Aleksandar Aksentijevic Inglismaalt Roehamptoni Ülikoolist ja ta kolleegid näitasid 114 katseisikule videot, kus naiselt varastati käekott.

Kümme minutit hiljem palusid nad mõnel videot vaadanuist kõndida kümme meetrit, kas tavapärasel viisil või tagurpidi, selg ees. Ülejäänud katseisikud jäid seniks paigale.

Seejärel küsisid teadlased katseisikutelt vaadatud video kohta 20 küsimust. Tuli välja, et tagurpidi kõndinud inimesed andsid õige vastuse keskeltläbi kahele küsimusele rohkem kui edaspidi kõndinud või paigal püsinud. Vahe on küll üsnagi väike, aga täiesti olemas.

Katset tehti kokku viiel eri moel. Mõnel puhul pidid katseisikud edaspidi või tagurpidi kõndimist lihtsalt vaimusilmas ette kujutama, mõnel puhul vaatasid uut videot, mis oli filmitud rongisõitja vaatepunktist, ja rong liikus kas edasi- või tagasisuunas.

Aksentijevic ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Cognition, et inimesed on harjunud ka aega ette kujutama justkui ruumi, milles me liigume, ja ka keeles väljendame ajasuhteid tihtilugu ruumisuhete kaudu.

Sedasorti teadusuuringud panevad mõtlema, et aja kujutamine ruumina ei ole mitte pelk keelemetafoor, vaid inimesele sügavalt igiomane tunnetusprintsiip.