"Elame infost küllastunud maailmas, kus võimaldavad suurandmed ja tehnoloogia teha tuleviku kohta üha täpsemaid ennustusi. Uurimistulemuste põhjal võib aga väita, et inimesed ei pruugi taha tegelikult teada, näiteks mis haigused neid ähvardavad. Hoopis kergem on olla tulevikusündmuste suhtes õndsas teadmatuses," märkis uurimuse kaasautor Gerd Gigerenzer ERR Novaatorile antud intervjuus.

Saksamaal asuva Max Plancki inimarengu instituudi juhtivteadur palus enam kui 2000 hispaanlasel ja sakslasel vastata küsimusele, kas nad tahaksid teada üksikasju kümne neid hüpoteetiliselt tulevikus ootava sündmuse kohta. Neist pooli võis pidada positiivseks, pooli negatiivseteks. Üksiku erandiga eelistasid uurimisalused kõigi sündmuste puhul teadmisele teadmatust.

Näiteks tahtsid vaid vastavalt 12 ja 10 protsenti vastajatest teada, millal surevad nad ise ja millal nende armastatu. Abielu tuleviku osas soovisid infot 87 inimest 100st.

Positiivsemate sündmuste suhtes olid inimesed mõnevõrra uudishimulikud. Sarnaseid mustreid võis näha aga ka nende puhul. Näiteks ei soovinud 57 protsenti inimestest teada, kas pärast surma on elu, mil vaid kaks inimest viiest tahtsid teada, mis nad jõulukingiks saavad. Erandlikult soovis sündimata lapse sugu teha 63 protsenti vastanutest. Kõigi sündmuste kohta tahtis midagi kindlat teada vaid üks protsent uurimisalustest.

Soovi taga elada õndsas teadmatuses võib olla Gigerenzeri ning ta kaasautori Rocio Garcia-Retamero sõnul üks ja sama psühholoogiline mehhanism. "Läbivaks jooneks on teadmisega potentsiaalselt kaasaskäiv kahetsustunne. Ühelt poolt soovime vältida ebameeldiva sündmuse lähenemisega seonduvaid negatiivseid tundeid. Teisalt kardame ilma jääda positiivsete üllatustega kaasnevast rõõmust ja ootusärevusest," selgitas Gigerenzer.

Küsimustikuga kaasnenud testist selgus samal ajal, et teadmatuses elada eelistavad inimesed olid loomult ettevaatlikumad. Näiteks lasid nad sagedamini endale elukindlustuse teha ja vältisid riskantsemaid olukordi. Surmaaja ja teispoolsuse olemasolu kohta tahtsid vähem teada vanemaealised. Seevastu usklikud olid oma tuleviku suhtes keskmisest uudishimulikumad.

Kuigi uuring on oma ulatuselt suurim ja kõige paremini kirjeldatud valimiga, hoiatas Gigerenzer liigsete üldistuste tegemise eest. "Sarnaseid uuringuid tuleb teha kindlasti teistes kultuuriruumides. Me ei saa hetkel isegi täie kindlusega väita, et samasuguseid mustreid võib näha näiteks Eesti inimeste puhul," sõnas psühholoog.

Laiemat pilti vaadates märkis ta, et teadmishimu ei tohiks võtta millegi enesestmõistetavana. "Meile räägitakse päevast päeva, kuidas rohkem infot on parem. Kuid kui vaadata näiteks Nobeli preemia laureaatide poole, sai neist märkimisväärne osa selle teisel erialal kui nende enda uurimisvaldkonnas. Nad ei teadnud, kuidas asjad käia ei tohi. Teadmatusel on mõnikord omad eelised," mõtiskles Gigerenzer. Samuti tuleb tema sõnul arvestada, et ka soov olla teadmatuses on inimeste loomulik meeleseisund.

Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Review.