"Tähtsamaid mälestusi nagu kooli lõpetamist, pulmapäeva ja lapse sündi suudavad inimesed meeenutada tavaliselt terve elu. Otseloomulikult hakkab aga inimeste episoodiline mälu 60.–70. eluaasta paiku aegamööda alla käima," märkis MIT ja Harvardi Broadi instituudi ajuteadlane Dheeraj Roy, kes keskendub kitsamalt mälukaotuse uurimisele. Tavaliselt ei unustata seejuures erinevate mälestuste vahelisi kriitilisi seoseid, vaid ununema hakkab nende sisu.

Samas ei tasu ka imeks panna, kui vähem tähtsad mälestused ununevad juba paari aastaga.

Meenuta sageli ja üksikasjalikult!
Miks siis mõned mälestused inimesi pikemalt saadavad? "Üheks peamiseks faktoriks on kordamine – kui me tahame midagi mäletada, siis tasub selle peale ka hiljem mõelda," tõdes ajuteadlane Jaan Aru. Seejuures tuleks katsuda mäletamisväärseks hinnatud mälestusi meenutada võimalikult üksikasjalikult ja tihti.

Roy hinnangul ei teeks paha näiteks aeg-ajalt fotoalbumi läbilappamine. Teaduslik alus on ka viimati sarjas "Sherlock" populariseeritud mälupaleel. Näiteks võib manada enda silme ette erinevaid marsruute pidi lapsepõlvekoju sõitmine, jättes konkreetsed mälestused ühte või teise paika. Mälestuste selliselt struktureerimine aitab meenutada sündmusi hiljem üksikasjalikumalt.

"Mäletamise jaoks on tähtis, milliseid seoseid need meeldejäetavad asjaolud tekitavad. Meie mälu pole mitte kartoteek, kus kõik failid on eraldi, vaid pigem nagu doominomäng, kus kõik mälusisud on omavahel kuidagi ühenduses," lisas Aru.

"Meenutamist aitab hõlbustada seegi, kui sa koged või sinu läheduses on samu elemente, kui algse mälujälje tekkimise ajal. Seejuures ei pruugi need sama sündmust meenutada inimeste puhul kattuda," lisas David Riccio, mälu-uuringutele spetsialiseeruva Kenti osariigiülikooli ajuteadlane. Teisisõnu, sündmuste meenutamisel pole teistest inimestest enamsti kasu. Nende jaoks võisid olla toona olulised hoopis teised detailid. 

Ära tarbi alkoholi!
Oluline on ka see, millises seisundis oli inimene aju uute kogemuste või info saamisel. Kuigi näiteks alkohol võib soodustada potentsiaalselt ilusate mälestuste tekkimise võimalust, raskendab see samal ajal vastupidavate mälujälgede moodustumist.

Muu hulgas häirib alkohol hipokampuses asuvate ajurakkude pinnal glutamaati tajuvate valkude tööd. Virgatsaine vahendab ajurakkude vahelisi signaale. Osad retseptorid muutuvad seetõttu aktiivseks, teised aga enam seda ei tee. Selle mõjul tekkivad steroidid häirivad omakorda ajurakkude omavahelist suhtlust ja nende pikaajalist erutuvust. Teadaolevalt on just see mälu ja õppimise jaoks üleoluline.

Keskendu ühele asjale!
"Teine tähtis aspekt on tähelepanu seisund sel hetkel, kui me midagi meelde jätta üritame: meelde jääb hästi see, millele me tähelepanu pöörame," rõhutas Jaan Aru. Seetõttu ei jäta näiteks tunnis nutiseadet näppiv õpilane meelde, mida õpetaja räägib, isegi kui ta õpetaja juttu kuuleb.

Kõik mälestused muutuvad!
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik rõhutas samas, et ükski mälestus pole algselt kogetu täpne koopia. "Ainus, mida mälupsühholoogia võib ütelda, et pole sellist mälujälge, mis muutumatuna püsiks. Iga meenutamine muudab natuke eelmist jälge. Aja jooksul muutuvad isegi väga eredad mälupildid," viitas Allik. Seega on loomulik, kui inimesed ei suuda aastataguste sündmuste täpse sisu osas täpselt kokku leppida.

Kuigi nn rekonsolidatsiooniteooria on võrreldes teise suurema mäluteooriaga suhteliselt noor, teeb see häid ennustusi nii inim- kui ka loomkatsete tulemuste kohta. "Kui vana mälestust meenutades juhtub samal ajal midagi olulist olevikus, võivad selle mõjul muutuda mälusisu osad või see, kuidas me sellesse suhtume. Põhisõnum on siiski praeguse teadusliku arusaama järgi, et mälestus ei muutu rekonsolidatsiooni tõttu täielikult," laiendas Dheeraj Roy.

Valemälestused on sama ehedad kui päris mälestused
Samal on katsed näidanud, et oskuslikult tõest ja vale informatsiooni põimides või väikesi vihjeid tehes saab luua inimajju ehedaid valemälestusi. Näiteks suutis valemälestuste uurimisele keskenduv kuulus Ameerika kognitiivpsühholoog Elizabeth Loftus panna 1994. aastal veerand katsealustest uskuma, et kaotasid lapsepõlves kaubanduskeskuses ära oma vanemad. 2002. aastal uskusid sarnases katses pooled osalised võltsitud pildi põhjal, et sõitsid lapsena kuumaõhupalliga.

"Meie meeled pole loodud viisil, et märgata keskkonnas kõike. Me võtame informatsiooni vastu kõigi meelte kaudu, kuid see on lünklik. Seetõttu täidab meie mälu sündmusi meenutades lüngad vastavalt sellele, mida me arvame maailma kohta teadvat," märkis Loftus. Seejuures on valel põhinevate mälestuste ja päris mälestuste meenutamisel nähtav ajuaktiivsus samasugune.

Kõik ei pruugi olla kadunud
Samal ajal on Dheeraj Roy ja ta kolleegide uurimistöö näidanud, et suutmatus midagi meenutada ei pruugi tähendada ilmtingimata mälestuste jäädavat unustamist. Need on kusagil ajus tegelikult endiselt olemas. "Seda võib põhjustada ka vigaselt töötav mälestuste meenutamise mehhanism. See on peamiseks põhjuseks mitme tagasiulatuva amneesia tüübi puhul," laiendas ajuteadlane. Seega pole kaugemas tulevikus välistatud, et mõne revolutsioonilise tehnoloogia abil suudetakse tagasi tuua ammu unustatud mälestused.

Kokkuvõtteks
"Kui soovite midagi meelde jätta, siis keskenduge sellele, üritage õpitavat seostada teiste teadmistega ja korrake seda järgmisel päeval ja järgmisel nädalal üle," võttis teema kokku Jaan Aru.