Unustamine nõuab meelde jätmisest rohkem energiat
Aju kulutab midagi sihilikult unustada püüdes rohkem energiat, kui läheb tarvis samasuguste infokildude meelde jätmiseks, järeldavad väikese vabatahtlike rühma ajutegevust jälginud USA teadlased.
Päeva kõige olulisematest sündmustest ebavajaliku välja sõelumine toimub igal öösel loomulikult ja sunduseta. Päeva eredamad hetked võivad olla aga ka traumaatilised ja hirmutavad. Kuigi neist võib olla tuleviku huvides nii mõndagi õppida, võivad olla nendega seonduvad emotsioonid liiga valusad.
Samas suudavad unustada inimesed sündmusi ja infot mõnikord tahtlikult. Varasemate uuringute põhjal mängivad seejuures võtmerolli eesajukoor ja hipokampus – mälu ja õppimisvõimega seotud ajuosa. Värskes töös keskendusid Texases asuva Austini Ülikooli teadlased oimusagara tagaosale. Muu hulgas aitab see töödelda ja liigitada infot, mis saabub ajju nägemismeele vahendusel.
Selles toimuva paremaks mõistmiseks tegi töörühm katseid 24 noore täiskasvanuga. Vabatahtlikele näidati pilte, mis kujutasid inimeste nägusid või erinevaid tegevusi. Neist mõned paluti meelde jätta, teised unustada. Samal ajal jälgiti nende ajutegevust funktsionaalse magnetresonantstomograafiga. Seadeldis võimaldab jälgida, kuhu voolab organites veri. Kui mõnes kohas on verevajadus suurem, võib järeldada, et suurem on ka selle energiatarve.
Töörühm eesotsas Jarrod Lewis-Peacockiga leidis, et unustamisvääriliseks kuulutatud pilte nähes tarbis oimusagara tagaosa energiat rohkem, kui neid meelde jätta paludes. Vahe oli märgatav. Uurimisalused mäletasid neid hiljem tõepoolest kehvemini. Seda eriti juhul, kui nende nägemisele järgnenud aktiivsuspuhang oli mõõdukas. Lewis-Peacock oletab kolleegidega, et tugevam puhang aitab mälestusi kinnistada. Liiga nõrga aktiivsuse korral ei satu mälujälg aga olekusse, kus saab seda muuta.
Sarnaselt mitmetele eelnevatele töödele leiti, et kõige paremini püsisid mälus näod. Tüüpiliselt väljendavad need rohkem tundeid. Sündmuste detaile puudutav info kadus mälust kergemini.
Töörühm loodab, et pikemas plaanis valavad sarnased uuringu vundamendi trauma üle elanud patsientide abistamiseks. Tehtud tähelepanekud võivad päädida teraapiaga, mis aitavad unustada ebameeldivaid sündmusi või muuta neid vähemalt hägusemaks.
Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Neuroscience.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa