Galerii: Jõhvi naiste mälumaastikud pakuvad põnevat uurimisainest

Sellega, et Jõhvi linn on aja jooksul väga palju muutunud, on ühel nõul nii 1920. aastatel hobuvankris linnas sõitnud 103-aastane Helmi kui ka 2016. aastal Hesburgeris sõpradega matemaatikaülesandeid lahendanud 17-aastane Marion, kirjutab Jõhvi naiste mälumaastikke uurinud ja sel teemal Tartu ülikoolis magistritöö kaitsnud Laura Jamsja.
Kuna minu ema ja vanavanemad on pärit Jõhvist, olen näinud kõrvalt ja saanud ka ise osa selles linnas toimunud suurtest muutustest. Jalutuskäigud emaga Jõhvis panid mind aga mõtlema mineviku-oleviku keerulisele suhtele linnaruumis ja soolisele aspektile linnaruumi kogemisel.
Oma etnoloogia magistritöös tõstsin keskmesse naiste linnakogemuse ja -mälu Jõhvis. Minust sai pooleks aastaks Ida-Virumaa keskuse elanik, et kogeda sealset elu ka omal nahal.
Välitööde raames intervjueerisin 26 naist vanuses 17–103 aastat. Nii eesti kui vene keeles toimunud intervjuud tõid esile Jõhvi elanike mitmekesise etnilise päritolu ja argise keelekasutuse põhjused, mida on kujundanud sageli emotsionaalsed läbielamised.
Selle kõige ilmekamaks näiteks on 1940. aastal Omski oblastis eesti-soome perekonnas sündinud Anna, kes argielus suhtleb peamiselt vene keeles. Pärast Teise maailmasõja lõppu norisid vene keeles kõnelevad külalapsed teda fašistiks, mistõttu 6-aastane Anna solvus hingepõhjani ning otsustas eesti ja soome keeles rohkem mitte rääkida.
“Kõnni-kaasa” uurimismeetod
Välitöid tehes püüdsin saada võimalikult mitmekesist vaadet naiste linnakogemusele.
Lisaks etnoloogia tavapärastele meetoditele, nagu osalev vaatlus ja poolstruktureeritud intervjuu, kasutasin empiirilise materjali kogumiseks ka kujutluskaarte ja “kõnni-kaasa” meetodit. Erinevaid meeli kaasav ja vahetut linnakogemust avav “kõnni-kaasa” meetod sarnaneb tavapärasele jalutuskäigule, mida suunavad aga uurija küsimused. Kujutluskaarti joonistades lõid naised justkui isikliku Jõhvi linna kaardi, märkides sinna tähenduslikud kohad ja argised liikumismustrid.
Keskendusin oma magistritöös linna- ja piirkonnatunnetusele ning aistingutele, mis iseloomustavad sealset keskkonda.
Jõhvist kõneldes tõid naised esile rohkelt eelarvamusi, millega nad on erineval moel kokku puutunud. Kirjeldatud eelarvamused ei hõlmanud enamjaolt ainult linna, vaid Ida-Virumaad tervikuna. Negatiivset kuvandit süvendavad naiste hinnangul üleriigiline meedia, vähene isiklik kontakt Ida-Virumaaga ja huvipuudus mujal Eestis toimuva vastu.
Kõige tugevamalt tajuti Ida-Virumaa eraldatust ülejäänud riigist ning negatiivset suhtumist maakonda ja sealsetesse elanikesse. “Eestimaa Siber”, “101. kilomeeter", “Aseriga lõppeb Eesti”, “Chicago” – seesuguste kujunditega on naiste linnakogemuses iseloomustatud Ida-Virumaad.
Piirkonna marginaalse positsiooni paremaks mõistmiseks, toovad naised paralleele kohtadega, mida ümbritsevad sarnased eelarvamused. Eelkõige võrreldi Ida-Virumaad Kopli ja Lasnamäe linnaosadega Tallinnas. Vaatamata halvustavate eelarvamuste rohkusele, lükkavad naised need oma kogemusest toodud näidete põhjal ümber.
Kaevanduslinnast “tavaliseks” linnaks
Tuues esile erinevaid tahke linnast ja avades selle isiklikku tähendust, jäävad naiste kirjeldustes eelarvamused tagaplaanile. Pigem jääb selle võludest rääkides sõnadest puudu. Iseloomustades Jõhvit, tõstavad naised esile linnas toimunud muutused.
Kõige rohkem on muutunud nende hinnangul Jõhvi kaevanduslinnana ja seda kujundanud põlevkivitööstuse roll. Nõukogude perioodil töötasid paljude naiste meessoost lähedased põlevkivitööstuses.
Kersti (snd 1964) arvas lapsepõlves, et enamik inimesi töötavad kaevuritena ja teisi ameteid justkui ei olnudki olemas. Jelenale (snd 1970) mõjus kaevanduslinn oma ühenäolisuses ja halluses aga nõnda rusuvalt, et ta seadis endale eesmärgi mitte olla nagu kõik teised. Naine leidis endale sobiliku eneseväljenduse metal-muusikas ja sellega kaasnevas omapärases riietusstiilis.
1990.–2000. aastatel on teisenenud kaevurite ja kaevandustöö positsioon ühiskonnas. 17-aastane Marion tunneb rõõmu, et Jõhvi saab olla tänu muutustele linnaruumis ja ühiskonnas sarnasem “tavalisele” linnale.
Eakamates naistes, keda on saatnud elu jooksul Jõhvi linna määratlus kaevanduslinnana, tekitab põlevkivitööstuse tähtsuse langus nõutust ja teadmatust, kuidas mõtestada linna tänapäeval.
Meeltel on oluline roll linnaruumi kogemisel ja selle muutuste kirjeldamisel. “Millised maitsed, lõhnad ja helid seonduvad Teil Jõhviga?” – see küsimus pakkus uurimuses osalenud naistele kõige rohkem mõtteainet. Kirjeldatud maitsed pärinesid kõik nende lapsepõlvest ning mälestustega aistingust kaasnes ka nostalgiatunne.
Sillamäelt salaja ostetud salatimaterjal, vanaema pannkoogid, esimese palga eest soetatud suitsuangerjad – need on näited mõnedest maitseelamustest, mis jutustavad ilmekaid lugusid nii naiste kui ka Jõhvi argielust.
Vali vaikus
Linnaruumi kõige valjema helina tajuvad paljud naised hoopiski vaikust: vähenenud on näiteks põlevkivi vedavate rongide arv ja nende põrisemine ning tasaseks jäänud hoovid.
Kortermajas elava Niina (snd 1943) sõnul on tema eluea jooksul muutunud Jõhvi tänavad palju vaiksemaks ja inimtühjemaks. Avalikku lõhnade ruumi täidavad naiste lugudes eelkõige linna ja Ida-Viru tööstusettevõtetega seotud lõhnad. Tööstuslõhn sümboliseeris näiteks Kairile (snd 1982) kodu ja koju jõudmist, mistõttu ta kirjeldas seda aistingut suure heldimusega.
Analüüsides naiste liikumist linnas, ilmnes, et see on küllaltki piiratud.
Naised tõid esile, et vanemaks saades väheneb linnas liikumine ja suureneb ohutunne. Turvatunde tagamiseks rakendatakse erisuguseid strateegiaid, nagu koeraga liikumine, sportlik riietus, pimedal ajal liikumise vältimine. Esile tõusis naiste lugudes ema roll käitumis- ja liikumisharjumuste kujundajana.
Igasse elanikku on elu Jõhvis jätnud isemoodi jälje. Seda tunnen ka mina, kõndides sageli oma unenägudes sealsetel tänavatel.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool