Etnoloogiline uurimus: miks ja kuidas olla tänavamuusik? ({{commentsTotal}})

Katrin ja Henri Berliinis vabal laval.
Katrin ja Henri Berliinis vabal laval. Autor/allikas: Erakogu

Muusika on alati olnud avaliku elu osa, saates tseremooniad, pidustusi või ka lihtsalt igapäevaelu. Niisamuti pole tänavamuusika, olgu see eneseväljendus- või elatusviis, sugugi midagi uut. Võib-olla on see nähtus hoopis liigagi igapäevane?

Tänavamuusikute elu ja olu uurimisest kirjutab Tartu ülikooli etnoloogiatudeng Katrin Kullo.

Juba 1830ndate Pariisis kehtisid seadused, mis piirasid tänaval musitseerimist. Kurikuulsaks sai ka 1864. aasta Londoni tänavamuusikute vastane kampaania (the Street Music Act), mille korraldasid professionaalsed kirjanikud, teadlased ja õpetlased, kaasa arvatud Charles Dickens. Protestijad väitsid, et olid “tänavamuusikutest igapäevaselt häiritud, vaevatud, väsinud, peaaegu hulluks aetud”.

Tänapäeval on tänavamuusika ja -kunst aga üha sagedasemad viisid, kuidas avalik linnaruum ellu äratada. Tänavamuusika etteasted toimivad tihtipeale – nagu teisedki avalikud kultuuriüritused – sõlmedena, kus kohtub kohalik kogukond, kes samuti mõjutab linna meeleolu ning nii tekib teatav kuuluvuse ja kohaliku identiteedi taju.

Enne uurimusega alustamist olin aga tänavamuusikutest möödunud nendele erilist tähelepanu pööramata. Varem muusikaga tegelenuna huvitas mind ikka mõni väljapaistev esinemine, ent ma ei osanud märgata tänavamuusikute konkreetseid omapärasid, ega aimata, mis täpselt ajendab inimest midagi sellist ette võtma.

Bakalaureusetöös püüdsin anda sissevaate tänavamuusikute mitmekesisesse subkultuuri, otsides vastuseid küsimustele, mis võivad olla tänaval muusika esitamise algimpulsid ja tähendused ning kuidas leitakse ja luuakse potentsiaalne esinemispaik linnaruumis.

Teemavalikul olid määrava tähtsusega asjaoludeks isiklik huvi muusika vastu ja taipamine, et tänavamuusikute elus on tõepoolest nii mõndagi paeluvat.

Alustasin 2015. aasta kevadel Tartu tänavamuusikute intervjueerimisega ja proovisin ka ise esimest korda tänaval musitseerida – teenisin 50 eurosenti.

Siis aga inspireeris mind etnoloogia klassikute – Orvar Löfgreni, Billy Ehni ja Richard Wilki – mõte, et kui fookuses on teatud fenomen, võib välitöö olla ka nii-öelda translokaalne ehk tehtud mitmes eri paigas. Veel enam, teatud fenomenidele ongi translokaalsus omane – uurida neid ainult ühes kohas või keskkonnas võiks anda ebatäpseid tulemusi. Mõistsin, et nõn da on see üldjuhul tänavamuusikutega. Nii asusin põnevusega lisamaterjali kogumiseks 2015. aasta suvel tänavamuusikuna rändama erinevates Euroopa linnades.

Niisiis olin ka kui iseenda informant – autoetnograafia andis tausta kogu välitööprotsessile ning aitas küsitletavaid ning uuritud praktikat empaatilisemalt mõista.

Lisaks pidasin igapäevaselt välitööpäevikut, kuhu märkisin eeskätt üles praktika vaatlemisel tähelepandu. See andis vajaliku konteksti kogu uurimisprotsessile, sest nagu on väljendanud tuntud prantsuse antropoloog Marc Augé: “Igasugune etnoloogia eeldab vahetuid tunnistusi mingi käesoleva tegelikkuse kohta”.

Kolmandaks viisin läbi kaheksa poolstruktureeritud intervjuud ja mitmeid spontaanseid vestlusi, mis pakkusid kõik rohkelt uurimismaterjali, mille hulgast valisin täpsemaks käsitlemiseks kaks teemat.

Motiivid ja tähendused

Esimesel teemal uurisin lähemalt, mis on see algimpulss ja seega ehk peamine motivatsioon, et muusikat tänavale mängima minna. Mõtet tänaval muusikaga üles astuda, on innustanud varasemad kuuldused romantilisest tänavamuusikuelust, samuti olid ajenditeks raha teenimine ja seiklushimu.

Selgus, et oma muusikat tänavale mängima minemiseks tuleb olla üsna julge ja kompleksivaba ning tundus, et tänaval muusika mängimine on kantud küll vabadusearmastusest, aga ka altruismist. Muusikaga tahetakse tänaval liiklejaile siiralt rõõmu valmistada ja seejuures on oluline koht vabatahtlikul annetusel.

Leidsin, et tänaval musitseerimine võib olla justkui kõrvalpõige igapäeva-tegemistest või kui vahe-etapp muusikukarjääris. Vabaduse olulisus kumas läbi vastustest väga erinevatele küsimustele. Tänaval on kõik võimalik. Muusikul on vabadus tulla ja minna, millal soovib ning mängida erinevates koosseisudes. Väga sageli tänaval viljeletavasse mustlas-jazzi (gipsy-jazz) žanrisse on samuti sisse kirjutatud improvisatoorsus ja vabadus ka muusikalises mõttes.


Olla tänavamuusik võib olla ka elu-unistus ja parim võimalik variant muusika esitamiseks ja rändamiseks. Siinkohal osutus karakteerseks näiteks legendaarne Tartu tänavamuusik Rain, kelle unistus oli peale muusikakooli lõpetamist hakata maailmaränduriks ning kes on nüüdseks juba 13 aastat tänavamuusikuna klarneti, koera (Berlioz) ja telgiga Euroopas rännanud.

Tänavamuusik Rain, kaaslane Andreas ja koer Berlioz Tartus. (Foto: Katrin Kullo)

Ent tänaval muusika mängimine võib olla ka ainus võimalik või nähtav variant teenida raha toiduks ja peavarjuks. Kuna tänavamuusika võib olla ka elatusviis, balansseeribki üks tüüpiline tänavamuusiku kuvand kerjuse ja kunstniku vahele jääval hämaralal. Siin väljendub tänavamuusiku identiteedi võimalik liminaalsus, mis David Muggletoni järgi viitab sõna otseses mõttes lävel olemisele, eikellegimaal, selgete sotsiaalsete identiteetide vahel.

Huvitav oli ka see, et linnades kohatud tänavamuusikutest ei olnud keegi kohalik – alatasa kohtasin Bremenis Poolast ja Bulgaariast pärit muusikuid, Rootsis Somaaliast pärit muusikut, Pariisis Itaaliast pärit muusikuid jne. Väga paljudel juhtudel on tänavamuusik iseloomult rännulembeline ja tihti on tänavamuusika praktiseerimine võimalus rändamisi struktureerida, finantseerida, mõtestada ja mitmekesistada.

Keskkonnatunnetus

Uuritav subkultuur on niisiis iseloomult rändav. Siiski on tänavamuusiku jaoks musitseerimiseks sobiva koha valik esmatähtis. Sestap mängib koha-taju nende jaoks väga erilist rolli: olles tõenäoliselt väga tihti järgmises linnas, peavad nad leidma selle õige nurga või ääre – õige paiga, kus musitseerida. Tänavamuusiku suhe kohaga, oma esinemiskohaga, on küllaltki eriline ja oma spetsiifilisuses moodustab see suure osa tänavamuusikute subkultuuri põhistavast argimõistusest või common sense’ist.

Marc Augé kõneleb oma teoses “Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse” ruumist, mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt, mida iseloomustab ajutisus ja põgusus – nii kirjeldab ta “mittekohta”. Sellisteks mittekohtadeks võivad olla nt linnatänavad, kaubanduskeskused, rongi- ja lennujaamad, pargid, transpordivahendid jpm.

Leidsin, et ehk vajabki tänavamuusik esinemiseks pigem “mittekohti” nende tähendusavatuse tõttu, et oma esinemisega muuta need justnimelt tähtsateks kohtadeks – sõlmedeks. Tänavamuusik justkui transformeerib eestleitud ruumielemendid oma praktikas lavaks ning nii saab pelgalt geomeetriliste mõõtmistega kohast ehk justkui “mittekohast” elav ruum. Tekkiv lava-olukord on muusiku, koha ja publiku pidev dialoog – siinkohal ilmnes ka kogenud tänavamuusiku hea inimeste vaatlemise ja tundmise oskus, nad märkavad paljut, mis tavapäraselt on tähendusetu.

Näiteks kõneles tänavamuusik Rain, kuidas ta on tänaval esinedes saanud muusikahariduse kõrvale ka juhuslikult psühholoogihariduse. “Minuga tullakse rääkima, sest inimesel ei ole kellegagi rääkida. Nii palju erinevaid tegevusi, aga minuga tullakse rääkima ja see on väga lahe,” sõnas ta.

Nii on tänavamuusik pidevas kontaktis ennast ümbritsevaga: nii inimeste kui ruumiga. Tundub, et muusika on kui vahelüli või neutraalne pinnas, millel üksteist ja ümbritsevat märgata ja kuulda.

Artikkel põhineb Tartu ülikooli etnoloogia osakonnas kirjutatud bakalaureusetööl “Tänavamuusiku praktikad ja suhted ümbritsevaga: motiivid, tähendused, keskkonnatunnetus” (2016), mille autor on Katrin Kullo ja juhendajad Aimar Ventsel ja Terje Toomistu.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: