Nad panid 26 vabatahtlikku mängima sõnamängu. Katseisikutele näidati arvutiekraanil mitmesuguseid nimisõnu ja neil paluti leida nende juurde sobiv tegusõna. Näiteks kui nimisõna oli ''pall'', siis sinna juurde sobis tegusõnaks näiteks ''viskan'' või ''veereb'', aga pakuti ka natukene raskemaid sõnu, mille juures tuli tõenäoliselt rohkem mõelda, näiteks selline sõna nagu ''taevas''. Eesti keeles sobib selle juurde näiteks ''sinab'' või ''kummub''.

Katseisikud nägid ekraanil ka nägu, millega said nad silmsidet luua ja katkestada. Selgus, et kui katseisik raske sõna juurde vastust nuputas, siis sõltus vastuse leidmise kiirus sellest, kas ta vaatas samal ajal arvutiekraani näole silma või ei. Kui vaatas, siis venis mõtlemisaeg veel eriti pikaks. Kui ei, siis mitte nii väga.

Kajimura ja Nomura oletavad, et kui inimene tegeleb tähelepanu nõuda mõtteülesandega, näiteks sõnamängu või vestlemisega, siis võib tema ajule mingist hetkest hakata üle jõu käima sellele tegevusele lisaks veel silmsidet hoida, sest silmside sunnib päris paratamatult aju intensiivselt töötlema isikutevahelise suhestumuse alast infot. Ülekoormuse vähendamiseks tulebki silma vaatamisest loobuda.