Valge-toonekure pesa sobib pesitsuseks ka värvulistele ({{commentsTotal}})

Suuremad valge-toonekure pesad on soodsaks pesitsuskohaks ka mitmetele värvulistele.
Suuremad valge-toonekure pesad on soodsaks pesitsuskohaks ka mitmetele värvulistele. Autor/allikas: Flickr/Ivan Nethercoat

Linnupesade esmaseks ülesandeks on järglastele turvalise kasvukeskkonna tagamine. Suurte lindude pesad võivad aga lisaks pakkuda pesitsusvõimalusi väiksematele liikidele.

Näiteks valge-toonekure (Ciconia ciconia) pesi kasutavad mitmed, eelkõige valge-toonekurega sama elupaika jagavad väikesed värvulised, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatlejas.

Kõige sagedamini kasutab valge-toonekure pesa kodu- ja põldvarblane (Passer domesticus, Passer montanus) ning kuldnokk (Sturnus vulgaris).

Pesakaaslejad ei raja oma pesa valge-toonekure pesatasapinnale, vaid alumistesse kihtidesse, kus pesamaterjaliks kasutatud oksarisu vahel leidub sobilikke õõnsusi ja avausi.

Suurema linnu pesa kaitseb külma ilma, tugeva tuule ja vihma eest. Kuna toonekurepesa asub sageli raskesti ligipääsetavas kohas, näiteks elektripostil, siis kaitseb see ka maapinnal liikuvate kiskjate eest.

Turvalisust tõstab ka mitme värvulise samaaegne pesitsemine toonekure pesas, kuna rohkematel silmapaaridel on suurem tõenäosus ohtu märgata. Teineteise liikumisi jälgides on suurem võimalus avastada ka parimaid toitumiskohti.

Saadava kasu eest tuleb ka lõivu maksta – koos pesitsedes kasvab agressiivsus ja suureneb lindude stressitase, mis võib pärssida sigimisedu. Toonekurepesa avatuse tõttu suureneb ka oht röövlinnu (näiteks raudkulli) saagiks langeda.

Kirde-Poolas uuriti kahe aasta jooksul värvuliste pesitsemist valge-toonekure pesades ja seostati tulemusi pesaümbruse maastikuga.

233 pesa andmetest selgus, et 57% (133) pesadest pesitses vähemalt üks värvulise liik ning kodu- ja põldvarblase pesi leidus oluliselt sagedamini (vastavalt 68% ja 65% värvuliste asustatud pesadest) kui kuldnoka omi (vastavalt 30%).

Kuigi 51% pesadest oli asustatud samaaegselt mitme värvulise poolt, leidus ka ainult ühe liigi poolt asutatud pesi – pooltel juhtudel (49%) pesitsesid põldvarblased koos ainult liigikaaslastega ja vältisid eelkõige koduvarblaseid. Selle põhjuseks on ilmselt kahe varblaseliigi suhteliselt sarnane konkurentsini viiv ökoloogia, kuid et koduvarblane on kasvult veidi suurem, agressiivsem ja pesitsusajal territoriaalsem, tõrjub ta põldvarblase mujale.

Üsna ootuspäraselt kasvas värvuliste pesitsemise tõenäosus koos pesakõrgusega. See on nii sellepärast, et kõrgemas ja pidevalt asustatud pesas leidub oksaraagude vahel pesitsemiseks rohkelt sobilikke kohti.

Varblased pesitsesid suurema tõenäosusega toonekurepesades, mis asusid elektripostidel, olid ümbritsetud põllumaaga ja asusid asulate lähistel. Elektripostidel asuvate pesade suurem turvalisus on ilmselt ka põhjus, miks viimase 40 aastaga valivad valge-toonekured neid Poolas üha enam pesitsusaluseks, pakkudes seeläbi soodsaid pesakaaslemise võimalusi ka värvulistele.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: