Sõnuseletamatu ebamugavustunne pole nähtusena uus ja haruldane. Cornelli ülikooli psühholoogiaprofessor Edward Titchener kurtis enda sõnul teiste pilke tajuvate tudengite üle juba 1898. aastal ajakirjas Science ilmunud töös. Mõni üliõpilane viitas pea igal aastal sellega kaasnevale "ebameeldivale pingele või kangusele nende kaela tagaosas, mida saatis aeg-ajalt surin".

Psühholoogil oli vastus olemas. Kui keegi mõtleb näiteks oma põlvele või jalale piisavalt palju, hakkab ka see tunda andma. Ebameeldiv tunne pole tingitud mitte pilgust, vaid inimese usust, et teda jälgitakse.

Loomupärane omadus
Imikutega katseid teinud Padova ülikooli kognitiivpsühholoogi Teresa Farroni sõnul näib olevat pilgu otsimise vajadus inimestesse sisse kodeeritud. "Juba paari päeva vanused lapsed suudavad vahet teha, kas nende pilku välditakse või otsitakse. Seejuures eelistavad nad just neid nägusid, mis neile otse otsa vaatavad," leidis Farroni. Teisiõnu, pilk on võimas suhtlusvahend. Sellest otsitakse tähendusrikast informatsiooni juba peaaegu vahetult pärast sündi. See sillutab omakorda teed juba keerukamatele sotsiaalsetele oskustele.

Inimestele suhteliselt lähedaste makaakidega tehtud katsete põhjal saab järeldada, et ajus võib olla isegi spetsiaalselt pilguga seonduva töötlemiseks mõeldud närvivõrgustik.

Inimeste puhul paistavad sellega seonduvad kohastumused silma ka otsesemalt. Võrreldes teiste inimahvide ja suurema osa loomadega on silmavalge ebaharilikult valge ja suur. See võimaldab hõlpsamalt aru saada, kuhu kaaslane vaatab. Seevastu kiskjatel pole skleerat saakloomade teadmatuses hoidmiseks peaaegu üldse näha.

Isetäituv ennustus
Pilgu olulisuse tõttu pole seega ehk üllatav, et inimesed kipuvad oma võimet teiste pilku tajuda ülehindama. 2013. aastal tehtud katsete kohaselt võimendab vastava tunde tekkimist muu hulgas vähene valgus või päikeseprillid. "Silmsideme otsimine võib tähendada ka ähvardust. Sa ei taha seda maha magada. Nii võib olla ohutum eeldada, et mõni teine inimene sind jälgib," märkis Colin Clifford, Austraalias asuva Uus-Lõuna Walesi ülikooli tajuteadlane, kes uuringut eest vedas.

Seejuures juhinduvad inimesed oma kaaslaste pilgu suuna leidmiseks eeskätt nende pea kaldenurgast ja liikumisest, mitte pilgust endast. Seda on perifeerses nägemisväljas kergem märgata kui pilku ennast ka mitte kõige ideaalsematel tingimustel, sh ka öösel.

Osaliselt on teiste pilgu tajumine seega isetäituv ennustus. Seda kahtlustades pööravad inimesed sagedamini tajutava pilgu allikat otsides pead. Seeläbi on uurem ka võimalus, et ühel neist kordadest tõepoolest keegi inimest jälgib. Erakordsed ja erandlikud sündmused jäädvustavad aga mällu paremini.

Nõnda järeldas isegi pigem tunnustatud psühholoogia äärealal tegutsev Harald Walach, Viadrina Euroopa Ülikooli komplementaarmeditsiiniprofessor, kahes metaanalüüsis, et jõllitamise mõju kinnitanud katsetes nähtud efekt on väga väike ja viitab pigem võimaluse olemasolule. Samal ajal on puudus nii sõltumatutest kontrollkatsetest kui ka teoreetilisest mehhanismist, mis suudaks tehtud tähelepanekuid selgitada.

"Küsimus pole üleloomulikes võimetes, vaid tõenäoliselt kõiki vähesel määral mõjutavates protsessides. Teatud tingimustel on see lihtsalt paremini nähtav. Samas leidub piisavalt juhtumikirjeldusi ja eksperimentaalseid andmeid, et temaatika jõuaks otsapidi teaduskirjandusse," tõdes Walach. Teise pilgu tajumist kinnitavaid uurimusi saadavad tihti metodoloogilised puudujäägid ja kahtlused katsetegijate tahtmatust või tahtlikust kallutatusest.

Tagasihoidlikumad "supervõimed"
Kindlamatel alustel seisvate katsete alusel suudavad inimesed tajuda usaldusväärselt silma kesksest fookuspunktist vaid kuni nelja kraadi raadiuses lähtuvat pilku. Sellest märksa olulisemat rolli mängib Califoria ülikooli tajuteadlase Jack Loomise sõnul taas pea asend.

Maailmas leidub samas siiski ka juhtumeid, mida võib pidada esimeses lähenduses üleloomulikeks. Näiteks püüdis 2004. aastal Šveitsis asuva Genfi ülikoolihaigla psühholoogi Alan Pegna tähelepanu patsient TN.

Mehe ajukoor oli saanud infarkti tõttu kahjustada sedavõrd palju, et ta kaotas võime keskkonda teadlikult näha. Samas suutis ta teadlaste ülesseatud takistusrajal suhteliselt edukalt orienteeruda isegi kõrvatroppidega. "Samas hakkas ta nendega kokku põrkama pärast tema silmade sidemega katmist," meenutas Pegna.

Mõne aasta eest tehtud katsete alusel tajub mees teadvustamatult ka teiste pilke. Talle erinevaid näopilte näidates leidis Pegna, et mõnel juhul hakkavad tema mandeltuuma moodustavad ajurakud aktiivsemalt laenglema. Eelnevalt on seostatud mandeltuumi muu hulgas emotsioonide töötlemisega. Selgus, et nendel piltidel oli kujutatud inimesi otsevaates.

Seega on võimalik, et sarnane teadvustamata infotöötlus võib olla ka tervete inimeste tunde taga, et neid jälgitakse. "Kuid see ei tähenda, et nad tajuks, mis nende selja taga toimub," mõtiskles ajuteadlane.