Usk nõidusesse on inimaju paratamatu kõrvalprodukt ({{commentsTotal}})

Usk nõidadesse ei kao, vaid muudab lihtsalt kuju.
Usk nõidadesse ei kao, vaid muudab lihtsalt kuju. Autor/allikas: archeon/Creative Commons

Ohjeldamatult teleoloogiline mõtlemine pole looduse ja asjade suhtes adekvaatne, sest neil ei ole eesmärki, tõdeb assürioloog Amar Annus.

Möödunud aasta lõpus avaldas Tallinna ülikooli kirjastus sarjas "Bibliotheca Antiqua" tõlketeose, mis tutvustab muistse Mesopotaamia loitse nõiduse vastu. Tõlgitud on esimesel aastatuhandel e.m.a käibel olnud kõige pikem seeria "Põletamine" ("Maqlû") ja sellest tunduvalt lühem loitsukogumik "Needus, needus", kirjutab Annus ajalehes Sirp.

Olgu mainitud, et nõiduse ja maagiaga tegelevaid muistse Mesopotaamia tekste on säilinud väga palju, kõikvõimalike deemonite vastu võitlev kirjavara on erakordselt mahukas. Mesopotaamia maagiast oleks võimalik tõlkida palju rohkem seeriaid, kui äsja ilmunud raamat sisaldab. See tekstivaramu oli mõeldud kasutamiseks Mesopotaamia preestritele, kes tegelesid puhastus-, ravi- ja tõrjerituaalidega.

Usk nõidusesse oli oluline igapäevaelu komponent muistses Mesopotaamias, kuid oma tähtsust ei ole see minetanud tänapäevalgi. Mainin ainult mõnda näidet. Lastekaitseorganisatsiooni UNICEF raport aastast 2010 käsitleb nõiduses süüdistatud laste olukorda Sahara kõrbest lõuna pool asuvas Aafrika osas.1 Laste süüdistamine nõiduses on selles Aafrika piirkonnas kahjuks väga tavaline.

Nõidussüüdistuse ohvriks langevad pahatihti lapsed, kes on kuidagi teistest erinevad – kellel on surnud üks või mõlemad vanemad, kellel on mingi füüsiline puue, kes on põdenud mõnd rasket haigust või kelle käitumine on ebatavaline. Teistest erinevaid lapsi võidakse taga kiusata igal pool, kuid selles maailma piirkonnas ei suudeta seda ühegi sekkumisega piirata. Nõiduses süüdistatud lapsed heidetakse kogukonnast välja ja kui neid just ei tapeta, on nende tulevik igal juhul tume. Mida need inimesed peavad läbi elama, on raske ette kujutada.

Nõiduses süüdistatakse enamasti õiguslikult vähem kaitstud ühiskonna liikmeid, ajast aega on süüdistusi rohkem esitatud naistele. Nõiduses süüdistatakse pahatihti vanemaid naisi. Näiteks kinnitab statistika Tansaaniast, et ajavahemikul 1998–2001 esitati süüdistus nõidumises 17 220 naisele, kellest 10% tapeti. Ghanas on u 5000 naist oma kodupaikadest ära aetud ja nad on sunnitud elama nõidadele eraldatud paikades, nn nõialaagrites.

Naiste nõiduses süüdistamine on levinud Paapua Uus-Guineas, Indias, Nepalis ja Lõuna-Ameerika Andide piirkonnas. Paljudes Aafrika riikides on nõidus traditsiooniliselt seadusega keelatud, need aegunud seadused on pärit Prantsuse või Briti koloniaalperioodist. Kõige rohkem on koloniaalperioodi seadusi uuendatud Zimbabwes, kus pärast 2006. aasta õigusreformi keelustati ainult "kahjustav" nõidus ning kriminaliseeriti alusetud nõidumissüüdistused. Nõnda toetab seadusandlus paljudes Aafrika maades nõiduse kui niisuguse reaalseks pidamist.2

Nõidususkumuste uurimine on antropoloogia huviorbiidis olnud selle distsipliini algusest alates. Klassikaline monograafia selles vallas on Edward Evans-Pritchardi 1937. aastal ilmunud raamat azande nõiduse kohta Lõuna-Sudaanis.3 Veel 1960ndatel uurisid antropoloogid Aafrika rahvaste nõidususkumusi tõsiselt, kuid seejärel hakkas maad võtma arvamus, et usk nõidusesse peab evolutsiooni käigus peagi kaduma.

Selles osas antropoloogid eksisid, usk nõidusesse ei ole kuhugi kadunud. Nõidus on Aafrikas endiselt massimeedia ning avaliku ja eraelu kindel komponent, see puudutab nii rikkaid kui vaeseid ja kohaneb edukalt kõikide elu muutuste ja tehnoloogiliste uuendustega. Usk nõidusesse on paindlik ja võtab ühiskonna arenedes uusi vorme.

Sedasama võib täheldada ka muudes maailma vähem arenenud piirkondades – usk nõidusesse elab jõudsalt edasi. Kui veel sada aastat tagasi arvati, et nõidususk on primitiivne, siis selle täiendatud variandid on kenasti käibel veel tänapäevalgi. Millest tuleneb inimkonna võimetus vabaneda antisotsiaalsest usust nõidusesse ja sellega seotud tagakiusamisest?

Muistse Mesopotaamia nõidusvastased loitsud tegelesid nõiduse tuvastamise ja tõrjumisega. Sellest paremini arusaamiseks tuleks mõista, miks inimesi nõiduses süüdistatakse. Kas need isikud, kes teisi nõidumises süüdistavad, mõistavad seda täht-tähelt ja ise usuvad nõidust? "Nõid" võib olla käibel pelgalt märgistava sõnana, mille abil õiendatakse arveid poliitiliste ja majanduslike vastastega. Nõiaks nimetamine võib lihtsalt olla vahend, et teatavatest tülikatest isikutest vabaneda.

Nõiduse kohta esitatakse süüdistusi rohkem ühiskondades, kus sotsiaalne süsteem on ebakindel. Nõidumissüüdistused võivad mõnikord olla seotud ka teadvuse muutunud seisunditega, nt kuulsaid Salemi nõiaprotsesse XVII sajandi Uus-Inglismaa kolooniates seostatakse hallutsinatoorse mürgistusega, mille tekitas tungaltera. Sealsetes protsessides võis inimesi süüdistada ja surma mõista pelgalt kellegi nähtud painava unenäo põhjal, mida nimetati spektraalseks evidentsiks, kuna arvati, et nõiad ja deemonid suudavad tungida inimeste unenägudesse ja neid kiusata.

Kõiki võimalusi arvesse võttes jääb siiski küsimus, kuidas analüüsida selliseid olukordi, kui kahjustavat nõidust usuvad näiliselt ratsionaalsed inimesed, s.t arvatakse, et keegi suudab teisi maagilisel viisil kahjustada.

Maagiline mõtlemine
Nõidusega seotud uskumused põhinevad maagilisel ideatsioonil. Sedalaadi mõtlemise mõõtmiseks on Wisconsini ülikoolis välja töötatud küsimustik ("The Magical Ideation Scale"). Selle testi tegija kas nõustub või ei nõustu nt kergelt ebausklike väidetega, nagu "horoskoopidel on liiga tihti õigus, see ei saa olla juhuslik" või selgelt pettekujutluslike arusaamadega, nagu "mul on mõnikord tunne, et võõrad inimesed on minusse armunud" või ka harilikuma paranoia väljendustega, nagu "olen mõnikord tundnud enese ümber kurjuse kohalolu".

Selle küsimustiku väited sisaldavad ideid, mis võivad tunduda religioossed, nt "olen mõelnud, kas surnute vaimud mõjutavad elavaid", paranormaalseid mõtteid, nagu "kui tahaksin, võiksin õppida lugema teiste mõtteid" või isegi ufoloogilisi kujutlusi: "valitsus keeldub meile rääkimast tõde lendavate taldrikute kohta". Üks väide maagilise ideatsiooni mõõtmise testis sobib hästi nõidusega võitleva Babüloonia preestri käitumise kirjeldusena: "Mõnikord sooritan väikseid rituaale, et negatiivseid mõjutusi eemale tõrjuda."

Uuringud näitavad, et ülal mainitud maagilise ideatsiooni testis suuremaid punktisummasid saanud üliõpilastel oli teistest enam skisotüüpilisi sümptomeid ning neil oli vähem punkte saanutega võrreldes suurem risk saada psühhootilisi kogemusi ja haigestuda psühhoosi.4 Maagilistel uskumustel on seega seos psühhootilise mõtlemisega. Kaudselt leidub kindlasti ka seos loomingulise mõtlemisega.

Peale maagiliste uskumuste toetab psühhootiline mõtlemine pettekujutlust, et mitte miski igapäevases maailmas ei saa olla juhuslik ning omistab tähtsusetutele kokkusattumustele suurt isiklikku tähendust. Viimane on omakorda seotud paranoilise ideatsiooniga, mis usku nõidusesse kahtlemata soodustab.

Hiljutised uuringud näitavad, et paranoilise mõtlemise kõrge tase motiveerib äärmusliku vägivalla puhanguid – sellega võiks seletada nt minevikus toimunud nõiapogromme. Hiljuti on Kanada teadlased esimest korda näidanud, milline on paranoilise ideatsiooniga seotud geen.5 Maagilise ideatsiooni võimekusel on arvatavalt tugev geneetiline komponent.

Kõnekeeles võidakse maagiliseks nimetada nähtusi, millel ei ole otsest seost maagilise ideatsiooniga, nt kui osavalt Lionel Messi jalgpalli mängib. Maagiliseks võidakse nimetada mõtlemist, mis omistab maailmale hüpoteetilisi mustreid ja seaduspärasusi. Kas need teoreetilised mustrid on tegelikud või põhinevad pettekujutlustel, peaks selguma uurimise käigus. Ainuke erinevus maagilise ja teadusliku teooria vahel on nõue, et teaduslikku teooriat peab olema võimalik tõestada. Seni kuni tõestus puudub, võib teooriat nimetada maagiliseks. Sedalaadi hüpoteetilistel mustritel põhineb divinatsioon ehk traditsioonilistes kultuurides viljeletavad ennustamise liigid.6

Hüperaktiivne agendituvastus
Nõidusesse uskumiseks on peale maagilise mõtlemise tarvis aktiveerida ka teatavad tähelepanumehhanismid. Teadlased, kes tegelevad kognitiivse religiooniteadusega, on uurimiseks välja pakkunud mõiste hüperaktiivne agendituvastamise mehhanism.7 See lähtub evolutsioonilisest ideest, et ellujäämise seisukohalt on kindlasti kasulikum tundmatuid objekte pigem karta kui nende tehtud kahju hiljem kahetseda. Seetõttu võib mehhanism häälestuda kõrgele tundlikkuse tasemele, omistades oma ümbruskonnas aset leidvatele liikumistele ja objektidele agentsust ja kavatsuslikkust.

Isegi kui inimene eksib, pidades ohutut objekti ohtlikuks – nt eemal seisvat kivi varitsevaks karuks – ei pea ta selle eksimuse pärast kahju kannatama. Palju suurem kahju võib tekkida siis, kui ta karu peab kiviks. Sellepärast on hüperaktiivse agendituvastuse süsteem evolutsiooniliselt kasulik.

Inimliku mõtlemise ja käitumise seletamisel on viimastel aastatel palju toetust kogunud nn duaalse süsteemi teooria. Selle järgi on inimesele omane mõtelda kahel viisil – ühel, mis põhineb emotsioonidel ning ökoloogilisel ratsionaalsusel, ja teisel, mis põhineb normatiivsel mõistuslikkusel.8 Esimene süsteem on kiire, tõhus ning võtab vähe energiat, kuna see mõtlemisprotsess on evolutsiooni käigus automatiseeritud ning toimub aju teadvustamata osas.

Teine süsteem on ratsionaalne, teadlik, kuid seetõttu ka aeglane, raske ja töömahukas. Need kaks süsteemi võitlevad inimese mõtlemise ja käitumise kontrolli pärast. Esimene süsteem on omane ka loomadele, mõlemad kognitiivsed süsteemid esinevad ainult inimajus. Siiski on need kaks süsteemi inimese ajus sageli konfliktis. Inimesele ainuomane mõistuslik süsteem võib ratsionaliseerida otsuseid, mis põhinevad esimesel, kiirel ja tõhusal ökoloogilisel mõistusel.

Nõnda ei ole kindel, kui palju aju ratsionaalne osa inimese käitumist tegelikult kontrollib. Ilmselt toimub see olukordades, milles on rohkem aega mõtelda ja analüüsivõimet pingutada. Igapäevastes ja kiirust nõudvates mõtlemisprotsessides toetub aju sageli vabakäigus olevatele mehhanismidele. Võib arvata, et usku nõidusesse toetab kiire ja emotsionaalne süsteem, mida vähene haridus ei suuda tõkestada.

Inimese igapäevaseid suhteid oma liigikaaslastega reguleerib aju osa, mida nimetatakse sotsiaalseks ajuks. Sotsiaalse aju osas, mille võimeid kutsutakse summaarselt ka vaimuteooriaks on inimestel erisugune võimekus. Tavalised vaimse võimekuse testid sotsiaalse aju võimekust ei mõõda. Sotsiaalne aju on intuitiivne ja kiire, selle aktiivsust on seetõttu isegi raske märgata. Selles toimuvad emotsionaalsed protsessid on seotud kiire ja tõhusa mõtlemise süsteemiga.

Sotsiaalse aju võib jagada väiksemateks osadeks ehk mooduliteks, mis tegelevad teadvustamatult ja tõhusal viisil teatavat laadi sotsiaalse info sisendiga. Need moodulid on välja arenenud evolutsiooni käigus. Autismiuurija Simon Baron-Cohen on jaganud sotsiaalse aju moodulid funktsiooni järgi neljaks komponendiks.

Esimene tegeleb silmade ja pilgu jälgimisega, teine loeb kavatsusi ja kavatsuslikkust, kolmas loob sotsiaalse ühistunde kaasinimese või grupiga ning neljas seob moodulitest tulevat informatsiooni suuremasse tervikusse.9 Oluline on tõsiasi, et autismispektriga isikutel esineb sotsiaalse aju moodulite puhul mahajäämust nii kiiruses kui tõhususes.

Tulles tagasi ülal mainitud hüperaktiivse agendituvastamise mehhanismi juurde võib küsida, kuidas käituvad sotsiaalse aju moodulid, kui nende häälestus on mingil põhjusel ebatavaliselt kõrge. Need võiksid olla järgnevad.

Pilgu ja silmade jälgimise modaalsus muutub pettekujutluseks, et keegi vaatab sind ja luurab sinu järel, isegi kui sellist isikut pole. Kõikjal maailmas on tuntud kurja silma uskumus, mis nagu peremeheta pilk või omanikuta silm teeb oma vaatamisega kahju. Hüperaktiivne pilgu tuvastamise mehhanism võib leida silma ka seal, kus seda pole.

Kavatsuste ja agentide tuvastamise hüperaktiivseks muutunud modaalsus paneb inimese uskuma, et teatavad isikud jälitavad teda halbade kavatsustega või luuravad tema järel.

Sotsiaalse grupikuuluvuse modaalsuse liigne aktiveerimine tekitab isikule konspiratsiooni usku, nõnda et kõik, mis maailmas toimub, võib olla kuskil varem kokku lepitud vandenõu.

Hüperaktiivsed moodulid teevad maailma juhuslikud objektid isikule tähenduslikuks, nagu oleks keegi paigutanud asju selleks, et sellele isikule edasi anda teatavat sõnumit. Üleliia agentsust omistada ja enesetaju paisutada võidakse ka iseenda suhtes, mis avaldub megalomaanias. Sotsiaalse aju tugevus avaldub ka enesepetmise paremas võimes. Sotsiaalse aju liialdatud kujutlustel on seos psühhoosi ja maagilise mõtlemisega.10

Sotsiaalsete moodulite hüperaktiivsuse tagajärjel omistab isik vaimu elututele asjadele – sealhulgas ka surnud inimestele – ja annab rohkem tähendusi maailmale, kui see mõistlik on. Nõnda võidakse omistada kavatsusi ja eesmärke sellisel viisil, mis tekitab usu nõidusesse. Agente ja halbu kavatsusi leitakse sealt, kus neid kuidagi olla ei saa.

Nõidusesse uskumist võib seostada kalduvusega omistada vaimu, kavatsusi ja eesmärke asjadele ning võimatuid ja halbu kavatsusi oma kaasinimestele. Seda tehakse "parem karta kui kahetseda" ning "parim kaitse on rünnak" põhimõtte järgi. Uuemas teaduslikus kirjanduses kasutatakse sotsiaalse aju ülearengu kohta mõisteid hüpermentalism ja hüpermentaliseerimine.

Nõidususu intellektuaalselt nõrk külg on selle tuginemine naivistlikule füüsikale. Kui hästi toimiv kavatsuslikkuse detektor suudab anda looduslikele liikumistele adekvaatseid seletusi, siis "nõiadetektor" astub üle võimaliku ja võimatu maagilise piiri ja pakub füüsilistele protsessidele vaimseid seletusi. Nõidususu järgi suudavad teatavad isikud ehk nõiad teha inimesi haigeks neid pelgalt oma pilguga vaadates.

Liigne kavatsuste omistamine võib ilmneda ka nt uskumuses, et Maa peale kukkus meteoriit, sest keegi "soovis sellega hoiatada inimkonda pattu tegemast". Nõidususku võib pidada halvasti informeeritud füüsikaks, millega kaasneb sotsiaalse aju ülepingutus, kavatsuste ja emotsioonide liialdatud omistamine.

Hea sotsiaalne aju võib teha asjade suhtes rumalaks
Soome kognitiivteadlaste hiljutise uuringu järgi usuvad inimesed, kes kipuvad omistama vaimu elututele asjadele või nähtustele, ka üleloomulikke nähtusi, s.t kalduvad maagilise ideatsiooni valdkonda. Selles nähtub korrelatsioon üleloomulikku uskumise ja vaimu omistamise valmiduse vahel asjadele ja nähtustele, nt valgus, tuul, riided, lilled jne. Viimast nähtust nimetatakse mõnikord antropomorfismiks, s.t kui asju mõistetakse inimkujulistena. Näiteks kui keegi ütleb "kivid tunnevad külma", siis saab seda võtta ainult poeetilise väljendusena, faktiliselt ei ole sellel väitel mingit sisu.

Tavaliselt seletatakse vaimu omistamise liigset valmidust sotsiaalse info häiritud töötlemisega – inimesed eksivad, kui omistavad asjadele vaimu. Teine võimalus seletada liigselt vaimu omistamise kalduvust on, et nendel inimestel on isikute tajumisega kõik korras, kuid häiritud on arusaamine objektide maailmast, et nad on asjade maailma suhtes hajameelsed. Mentaalsuse omistamine asjadele viitab füüsiliste objektide kahjustatud tunnetusele. Isikud, kes omistavad asjadele vaimu ja kavatsusi, tegelevad liiga palju mentaalsusega, kuna nende kognitiivne profiil on selles suunas kaldu. Nende vastandid on autismispektriga isikud, kes on loomu poolest hajameelsed mentaalsete nähtuste suhtes.11

Selliste mehhanismide kaudu võivad sotsiaalne aju ja selle moodulid teha inimese nii targaks kui ka rumalaks.

Sotsiaalse mõtlemise rakendamine asjade valdkonnas paneb inimese küsima üleliia antropomorfseid küsimusi, nagu "kas ookeanil on teadvus?", "mida kukeseen meist tegelikult arvab?", "kas lehmadel/mägedel/metsadel on eesmärk?" jms. Samuti võidakse juurelda selle üle, kas teataval looduslikul katastroofil on mingi mõte või tähendus, kas selle taga võib olla teatavate maiste või vaimsete olendite paha plaan, vandenõu vms. Kavatsus ja eesmärgid eksisteerivad ainult inimlike olendite mentaalses maailmas, mis moodustab kogu ilmast ja loodusest väga väikese osa.

Ohjeldamatult teleoloogiline mõtlemine pole looduse ja asjade suhtes adekvaatne, sest neil ei ole eesmärki. Asjadele vaimu ja nähtustele eesmärki omistavad mõtted on hea sotsiaalse aju kõrvalsaadused. Sotsiaalne intelligents on seega nagu kahe teraga mõõk – positiivne külg avaldub heas empaatilisuses, negatiivne võib avalduda nt paranoias. Hiljutine Cambridge’i ülikooli uurimistöö näitas, et empaatia testis enese kohta saadud väga head tulemused korreleeruvad skisofreeniariskiga.12

Seega on empaatilisus positiivne, kuni seda on parajalt, mitte liiga palju. Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessor Paul Bloom on hiljuti avaldanud raamatu pealkirjaga "Empaatia vastu", milles ta kutsub üles loobuma empaatia idealiseerimisest, väites, et empaatia on kapriisne ja irratsionaalne omadus, mis kitsastele eelarvamustele tuginedes võib toota ebamõistlikke otsuseid. Empaatiast kõrgemalt soovitab ta hinnata "mõistusel põhinevat kaasatundmist".13 Teiste sõnadega, ta soovitab empaatiat kasutada mõistuslikult, mitte emotsioonidel põhinevana.

Hüperaktiivsete sotsiaalse aju moodulitega saab usku nõidusesse seletada, kui kellelegi või millelegi ekslikult omistatakse üleloomulikke võimeid, kurje plaane ja kavatsusi. Seda võidakse teha ka ülevas poeetilises keeles, millest annavad tunnistust muistse Babüloonia loitsud. Erinevalt muinasajast tegeletakse tänapäeva lääne ühiskondades vähemuste õiguste kaitsmisega ja süüdistusi nõidumises ei võeta tõsiselt. Kuid ka lääne ühiskonnad ei ole kaitstud pettekujutlustel põhinevate valesüüdistuste eest. Seal võivad süüdistused kalduda teist laadi imaginaarsetesse valdkondadesse.

Varjatud kavatsustel põhinevat sotsiaalse käitumise mudelit nimetatakse mõnikord nähtamatu võimu teostamiseks. Mingit osa inimsuhtlemises peituvaid võimusuhteid võib küll pidada reaalseks, kuid ebarealistlikke liialdatud kujutlusi selles vallas võib nimetada paranoiliseks ideatsiooniks. Leidub neid, kes tunnevad tõsist muret, kas ebakorrektses käitumises või kõnepruugis süüdistamine võib teataval hetkel muutuda uueks psühhootilist laadi nõiajahiks.

Tõsi on, et tugev vajadus kaitsta võib põhjustada agressiooni. Sotsiaalselt hästi toimiv ühiskond peaks kaitsma kõiki oma liikmeid võimaliku ülekohtu eest, kuid samuti peaks see muret tundma õigustamatu ja kontrollimatu märgistamise pärast. Meeli erutavad sotsiaalsed konfliktid ei too enamasti kaasa mingeid püsivaid lahendusi, sest ühiskondlik erimeelsus on tingitud inimrühmade mõtlemisviisi erinevusest.

Duaalse süsteemi teooria vaatevinklist tuleb nende erinevuste seletamisel arvestada nii kultuuriliste kui ka loodusteaduslike seaduspärasustega.

Artikkel ilmus ajalehes Sirp.


 

1 Aleksandra Cimpric, Children Accused of Witchcraft: An anthropological study of contemporary practices in Africa. UNICEF, April 2010

2 Chi Adanna Mgbako, Katherine Glenn, Witchcraft Accusations and Human Rights: Case Studies from Malawi. George Washington International Law Review 389 (2011), lk 400.

3 Edward E. Evans-Pritchard, Witchcraft, Oracles and Magic among the Azande. Oxford, 1937.

4 M. Eckblad; L. J. Chapman, Magical ideation as an indicator of schizotypy. Journal of Consulting and Clinical Psychology 1983 (51) 215-225.

5 B. Crespi, S. Read, I. Salminen, P. Hurd, A genetic locus for paranoia. Biology Letters 14 (2018): 20170694.

6 A. Annus, Divination. Raamatus: Vocabulary for the Study of Religion, ed. R. Segal; K. von Stuckrad. Volume 1, lk 445–450. Boston, Leiden: Brill, 2015.

7 Hyperactive Agency Detection Device (HADD), vt P. Boyer, Religion Explained. London: Random House, 2001, ptk 4.

8 Jonathan St. B. T. Evans, Thinking Twice: Two Minds in one Brain. New York: Oxford University Press, 2010.

9 S. Baron-Cohen, Mindblindness: An Essay on Autism and Theory of Mind. Cambridge, MA: MIT Press, 1995.

10 Christopher R. Badcock, The Imprinted Brain: How Genes Set the Balance Between Autism and Psychosis. London, Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers, 2009, ptk 4.

11 Marjaana Lindeman; Annika M. Svedholm-Häkkinen, Does Poor Understanding of Physical World Predict Religious and Paranormal Beliefs? Applied Cognitive Psychology 30/5 (2016), 736–742. DOI: 10.1002/acp.3248.

12 V. Warrier, R. Toro, B. Chakrabarti, iPSYCH-Broad Autism Group, A. D. Borglum, J. Grove, 23andMe Research Team, D. Hinds, T. Bourgeron, S. Baron-Cohen, Genome-wide analyses of self-reported empathy: correlations with autism, schizophrenia, and anorexia nervosa

13 P. Bloom, Against Empathy: The Case for Rational Compassion. New York: Ecco Press, 2016.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: