Järeldus põhineb kümnete varem avaldatud uurimuste analüüsil. Liverpooli ülikooli psühholoogid Fernard Gobet ja Giovanni Sala märgivad, et nii meedias laiemalt kui ka erialakirjanduses saavad rohkem tähelepanu üllatavad ja aju arendamise tehnikate tõhusust kinnitavad tööd. Sageli loob see aga reaalsusest moonutatud pildi. Positiivsete tulemusteni võidi jõuda puhta juhuse läbi. Teinekord pole lihtne kindlaks teha leitud seose põhjuslikkust.

Kitsamalt keskendusid Gobet ja Sala kolmele paljutõotavana nähtavale treeninguvormile: muusika õppimisele, malemängule ja töömälu arendamisele.

Muusika, ...
Varem on leitud, et muusikaalane vilumus seostub parema võimega jätta meelde noote ja muud muusikalist materjali. Seejuures ei pea õpitaval noodireal olema isegi sisulist korrapära või tähendust. Muusikalembemad inimesed eristavad oskuslikumalt ka tämbreid ja akorde. Kuigi muusikaalasest treeningust on kasu otseselt muusikaga haakuvate oskuste arendamisel, ei ulatu selle mõju valdkonnast kuigi palju kaugemale, näitab aga analüüs.Autor: AFP/Scanpix

See ei mõjuta oluliselt mälu, üldist akadeemilist võimekust ruumilist kujutlusvõimet ega voolavat intelligentsust – sh inimeste võimet tulla toime uudsetes olukordades ja arutlusvõimet. Kõige tugevamalt seostus muusika õppimisega parem mälu ja kõrgem IQ. Kuid isegi IQ-testi tulemusel põhjal poleks saanud kuigi täpselt ennustada, kas inimene tegeleb muusikaga. Ennustus oleks läinud täppi 58-l juhul 100-st.

Samuti ei ütle see midagi seose põhjuslikkuse kohta. Näiteks võivad vaimset võimekust mõõtvates testides paremaid tulemusi saavad inimesed tegeleda muusikaga lihtsalt sagedamini.

Gobet ja Sala hinnang põhineb 38 varasemal tööl, mis hõlmasid omakorda 3085 osalist. See omakorda annab aimu, kui väheste inimestega teadlased sellistes uuringutes tavaliselt katseid teevad.

Malemäng ja ...
Midagi ühest ei saa öelda ka malemängu kasulikkuse kohta. Uuringute ülesehitus jätab tihti soovida. Näiteks ei kasutatud peaagu üheski töös korraga kahte kontrollrühma. Kindlamatel alustel seisvate tulemusteni jõudmiseks ei tohiks teha neist üks mitte midagi. Teine võiks kasutada oma vaimsete võimete lihvimiseks mõnda teist meetodit. Platseeboefekt on olemas ka hariduses. Uued õppemeetodid kasvatavad inimeste motivatsiooni ja entusiasmi, hoolimata sellest, mida need täpselt kujutavad.

Seetõttu on raske hinnata, kui palju maleringides osalenute vaimne võimekus treeningu mõjul paranes ja kas nende veidi paremad matemaatilised oskused sõltusid tõesti malemängu õppimisest. Taas oleks võinud vaimset võimekust mõõtva testi tulemuse põhjal eristada malemängijaid teistest vaid veidi paremini kui mündiviske alusel. Õige valik oleks tehtud 56-l juhul 100-st.

Autor: Rune Stoltz Bertinussen/AFP/Scanpix

Kui malemäng avaldab mõju ka sellega otseselt mitte seotud oskustele, on see võrdlemisi tagasihoidlik, järeldavad Gobet ja Sala. Metaanalüüsis uuriti 24 eelnevalt kirjeldatud eksperimenti. Neis osales kokku 5221 noort inimest. Maleoskuse arendamisega tegeles neist 2788.

Töömälu

Kuna hea lühiajaline mälu võimaldab korraga meeles rohkem infokilde, parandab see voolavat intelligentsust ja matemaatikaoskusi. Nii väidab populaarne hüpotees. Oletatakse, et töömälu treenimisest on kasu ka mujal. Gobet ja Sala sõnul seda teaduskirjanduse alusel siiski väita ei saa.

Kõiki sel teemal tehtud uuringuid koos käsitledes tuleb välja, et selle arendamiseks mõeldud teeningprogrammid ei parandanud voolavat intelligentsust, infotöötlusoskust ega akadeemilisi võimeid. Need jäid samale tasemele kui kontrollrühmades, seda nii täiskasvanute seas, elanikkonnas üldisemalt kui ka plastilisema ajuga laste hulgas.

Kokkuvõtlikult oli avaldas treening isegi väiksemat mõju, kui malemängu õppimine ja muusikaoskuste lihvimine. Gobet ja Sala tõdemus põhineb 146 varem ilmunud uurimusel ja kirjeldatud eksperimendil.

Tujurikkujad?

Tõenäoliselt ei tõuse laiemat kasu ka paljudest teistest treeningvõtetest. Selle aasta novembris avaldasid Gobet ja Sala ka arvutimängude mõju lahanud metaanalüüsi. Mängurid said tõesti paremini hakkama ka mitmete teiste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamisega.

Samas ei parandanud mängude mängimine nende inimeste vaimset võimekust mõõtva testi tulemusi, kes seda muidu ei teinud. Sellistes testides proovile pandavad võimed olid mänguritel juba alguses paremad, järeldavad psühholoogid.

Väidetavalt aju treenivate mängude kasulikkus on ajanud vaidlema ka teadlasi. 2014. aastal tghi enam kui 70 ajuteadlast ühisavalduse, milles osutas, et väidetavalt aju arendavate mängude kasulikkus ei tugine teaduslikele faktidele. Paar kuud hiljem teatas 133-liikmeline rühm, et teaduskirjandusest leiab sellest küllaga tõendeid. Selle tulemusena sündis 52 erinevat tööd hõlmanud süstemaatiline ülevaade.

Autor: AFP/Scanpix

Aju treenivates mängudes lahendatavad ülesanded parandavad selgelt võimekust lahendada täpselt sama tüüpi ülesandeid, järeldab selle tulemuste põhjal rahvusvaheline töörühm. On aga vähem selge, kui palju tõuseb nendest kasu nendega lähedalt seotud ülesannete lahendamisel. Pole peaagu üldse tõendeid selle kohta, et taolised mängud aitavad argielus paremini hakkama saada.

Samas leidis töörühm, et mida kvaliteetsem oli uuring – näiteks haarasid need rohkemaid inimesi ja korraliku kontrollrühma – seda väiksem oli selles nähtav kasulik mõju.

„Me ei taha tõesti inimeste tuju rikkuda, aga vähemalt praegu paistab, et vaimset võimekust tõstvad programmid parandavad vaid inimeste võimekust lahendada neis katsetes etteantavaid või neile väga sarnaseid ülesandeid,“ sõnas Fernard Gobet ERR Novaatorile. Seda peaksid silmas pidama nii teadlased kui ka laiem avalikkus. Hoolimata sellest, kui peibutavad on neid pakkuvate ettevõtete lubadused.

Samas osutas ta, et mõtet oma vaimsete võimete arendamisest ei tuleks veel täielikult maha kanda. Tarvis on aga üldisemat strateegiat, mille väljatöötamisel on võtmeroll tõenäoliselt ajuteadusel ja geneetikal.

Metaanalüüs ilmus ajakirjas Current Directions in Psychological Science.