Lugeja küsib: kuidas toiduahelas ülespoole liikuda? ({{commentsTotal}})

Mõnikord võivad saakloomade ohvriks langeda isegi kiskjapojad.
Mõnikord võivad saakloomade ohvriks langeda isegi kiskjapojad. Autor/allikas: tambako/Creative Commons

Kas peale inimeste leidub veel liike, kellel on õnnestunud ennast toiduahelas ülespoole nihutada ja millal inimesed kütitavast kütiks muutusid? ERR Novaatorile saadetud küsimustele vastab Tartu ülikooli loomaökoloogia teadur Tuul Sepp

Inimene kuulub omnivooride ehk kõigesööjate hulka. See tähendab, et me pole klassikalises mõttes ei "kiskjad" (toiduahela tipplülid) ega "saak" (esimese taseme tarbijad ehk taimedest toituvad loomad). Me oleme toiduahel keskel.

Samasugused kõigesööjad on ka näiteks sead ja karud, aga ka meie lähim sugulasliik, šimpansid. Kuna ka šimpansid on kõigesööjad, võib eeldada, et samasuguse toitumisviisiga oli juba meie ja šimpanside ühine esivanem, ja meie nutikus ei ole mänginud kuigi suurt rolli meie asukoha määramisel toiduahelas.

Siiski viitavad mitmed meie kohastumused sellele, et oma evolutsioonilises minevikus olime pigem korjustest toitujad (nagu nt hüäänid) kui osavad tapjad. Sellele viitab meie väga võimas maks, mis aitab mürke toidust eemaldada, ning teiste loomadega võrreldes suur tundlikkus roiskuva liha lõhna eristamises värskest lihast. Need kohastumused näitavad, et meie evolutsioonilises minevikus on loomakorjuse leidmisel selle värskusastme äratundmine meie jaoks väga oluline ellujäämist mõjutav tegur olnud.

Seega on meie nutikus meid aidanud vähemalt nii palju, et me suudame, erinevalt oma esivanematest, endale ise saaki leida ja ei pea lootma teistest kiskjatest maha jäetud jäänustele.

Väljaspool inimliiki, teiste loomaliikide hulgast, leiab aga küll näiteid nii selle kohta, kuidas nutikus aitab uusi toiduallikaid kasutusele võtta. Üheks põnevaks näiteks on tihased, kes õppisid Inglismaal 20. sajandi alguses avama fooliumist korgiga piimapudeleid, mis kaupmees inimeste majatrepile jättis. Tihase jaoks oli piima peal olev koor hea energiarikas toiduallikas. Tegelikult on uue toiduallika kasutuselevõtmine evolutsioonis üks tüüpilisemaid liigitekke algpõhjuseid, nii et selliseid käitumuslikke uuendusi tuleb päris sageli ette.

Looduses tuleb aga ette ka olukordi, kus saakloom ja kiskja oma rollid sootuks vahetada võivad. Mõnikord võivad saakloomad toituda oma kiskja noorjärkudest. Näiteks suurematel putukatel pole probleemi nahka panna väike konn, täiskasvanud konnad aga toituvad samadest putukatest. Suurematel putukatel, nagu näiteks palvetajaritsikad, pole probleemiks ära süüa ka mõni väiksem lind.

Mõnikord sõltub see, kes on konkreetses koosluses kiskja ja kes saakloom, loomade arvukusest. Näiteks on ühtede Jaapanis elavate tigude ja merivähkide puhul kirjeldatud olukorda, kus väikse vähkide arvukuse korral suudavad teod nad nahka panna, kui aga vähke on palju, siis toituvad nemad hoopis tigudest.

Inimestele sarnaselt omnivoorsete metssigade puhul on aga kirjeldatud näiteks leopardide ründamist ja ära söömist, samuti inimeste ründamist kodusigade poolt.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: