas pensionifondid, neilt kasumlikkust. Järelikult on tegemist sügiseste valmiste õhkkonda ettevalmistava poliitilise teatriga.

See tundub amoraalne. Eriti arvestades, et Amazon ega Jeff Bezos polegi kõige suuremad madalapalgaliste ekspluateerijad. Pea eranditult on igas osariigis suurimaks madalapalgaliste tööandjaks kaubamajad ja kiirsöögi ettevõtted. Milleks oli siis vaja seadusakti tänitavalt seostada ühe ettevõtte juhi nimega? Kindlasti polnud selleks püüdlus ehitada sõbrasilda Donald Trumpi poole. Põhjus on ilmselt triljonis dollaris ja sellega seostuvas irratsionaalses emotsioonis.

Poliitikute nagu tavainimeste mõttemaailmaga teevad suured rahad trikke. Poliitilise populismi varjus peitub aga julmalt kaine küsimus valikutest, kas inimesed ikka tahavad tööst vabastavat tehnoloogilist arengut või mitte?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".