Magistritöö: Kihnu luupainajatele eelneb sageli konflikt ({{commentsTotal}})

Jaan Sudak juhendamas välitöid Kihnus. Pilt on tehtud Lüllemäel Tükümetsas 2013. aastal koos Helina Maansoga.
Jaan Sudak juhendamas välitöid Kihnus. Pilt on tehtud Lüllemäel Tükümetsas 2013. aastal koos Helina Maansoga. Autor/allikas: Erakogu

Rahvausundiline pärimus põhineb laial uskumusteringil ja saadab meid igapäevaelus. See infohulk kujundab ja suunab pärimusekandja tajutõlgendusi, mõjutades seda, kuidas me ennast ümbritsevast tegelikkusest mõtleme ja sellega suhestume, kirjutab Jaan Sudak, kes lõpetas möödunud kevadel Tartu Ülikoolis folkloristika eriala.

Rahvausundiline pärimus ühendab rahvameditsiinialase teabe, kujutlused nõidusest ja maagilistest olenditest ning uskumuste, normide ja tavade süsteemi, mis saadab meid pea märkamatult ka tänapäeval. Viskame siis õnne lootuses münte purskkaevu, süütame hingedeajal aknal küünlad või asetame tähtsa eksami eel konspekti padja alla. Veendumus, et kusagil lendavad UFO-d, mõnes majas kummitab või kaartidelt saab tulevikku lugeda, on samuti osa laiast uskumusteringist, tõekspidamistest ning nendest lähtuvatest tegevustest, mida teaduskeeles käsitletakse rahvausundina.

Rahvausundi uurimine lähtub püüdlusest mõista pärimuse kandjat ja tema maailmapilti ning aitab kujuneda üldisel arusaamisel inimesest. Üks võimalus on alustada selgelt piiritletud pärimusrühmast, inimkollektiivist, keda seob ühine eluviis ning -keskkond, kogukonnast, kes jagab samu muresid ja rõõme.

Kihnu rahvausund elab jõudsalt

Kihnu on paik, kus kohalikud elanikud kannavad tänaseni oma esivanematega sageli sarnaseid kombeid ja vaateid. Kui Eestis katkestas põllumajandusel põhinenud ühiskonna kultuurilise järjepidevuse linnastumine ja tööde mehhaniseerimine, siis saare elukorraldust on moderniseerumisega seotud muutused puudutanud leebemalt ning aidanud püsima jääda sellel, mis Kihnule omane.

Sajandeid kestnud järjepideva elulaadi ning põlvkondade vahelise sidususe kaudu on Kihnu saarel püsima jäänud varasemale ühiskonnakorraldusele omase rahvausundi jooned. Kohalike inimeste argitoimetusi saadavad kuntsid (sõna, millega kohalikus keelepruugis tähistatakse nõidusega seotud toiminguid), vanemate tarkuse abil seletatakse unenägusid, jutustatakse rändavatest hingedest ja luupainajatest.

Vanemate elukogemus ütleb, et lambad tuleb niita noores kuus, siis vill paisub; tahm pühkida vanas kuus, siis püsivad lõõrid kauem puhtad. Kuigi paljud kuufaase enam ei jälgi ja leiavad unenägude seletamisel abi internetist või raamatutest, on vanemate tarkusel oma roll. Rahvausund moodustab olulise osa kohalikust identiteedist ning maailmapildist, millega on seotud needki, kes uskumusi vaidlustavad ja neist ennast distantseerivad.

Veendumus lähtub kogemusest

Magistritöös "Luupainaja sotsiaalne funktsioon Kihnu ühiskonnas: luupainajapärimuse võrdlev analüüs arhiivi- ja välitöömaterjalide põhjal" analüüsisin arhiiviallikate ja välitööde põhjal Kihnu rahvausundilist pärimust. Lähtusin oletusest, et rahvausund ning nõidus on pärimuskandjate elus funktsionaalsed nähtused. Rahvausund haarab pärimusrühma teadmisi ning veendumusi, suunab rühma liikmeid oma keskkonnas sarnaselt käituma ning tajumusi kirjeldama. Kogemustele otsitakse seletusi analoogsete juhtumite põhjal, tõde toimunu kohta raamivad ühelt poolt pärimuslikud, teiselt poolt isiklikud veendumused.

Valdav osa välitöödel kogutud rahvausundilisest ainesest esineb seletusena kas isiklikult või mõne tuttava poolt läbielatud sündmuse kohta. Kogemusest kõnelev jutt on kuulajale tõend üleloomuliku võimalikkusest ja loomulikkusest. Usk jutu tegelikkusesse suunab sarnastele kogemustele leidma sarnaseid seletusi.

Tänapäeva meditsiin tunneb luupainajat kui uneparalüüsi, ajutist halvatust, kus meel ärkab, kuid keha magab tardununa edasi. Samuti ärkab luupainaja all kannatav inimene liikumisvõimetuna, tunneb, et miski poob ta kõri või surub rinnale, tal on selle surve tõttu raske hingata või appi hüüda. Sageli ta näeb, kuuleb või tunneb kellegi isiklikku ligiolekut, kelle võimuses ta on. Piinad lõpevad luupainajast vabanemisega kas tema eduka tõrjumisega või olendi vabatahtliku lahkumise teel. Nähtuse päritolu ning tekkimise kohta antakse sageli vastavalt pärimusrühmadele erinevaid seletusi, samas ühendab narratiive sarnase, uneparalüüsile omase sümptomaatika kirjeldamine.

Luupainaja roll

Kihnus ja osaliselt eesti vanemas pärimuses nimetatakse painajaks inimest, kes käib teisi vaimujõul kurnamas. Sellele eelneb sageli mingi konflikt või võistlusmoment. Näiteks ihaldavad kaks neiut sama noormeest, kellegi võrkudest on kalad ära varastatud või keegi tunneb ennast tõsiselt solvatuna. Harvem antakse painajale surnu vaimu tähendus.

Tänapäeval tuntakse Kihnus luupainajat samuti kui meditsiinilist probleemi, terviseriket, häiret närvi- või veresüsteemi töös.

Analüüsides välitöödel kogutud materjale ilmnes, et inimeste vanus ei mängi erinevate seletusviiside puhul rolli, mis näitab, et rahvausundile toetuv mõtteviis ei sõltu vanusest. See on osa inimese maailmapildist, tema veendumustest, mida kinnitavad jutud ja kogemused.

Magistritöös käsitlen luupainajat konfliktikäitumise viisina, mille eesmärk on kättemaks, sotsiaalseid norme rikkunud inimese hoiatamine või karistamine, kellegi huvide ja positsiooni kehtestamine. Painaja võib tegutseda nii enda kui kellegi teise nimel, teenides oma oskusega tulu.

Luupainaja aitab hoida sotsiaalset tasakaalu, sest esindab sageli kehvemas seisus oleva inimese abinõu enesekehtestamisel. Luupainajasse suhtutakse samaväärselt teiste kogukonnaliikmetega, tal on õigus võtta osa saare igapäevasest elust. Luupainajast räägitakse samuti kui edasipärandatavast võimest, sellel nähtusel on oma järjepidev roll Kihnu ühiskonnas.

Lühidalt on luupainaja näitel rahvausund pärimuskandja elus loomulik osa, mis kujundab ning peegeldab tema maailmapilti. Usundiga seotud toimingud on lahutamatult argikonteksti sulandunud, pakkudes käitumisviise ja lahendusi mitmesugustele olukordadele. Usk nende tõelisusesse põhineb pärimuskandja jaoks isiklikel või tuttavate kogemustel, samas on igaüks vaba samadele nähtustele uues valguses teisi tõlgendusi looma. Osana kultuurist ja eluviisist kannab rahvausund pärimuskandja jaoks rolli identiteedi kujunemisel ning on väärtuslik aines tema maailmavaate uurimiseks.

Autor Jaan Sudak lõpetas Tartu ülikooli folkloristika eriala 2015. aastal, praegu kirjutab ta raamatut Eesti lipust ja kogub selleks välitöödel ainest nii intervjuude kui online-küsitluse teel. Rohkem teavet facebook.com/sinimustvalgedlood.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: