Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur, Marko Mägi selgitab:

Esmalt tuleks alustada vist sellest, et käo muna haudeaeg on muna suurust arvestades väga kiire: poeg võib kooruda 11-13 päevaga, peremeesliikide haudeaeg on aga reeglina 12 päeva. Kuna käo muna on peremeesliigi munadest suurem, on ka käopoeg suurem ja seepärast on tal piisavalt jaksu, et pesakonnakaaslased või veel koorumata peremeesliigi munad pesast välja lükata.

Küsimus, kuidas kägu saab aru, et ta on kägu, aga mitte näiteks roolind, kelle pesas ta sirgus, võib esmapilgul näida äärmiselt tobe, kuid kui mõtlema hakata, siis on selline küsimus igati õigustatud.

Näiteks on paljudel koheselt pärast koorumist pesast lahkuvate linnupoegade (nt pardid, haned, kanalised) elus teatud nn ajaaken, mille jooksul määratakse linnupoja arusaam oma liigilisest identiteedist. Nähtust nimetatakse vermimiseks ja toimib see väga lihtsalt - sel perioodil esimesena kohatud isendeid hakatakse oma vanemaks pidama ja tema järgi joonduma. Selline vermimine toimib eelkõige liikidel, kes on koheselt nägijad.

Et 99,99% juhtudes on esimene kohtav isend linnupoegade bioloogiline vanem, siis on selline käitumuslike protsesside kulg saanud evolutsioonis edukalt juurduda. Siiski on teada ka juhte, kus esimesena on kohatud inimest ja sel puhul ei maksa imestada, kui noored linnud inimese sabas siblivad. Näiteks tuntud käitumisökoloogi, Konrad Lorenzit, pidasid enda vanemaks noored hanepojad ja saatsid teda kõikjal.

Käopoegade puhul ilmselgelt sellist vermimist ei toimu, sest sel juhul ei oleks saanud teiste linnuliikide pesades parasiteerimine evolutsioonis kanda kinnitada. Kuidas siis suureks kasvanud kägu ikkagi teab, millisest liigist endale sigimispartnerite valida ja oskab õigeid valikuid teha?

Käopojal on tulevase sigimispartneri valimine n-ö veres või õigemini öeldes geenides. Küll aga mõjutavad käopoja võõrasvanemad tema edasist elu sedakaudu, et võõras peres üles kasvanud kägu, eeldusel, et tegu on näiteks emaslinnuga, muneb võõrasvanemate munadele sarnase mustiga muna. Selline kohastumus on juurdunud juba miljonite jooksul kägude geenidesse. Nii ongi üks kägu kohastunud parasiteerima kindlal peremeesliigil ja elu jooksul ta oma munamustrit ise muuta ei suuda. Vahel võivad küll käod sobiliku peremeesliigi pesa puududes muneda mõne teise liigi pessa, kuid sel juhul on käol märksa väiksem edulootus, sest kui käo munamuster erineb liialt teistest peas olevatest munades, siis saadakse sellest aru ja käo muna võidakse pesast eemaldada.

Aga ikkagi – kuidas kägu teab, et ta on kägu. Lihtne vastus – geenid ütlevad. Käopojad on võimelised liigikaaslaste laulu ära tundma ka siis, kui nad ise kunagi kuulnud pole. See võib ka seletada, miks käo laul on väga lihtne – lihtsa laulu ära tundmine ei nõua liiga suurt pingutust ja on võimalik talletada ka geenidesse. Lisaks võivad käopojad kasutada oma liigilise identiteedi määramaiseks ka iseennast, lähtudes põhimõttest, et kõik minu sarnased linnud (nii laulult kui välimuselt) on liigikaaslased. On ka arvatud, et käoema käib aeg-ajalt oma poega kaemas ja nii saab poeg teada, et ta on kägu, kuid see on pigem külajutt – teaduslikku tõestust sellele ei ole.