1955. aastal andis Eesti Riiklik Kirjastus välja "Raamatu maitsvast ja tervislikust toidust", milles seisab, et "Doktorivorst kuulub kõrge kvaliteediga keeduvorstide rühma. Teda nimetatakse niiviisi seepärast, et teda võib süüa ka mõningate maohaiguste puhul, millal võib süüa ainult kergesti omastatavat toitu. Selle vorsti koostises moodustab suurema osa väherasvane sealiha (60g sealiha 100g vorstimassi kohta), rasvast sealiha on 25g ja kõrgemat sorti veiseliha 15g, suhkrut ja soola ning õige pisut kardemoni. Sellele vorstile ei tarvitata pipart ja teisi teravaid vürtse ning maitselisandeid. Doktorivorst on konsistentsilt väga õrn ning maitselt meeldiv."

Selle dieettoiduna käsitletava vorsti retsept töötati Nõukogude Liidus väidetavalt välja 1930. aastatel Anastas Mikojani juhtimisel.

Vorst oli ette nähtud toidulisana patsientidele, kellel olid pikaajalise paastumise (ilmselt pigem nälgimise) tagajärgedega seotud somaatilised tunnused. Täpsemalt oli tegu kodusõja veteranidega.

Seega on tegu doktori ehk arsti soovitusega vorstiga, mis on hell seedimisele.

Tootenimetused Doktori- ja Laste- on registreeritud kaubamärgid, mida Eesti lihatööstused väga ihaldavad. Praegu kuulub Doktorivorsti kaubamärk Rakvere Lihatööstusele, kes on teinud keeduvorstist ka lihakamaid versioone, kus taisema sealiha osakaal on 75%.

See, millest on saanud oma nime Lastevorst, on juba täiesti omaette lugu.

Mis teie arvate, kust on Lastevorst oma nimetuse saanud? Võite läheneda sellele küsimusele vastamisele loominguliselt ning jagage oma vastuseid ka siinse loo kommentaariumis.