Infantitsiid pesakonna suuruse reguleerimiseks on lindude hulgas mitte küll üldlevinud, kuid siiski üsna tavaline nähtus, ja sageli esineb see just suurematel linnuliikidel - selgitab Tartu ülikooli zooloog, Arizona ülikoolis järeldoktorantuuris resideeruv Tuul Sepp ajaveebi Zooloogid 2.0 vahendusel. Põhjuseks on pea alati ressursside piiratus – kõigi koorunud poegade toitmiseks ja hooldamiseks ei jagu vanematel energiat, aega ega toitu.

Kas see tähendab, et lind oleks pidanud munema vähem mune? See oleks olnud väga suur viga, kui mõni munadest poleks koorunud. Linnul tasub ilmselt ära muneda igaks juhuks rohkem mune. Tagavaramuna kindlustab haudumise käigus juhtuvate õnnetuste ning muna sees hukkuvate loodete puhuks. Näiteks konnakotkad munevad valdavalt kaks muna, aga küllalt sageli on teine muna mäda. Siis tuleb ühest munast ikka tibu ja aasta ei lähe tühjalt mööda.

Rohkem mune jätab linnule võimaluse hiljem vastavalt oludele pesakonna suurust reguleerida. Optimaalne järglaste arv võib sigimishooaegade vahel erineda ning kui selgub, et kõiki seekord toita ei jõua, saab nende arvu hiljem alati vähendada. Kui peaks aga juhtuma, et kõik pojad kooruvad ning ressursse on ka sel aastal eriti helgelt käes, võib olla tõesti võimalik kõik pojad üles kasvatada.

Võimaluse poegade arvu vastavalt oludele reguleerida annab ka asünkroonne koorumine, mis mitmetel liikidel esineb. See tähendab, et üks poeg koorub enne teisi ning hakkab juba toitu manguma ning kasvama. Hiljem kooruvad ka teised pojad üksteise järel. Viimane kooruja on suurte õdede-vendadega võrreldes äbarik, ei jaksa nii palju toitu manguda ning temale jagub vanemate hoolt vaid siis, kui toitu eriti rikkalikult on. Kui ei jagu, siis see poeg sureb, enamasti nälga, mõnikord õdede-vendade „abiga“ (vennatapp on mõnel linnuliigil, näiteks sinijalg-suulal, lausa igas pesakonnas esinev nähtus). Nii saab poegade arvu oludega vastavusse viia.

Selline „kurna vähendamine“ esineb regulaarselt näiteks röövlindudel ja kajakatel. Kalakajaka kurn on alati kolmemunaline, kuid viimane muna on teistest väiksem ja kergem. Sellest pojast kasvab haruharva elujõuline järeltulija, kuid samas on kolmas muna tagavarana mõistlik strateegia.

Kalakajaka kolmest munast on viimane alati väiksem ning sealt koorub äbarik poeg. Autor: Tuul Sepp

Kuulus inglise demograaf Robert Malthus on kirjutas: „Looma- ja taimeriigis on loodus eluseemneid puistanud heldel käel. Ometi on ta olnud küllaltki kitsi ruumi ja toidu osas, mida oleks vaja nende üleskasvatamiseks“. On erakordselt suur erinevus ressursside hulga vahel, mida vanemad on suutelised oma järeltulijatesse paigutama, ning selle vahel, mida järeltulijad vajavad.

Ökoloogid nimetavad seda vanemlikuks optimismiks. Vanemlikku optimismi, järeltulijate ületootmist seletatakse kahe hüpoteesiga. Esimeseks on panuste laialijagamine ehk bet-hedging – ära pane kõiki mune ühte korvi ehk ära pane kogu oma sigimispingutust ühte järglasse. Teiseks seletuseks on võimalus valida ületoodetud järglastest välja parimad. Imetajatel esineb näiteks nõrgemate loodete valikuline aborteerumine. Mõlemad hüpoteesid saavad põhimõtteliselt töötada korraga ning viia kõikjal eluslooduses sügootide ületootmiseni.

Ilmselgelt ei saa vastutus vanemliku optimismi, järglaste ületootmise tagajärgedega toimetulekuks jääda looduses vaid teiste poegade ülesandeks. Enamik loomi ei ole suutelised hüäänipoegade kombel juba vastsündinuna pesakaaslase kõri läbi närima. Seega on vanemad sunnitud mõnikord ise oma optimismipuhangus hangitud järeltulijate arvu tegelikkusega kooskõlla viima.

Infantitsiid, järeltulijate tapmine täiskasvanud liigikaaslaste poolt, on loomariigis laialt levinud nähtus ja kahtlemata on seda esinenud ka inimesel. Taani ajakirjanik ja rändur Peter Freuchen, kes 20. sajandi alguses aastaid Gröönimaal inuitide hulgas elas, kirjeldab üht näidet oma mälestusteraamatus: „Emal oli neli last, kes süüa tahtsid, aga abi polnud loota kusagilt. Kõik teadsid tema lugu – kuidas ta kolm oma lastest üles poos, et neid näljasurma eest kaitsta. Teda ennast toodi sageli emaarmastuse ilusa näitena teistele eeskujuks.“

Ärgem siis olgem liiga pahased ka must toonekure emale, kes pesakaamera ees oma neljanda poja pesaservale nügis. See otsus võis olla võtmetähtsusega, et anda eluvõimalus ülejäänud kolmele udusulepallile.

Pilt must toonekure pesakaamerast. Südametu ema arusaamatu julmus või teiste poegade ellujäämiseks hädavajalik ohverdus? Autor: www.looduskalender.ee