Uberit ümbritsev probleemistik annab aimu lähituleviku töövaidlustest. Esmalt paar lauset probleemi taustaks. Taksoteenuse innovaator tõi firma aasta alguses börsile, lootes saada investoritelt raha uue põlvkonna transporditeenuse arendamiseks. Eesmärgi nimel tehtavad kulutused on suured. Kasumisse jõudmist pole veel näha. Näiteks oli firma viimase kvartali kahjum 5,24 miljardit dollarit. Kõik see käib investorite närvidele ja seis pole hea. Septembri alguseks kukkus aktsiaväärtus rekordiliselt madalale.

Uudised ei luba ka kuigi head tulevikuks. USA California osariigi seadusandjad võtsid äsja vastu seaduse, millega reguleeritakse Uberi-sarnaste ettevõtete töösuhteid. Seaduse sisu on nõue, et nn gig-economy ehk lühiajalistele juhutöödele rajatud majandusmudelis peavad sõlmima tööandjad töövõtjatega töösuhte, milles määratletakse neid oma töötajatena.

Uber koos USA-s teise populaarse taksoteenuse platvormil autojuhi ja kliendi vahelist teenust vahendava Lyftiga väidavad, et nemad on vaid kliendisuhteid loova tarkvaralise platvormi omanikud. Neil on mõned selle platvormi arendamisega tegelevad töötajad, aga taksoteenuse pakkujad ei ole nende töötajad. Nad on sõiduteenuse ostja töötajad.

Probleemiks on autojuhtide sattumine eikellegi maale, kus elavad ajutise töösuhtega tegelased, kellel puuduvad püsiva töösuhtega töötaja sotsiaalsed garantiid, näiteks tasustatud puhkepausid, üleaja töö kompensatsioon, emapuhkus, tervisekindlustus jmt. Ühtlasi on nad hajutatud ehk igaüks enda eest. Neil puudub otsene kontakt teineteisega ja ka Uberi ning Lyftiga, mille tõttu pole nad töökorralduslike läbirääkimiste partneriks. Nagu öeldud, nad on tasulise kliente vahendava tarkvara kasutajad. Nii võib tõesti paista, et autojuhtidel pole Uberiga püsivaks peetavat lepingulist töösuhet.

Samal ajal on näiteks investori jaoks Uber taksoteenust pakkuv ettevõtja, kelle sissetulek on otseselt sõltuv klientide sõidutamisest, st taksojuhtide armeest. Californias teeb Uberi platvormil tööd sadu tuhandeid taksojuhte. Samuti tajub avalik arvamus firmat taksoteenuse pakkujana, kellel on palju taksojuhte. Teenuse populaarsus kasvab, kuid samal ajal autojuhtide olukord vaid halveneb. Nende sissetulek väheneb.

Hiljutise analüüsi järgi on langenud see viie aastaga poole võrra. Seetõttu peavad nad oma tööprotsessi majandamiseks rohkem tööd tegema. Enamasti sotsiaalse heaolu, pere ja tervise arvelt. Olukorra lahendamine eeldab läbirääkimiste partnerit. Hetkel võivad taksojuhi kasvõi Kuu poole ulguda, sest nad on üksiku hundi rollis. Sõiduteenust kasutav klient tema tööst tärkavaid probleeme ei lahenda. Uber väidab, et see pole ka nende roll.

Uber teenib siin vaid näitjuhtumi rolli. Elame ajastul, milles muudetakse traditsioonilisi seaduste ja avalike arusaamadega väljajoonitud lisandväärtuse ahela lülisid digitaalseks. Töö pakkumist korraldanud organisatsioonid virtualiseeruvad, võib ka öelda, et haihtuvad.

Selle tulemusel satuvad mitmesuguste tööde tegijad uude ja puudulikult ühiskonda integreerimata staatusesse, just sellisesse Uberi taksojuhtide olukorda. Näiteks on alanud sajandil USA-s enamus juurde tulnud tööst gig-economy ehk juhutööde majandusmudeliga. Tööealise elanikkonna sissetulek rajaneb kasvaval määral püsitöö asemel paljudel nn tööotstel.

Riikide võrdluses eespool Ühendkuningriiki, maailma viienda suurima majandusega California asus uudset olukorda reguleerima ja nõuab edaspidi sisukama töösuhte sõlmimist, sh Uberi ja taksoteenuse pakkujate vahel. Analüütikute hinnangul tähendab see Uberile kuni 500 miljoni dollari suurust täiendavat miinust.

Oodatavalt püüab Uber nüüd midagi ette võtta. Muu hulgas otsustas firma koos Lyfti ja toidukulleri ettevõtte DoorDashiga kulutada 90 miljonit dollarit valijate ja seadusandjate moosimiseks, et need muudaks pärast järgmise aasta valimisi värske seaduse talutavamaks. Firma väidab, et kuna taksojuht võib vastavalt oma valikule valida, kas sõidutab kedagi või mitte, siis see pole sugugi ontliku töösuhte moodi. Uberi töötajatena peaksid nad täitma tööandja käske, st vastu vaidlemata inimesi sõidutama.

Kõige üllatavama taktikalise sammuna asus Uber väitma, et taksoteenus polegi nende põhiäri, sest nende tööks ei ole taksoteenuse pakkumine. Paljudel hinnangutel ilmselt ka Uberi jaoks veidra väite taktikaline eesmärk on kohtuvaidlustega protsessi veel aastaid venitada. Ülejäänute jaoks toob juhtum esile, kuidas muutub koos tööprotsessi digitaliseerimisega inimese väärtus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".