Kas uus ajastu toob tööd juurde või vastupidi, varsti kirjutatakse tööd tegev inimene ohustatud liigina punasesse raamatusse? Rohkem valikuid pole. Vanaviisi jätkamisega ei tasu arvestada. On ju töö muutmise nimel pingutatud ja panustatud sedavõrd palju.

Vaatame mõlemat alternatiivi, kasutades spikrina ajalehes The Washington Post ilmunud riskikapitalist Katherine Boyle'i artiklit, mis algab viitega 2300 aasta taha, kui Aristoteles deklareeris eksistentsiaalse postulaadina vajaduse teha tööd, et saaks seejärel vabamalt aega veeta. Töö on kõrgem hüve ja kulgeb eespool muudest ihaldatavatest olukordadest.

Tees läbis paarikümne järgnenud sajandi sotsiaalsete mullistuste eksamid. Töö paleus kinnitus kirjutatud ja kirjutamata reeglitesse ning kultuuride ja maailmavaadete baasolemusse. Järelikult võiks kohe külmalt küsida, mis toimub. Miks tahame masinate abil tööd automatiseerida ja kasvatada teiste masinatega meelelahutuse osa ilma eelneva töövaevata? Võib olla Aristoteles eksi ja kõik järgmised astusid lihtsalt sama reha otsa? Võib olla oleme ise valel teel?

Katherine Boyle nende küsimuste vastuste otsimisega ei tegele ja piirdub Ränioru püüdlustele häkkida vana head kokkulepet "enne töö, siis puhkus". Ta kirjeldab kahte leeri. Ühte kuuluvad nn uberiaanlased, kelle nägemuses tekitab tehnoloogia kõigile rohkem raha, rohkem selle hankimiseks tehtavat tööd, aega ja paindlikkust.

Taksondusest vallandunud skeemi võib uusi laensõnu kasutades pidada omamoodi gamifikatsiooniks ehk maisemas pruugis mängustamise ilminguks, milles ilmuvad töökorraldusse mängudest tuttavad elemendid. Selle tulemusel seda tehakse siis rohkem, nagu juhtub keskmise arvutimängu mängijaga. Sarnaselt mängule võid valida, kas asud asja kallale või ei. Juhul kui teed, teenid sõltuvalt oskustest rohkem punkte ehk raha. Kui tahad, võid teha ööpäevaringselt. Töösuhte puudumisel ei piira sind ükski tegur peale väsimuse ja teiste mängurite tegevuse.

Teistsuguse nägemuse esindajaid võib nimetada ubiaanlasteks . Lühend "ubi" tähistab inglise keeles tähistab universaalset baassissetulekut, meil tuntakse seda kodaniku palgana. Kodanikele tuleb raha jagada, sest neile pole tööd ja seetõttu pole ka raha. Töö teevad masinad, aga need ei osta ega tarbi seda, mida toodetakse. Järelikult tuleb anda tööst vabadele inimestele raha majanduse masinavärgi töös hoidmiseks.

Ubiaanlased teevad kõrgtasemel tööd töötamise taset aina kergitades, et enam ei peaks kunagi tööd tegema. Nemad leiutavad isejuhtiva auto uberiaanlaste töö või mänguisu kustutamiseks. Tegelikul ei ole kaks leeri omavahel sõjajalal, vähemalt veel mitte täna. Ubiaanlastele on vaja moraali valu leevendavat nägemust, mis õigustaks nende tänase automatiseerimise töö jätkamist, et nad saaksid öelda – muretsemiseks pole põhjust.

Järsku siiski on? See puudutab mõlemat leeri. Näiteks paistab, et vähemalt tänase olukorra jätkudes saab reaalset lisandväärtust loova töö tegija üha vähem palka. Samas lihtsalt vara, näiteks elamuaset, rentiv inimene teenib ilma midagi tegemata rohkem.

Ajavahemikus 2013–2017 Uberi moodi korraldatud osatööd uurinud JPMorgan Chase Institute märkis, et näiteks transpordisektoris, sisuliselt taksonduses, langes sissetulek 53 protsenti. Samal ajal kasvas rendiäris tulu 69 protsenti. Paistab, et taksoteenuse pakkuja olukord halveneb. Perspektiivikam on tööd tegemata tuba välja rentida, võib-olla ise samal ajal autos magades.

Kummagi maailma suurusest on üllatavalt vähe teada, sest keegi pole neid defineerinud. USA näitel pole riiklike ametite arvude keeles toimuv arvepidamine suutnud kokku leppida, kes on nn gig ehk freelance ehk Uberi moodi majanduse subjekt. Üks amet arvab, et nad moodustavad tööjõuturust 10 protsenti, teine hindab arvuks 30 protsenti. Samuti pole teada, kui paljusid kliente nad teenindavad jne.

Ühesõnaga, raske on öelda, kas neid tuleb juurde, millise osa on nad tööjaotusest endale võtnud, milline on muutuste sotsiaalne hind, mida peaks tegema ja kes peaks tegema? Keegi ei tea, kas tulevikus peaks tegema väikese palga eest palju tööd või peaks hakkama jagama tööd raha vastu saamata?

Räniorg tegi eksperimendi, mille tulemusest polnud kellelgi aimu ja järsku keegi seda ei tahagi. Hoopistükkis avalduvad üha sagedamini märgid soovist elada edasi Aristotele vaimus ja omada kindlat töösuhet, väärtustades väheste vabade päevade mõnutunnet.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".