Võõrasse pessa munemine on lindude seas üsna levinud: seda teevad nii liigikaaslased, kuid ka liigid, kes ise pesa ei ehita. Meile on sellistest liikidest tuntuim kägu (Cuculus canorus), kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Parasiteerimine on edukas vaid juhul, kui peremeesliigi asurkonnas on piisavalt isendeid, kes ei suuda käomuna ära tunda ja langevad pettuse ohvriks. On teada, et reeglina saadab edu noorte lindude pesadesse munejaid, sest noorel linnul ei ole veel kogemust võõrast muna enda omadest eristada. Seega võiks parasiidi edukus sõltuda sellest, kui palju on peremeesliigi asurkonnas noori kogenematuid ja vanu kogenud linde.

On siiski veel üks oluline tahk – lindude õppimisvõime. Senised andmed oskuse kohta elu jooksul käomune tundma õppida on üsna napid, sest eeldavad peremehe kogu elukäigu jälgimist. Kuigi looduses on see keeruline, õnnestus teadlastel kaheteistkümne aasta jooksul Lõuna-Hispaanias pesitsevaid harakaid (Pica pica) ja harakkägusid (Clamator glandarius) uurides loos siiski selgust saada.

Harakkägu muneb kõige sagedamini just haraka pessa. Liigi suure arvukuse korral võib oluliselt väheneda harakate arvukus, sest harakkäo pojad kooruvad teistest munadest varem ning saavad seega harakapoegade ees suure eelise. Lõuna-Hispaanias viskavad harakad umbes viiel protsendil juhtudest pesast võõra muna välja, mistõttu on harakkäo edulootus üsna kõrge.

Uuringu käigus jälgiti harakate elu alates koorumisest – linnud märgistati ja nii oli võimalik nende järgnevatel pesitsemistel silma peal hoida. Teadlasi huvitas, kas harakkäo muna leides viskab harakas selle pesast välja ning kas selline käitumine muutub haraka elu jooksul.

Üle 50 protsendi esimest korda pesitsenud harakate pesadest leiti harakkäo muna, kuid vanuse kasvades vähenes parasiteeritus pidevalt. Viieaastaste või vanemate lindude puhul jäi see alla 20 protsendi. See viitab, et vanemad linnud väldivad harakkägu edukamalt, kuid kuidas täpselt, ei ole siiski teada.

Vaid kümme protsenti esimest korda pesitsenud harakatest viskasid võõra muna pesast välja, kuid seda tehti igas teises viieaastase või vanema linnu pesas. Peaaegu pooled emaslinnud viskasid elu jooksul pesast välja muna vähemalt korra ning mitte kunagi pärast väljaviskamist ei võtnud lind pesas olevat võõrast muna omaks, vaid eemaldas selle ka järgnevatel aastatel pesast. See viitab, et harakas õpib elu jooksul võõraid mune tundma.

Võõraid mune hakkavad harakad pesast välja viskama keskmiselt 3,9 aasta vanuselt ning seda tegid lõpuks 81,5 protsenti emaslindudest. Kuna harakaid jälgiti kogu elu jooksul, saadi ka teada, et linnu enda omadused võivad oluliselt parasiteeritust mõjutada. Nimelt ilmnes, et linnud, kellel parasiteeriti vähemalt korra esimese kolme pesitsuse jooksul, olid suurema tõenäosusega ka vanemas eas harakkäo sihtmärgiks.

Kas ja kuidas on õppimisvõime ja vanus omavahel seotud, vajab veel selgitamist, kuid vanematel lindudel õnnestub märksa edukamalt manulisi vältida. Võimalik, et vanemad linnud märkavad võõraid mune edukamalt. Seega peaks edukaks harakkägude vältimiseks asurkonna keskmine vanus kasvama, ühtlasi viitavad tulemused, et pesaparasiidi ja peremehe vahelised suhted võivad mõjutada peremeesliigi eluea evolutsiooni.

Uurimus ilmus ajakirjas The American Naturalist.